Kasutaja:Elisabethpahk/liivakast
|
See artikkel räägib inimese halastussurmast; teiste loomade suremisabi kohta vaata artiklit Loomade eutanaasia |
 | See artikkel vajab toimetamist. (Juuli 2006) |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Eutanaasia ehk suremisabi ehk halastussurm ehk surmaabi on teise inimese elu tahtlik lõpetamine selle inimese enda heaks. Tavaliselt on tegu paranemislootusteta ja piinleva haige elu lõpetamisega.[1]
Eutanaasia pooldajad nimetavad eutanaasiat „väärikaks surmaks“ kannatavale inimesele.[2]
Eutanaasias kasutatakse peamiselt barbituraatide gruppi kuuluvaid ravimeid, st kesknärvisüsteemi depressante, mida manustatakse ette antud seaduste järgi.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Arvatakse, et eutanaasia sai alguse Vana-Kreekas ja Roomas 5. sajandil eKr. Eutanaasia sai alguse abordi tegemisest, aga see oli vastuolus Hippokratese vandega, millejärgi oli keelatud anda kellelegi surmavat ravimit, kui seda küsitakse.
Aasta 1870 oli eutanaasia ajaskaalal väga oluline. Sel aastal soovitas Samuel Williams kasutada morfiini ja valuvaigisteid sisaldavaid ravimeid, et abistada kiiret ja valutut surma. See tõi Ameerika Ühendriikides taas esile arutelu eutanaasia kohta. Eutanaasia ajaloos oli läbimurdeks piirata valuvaigistite kättesaadavust inimeste seas, et patsient ei saaks valuvaigistitega enesetappu sooritada.[3]
Aasta 1940 oli esimene kord, kui praktiseeriti mittevabatahtlikku eutanaasiat Saksamaal, selleks et kõrvaldada haigeid ja puudega sakslasi, kellel olid psühholoogilised probleemid. Seda tehti suletud gaasikambrites. Aastaks 1945 oli tapetud 300 000 sakslast. Hiljem kasutasid natsid sama meetodit, et kõrvaldada venelasi, juute ja mustlasi.[3]
Arutelu eutanaasia kohta jätkub siiani ja käib kindlasti veel lähiaastatel edasi. Eutanaasial on nii eelised kui ka puudused, aga pole veel selgelt selgusele jõutud, kas olla eutanaasia poolt või vastu. 60-80% inimestest Lääne-Riikidest on poolt abistatud enesetapule.[3]
Liigitus[muuda | muuda lähteteksti]
- Aktiivne eutanaasia: eutanaasiavorm, kus arst võtab patsiendi surma tagamisel aktiivselt osa. Surm tagatakse ravimite üleannustamise teel, aktiivne eutanaasia on valutu, see sulgeb inimese füsioloogilise süsteemi kuni inimene justkui uinub.
- Passiivne eutanaasia: eutanaasiavorm, kus patsiendi nõusolekul loobutakse surija elu kunstlikust pikendamisest, vähendades vajaduse korral valuraviga tema piinasid.
- Abistatud enesetapp: inimesele antakse võimalus ja vahendid, et ise kontrollitud keskkonnas enesetapp sooritada. Kindel reegel on, et patsient peab ise ravimeid manustama. [4]
Eutanaasia eelised[muuda | muuda lähteteksti]
- Piinade lõpetamine ehk vanana või haigena valu vältimine.
- Väärikas surm ehk haigena või vanana ei pea teiste hoole alla jääma.
- Fondidesse jääb rohkem raha ja raviseadmed on vabad teistele patsientidele.
- Võimalus valida oma saatust. [5]
Eutanaasia puudused[muuda | muuda lähteteksti]
- Ei väärtusta inimelusid.
- Religioossed ja eetilised probleemid, st et igas usundis pole eutanaasia lubatud.
- Eutanaasia kasutamine raha säästmise eesmärgil, st et väga haigete patsientide ravikulude pealt raha säästmine.[5]
Kus on surmaabi lubatud?[muuda | muuda lähteteksti]
Aktiivne eutanaasia on seaduslikult lubatud viies riigis. Need on Uruguay, Belgia, Holland, Luksemburg ja Kolumbia. Teatud tingimustel on Jaapanis eutanaasia lubatud, kuigi seal ei ole eutanaasia kohta ühtegi seadust.
Belgias legaliseeriti eutanaasia 2002. aastal. Belgias on eutanaasiat puudutavad seadused liberaalsed - surma abi on õigus saada - nii lastel kui ka vaimse tervise probleemidega inimestel.
Hollandis legaliseeriti eutanaasia 2001. aastal. Hollandis on aktiivne eutanaasia lubatud alates 12. eluaastast.
Luksemburgis legaliseeriti eutanaasia 2008. aastal.
Kolumbias on eutanaasia lubatud vaid vähi, AIDSi ja maksa- ning neerupuudulikkuse käes kannatajatel.[4]
Abistatud enesetapp on lubatud Šveitsis, mitmes USA osariigis[4], näiteks Washingtonis, Oregonis, Montanas.[6] Näiteks Soomes ja Saksamaal pole abistatud enesetapp otseselt keelatud, aga arstidel pole eetiliselt lubatud abistada kellegi enesetappu.[4] Soomes ja Saksamaal on võimalik saada kriminaalkaristus abivajaja ravita jätmise eest. Esimene abistatud enesetapu vastane seadus loodi 1828. aastal New Yorgis.[3]
Organisatsioonid[muuda | muuda lähteteksti]
20. sajandi alguses said inimesed teadlikuks abistatud tapmisest ja eutanaasiast. Samuti hakati moodustama erinevaid organisatsioone eutanaasiaga seotud murede käsitlemiseks. 1935. aastal moodustati esimene ühinfg eutanaasia legaliseerimiseks, Voluntary Euthanasia Legislation Society (VELS), asutajateks olid Londoni arstid.
1938. aastal asutati sarnane organisatsioon, mis oli tuntud kui National Society for the Legalization of Euthanasia (NSLE).
1980. aastal asutati eutanaasia toetamiseks World Federation of Right to Die Societies ja Hemlock Society. Hemlock Society’s on registreerinud rohkem kui 60 000 osalist.[3]
Surmaturism[muuda | muuda lähteteksti]
Surmaturism tähendab seda, et potentsiaalne patsient reisib abistatud enesetapu sooritamises välismaale. Reisitakse mujale, sest enda riigis pole eutanaasia legaalne. Peamised surmaturismi sihtmärgid on Belgia ja Šveits. Šveitsi MTÜ Dignitase andmete järgi on nende käe all oma elutee lõpetanud inimesed peamiselt sakslased.[4]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Lynn A. Jansen. Death in the Clinic, Rowman & Littlefiled Publishers INc 1992.
- J. David Velleman. Against the Right to Die', ptk 3, lk 49–66. Google'i raamat
- Helga Kuhse. Euthanasia. – Peter Singer. A Companion to Ethics, Blackwell 1993, lk 294–302.
- James Rachels. Active and Passive Euthanasia. – New England Journal of Medicine, 1975, 292, nr 2, lk 78–80. Taastrükid: Ronald Munson. Intervention and Reflection: Basic Issues in Medical Ethics, 5. trükk, Belmont: Wadsworth 1996, lk 171–175; Peter Singer (toim). Practical Ethics, lk 29–35. Vaata James Rachels#Aktiivne ja passiivne eutanaasia.
- Ian Harriss, Ethics and euthanasia: natural law philosophy and latent utilitarianism. Australian Association for Professional and Applied Ethics 12th Annual Conference, 28–30 September 2005, Adelaide.Veebiversioon (vaadatud 30.09.2013) (inglise keeles)
- Toomas Raudam: Hea surma arutelu sündigu! (Eutanaasia kui probleem). – Delfi 15. märts 2007
- John D Papadimitriou, Panayiotis Skiadas, Constantinos S Mavrantonis, Vassilis Polimeropoulos, Dimitris J Papadimitriou, Kyriaki J Papacostas, Euthanasia and suicide in antiquity: viewpoint of the dramatists and philosophers, J R Soc Med. 2007 January; 100(1): 25–28. PMCID: PMC1761665, (vaadatud 30.09.2013) (inglise keeles)
- Lauri Laugen: Stephen Hawking toetab abistatud enesetappu: me ei lase ju loomadel kannatada. – Delfi 18. september 2013
- Margit Sutrop: Eutanaasia kui eetiline miiniväli – ERR 25. jaanuar 2019.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "Meditsiinisõnastik" 195:2004.
- ↑ Wiesen, G (27. september 2019). "What is Active Euthanasia? WiseGEEK". Vaadatud 09.10.2019.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 "The Long History of Euthanasia Will leave You Truly Suprised". Vaadatud 29.10.2019.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 Maran, Kaur (25. jaanuar 2+19). "Põhjalik ülevaade: kus on surmaabi lubatud ja kuidas seda tehakse?". Heureka. Vaadatud 09.10.2019.
{{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust:|aeg=(juhend) - ↑ 5,0 5,1 "7 Important Euthanasia Pros and Cons". FLOW psychology. 2015. Vaadatud 09.10.2019.
- ↑ "Mercy Killing Facts". Vaadatud 29.10.2019.