Kasutaja:Akinnav/Kuulmispuue

Allikas: Vikipeedia
Rahvusvaheline kuulmispuude sümbol

Kuulmispuudeks (inglise hearing impairment) loetakse kuulmislangust, mis on üle 40 dB paremini kuulvas kõrvas täiskasvanutel ja üle 30 dB paremini kuulvas kõrvas lastel.[1]

Tunnused ja avaldumine[muuda | muuda lähteteksti]

Selleks, et heli inimeseni jõuaks, peab see läbima väliskõrva, seejärel keskkõrva ja jõudma sisekõrva. Inimese heaks kuulmiseks on oluline, et helilained jõuaksid sisekõrva ja sealt edasi aju kuulmiskeskusesse. Kui aga keskkõrva või sisekõrva heli ei jõua, on tegemist kuulmishäirega. Keskkõrva ja sisekõrva kuulmishäired on erinevad. Keskkõrva kuulmishäire puhul on häiritud keskkõrvas asuvate kuulmisluukeste vibratsioon ja seega ei jõua helilained piisavalt edasi kõrvatrummile sisekõrvas. Selle kõige sagedasemaks põhjuseks on keskkõrvapõletik, samuti võib seda põhjustada ka polüübid neelus või rohke kogus vaiku kuulmiskanalis. Sisekõrva kuulmishäire on tavaliselt kaasasündinud. Põhjuseks on pärilikkus, aju- või kuulmisnärvi põletik. Peale nende kahe häire võib väga harva esineda ka kuulmiskeskuse kahjustusi. Sellisel juhul ei ole kuulmiskeskus võimeline teateid vastu võtma või muutma neid tähenduslikuks. See kuulmishäire on aga tavaliselt seotud mõne muu defektiga ajus.[2]

Kuulmislangus jagatakse kergeks, mõõdukaks, raskeks ning sügavaks. Kuulmislangust mõõdetakse detsibellides. Normaalse kuulmise puhul pole kuulmisega seotud probleeme ning kuulmine on kuni 20 detsibelli. Kerge kuulmislanguse puhul ilmneb raskusi kõne mõistmisel grupivestlustes ja taustamüras. Samuti ei pruugita kuulda ka sosinat ja linnulaulu. Kuulmisulatus on 20 - 40 detsibelli. Mõõduka kuulmislangusega inimene ei kuule ilma kuuldeaparaadita vaikseid ja keskmise tugevusega helisid. Raskusi tekib ka kuulamisega taustamüras. Sellisel inimesel on kindlasti vajalik kuuldeaparaat. Kuulmisulatus on 40 - 70 detsibelli. Raske kuulmislanguse puhul võib kuulda vaid lähedalolevaid tugevaid helisid, kuid kõne mõistmisel tekib raskusi ka koos kuuldeaparaadiga. Kuulmisulatus on 70 - 95 detsibelli. Sügava kuulmislanguse ehk kurtuse puhul ei mõista inimene kõnet ka kuuldeaparaadi abil, vaid vajab kindlasti implantaati. Kuulmislangus on üle 95 detsibelli.[3]

Audioloogia on õpetus kuulmisest, mis uurib kuulmistalitlust, kuulmiskahjustuste etioloogiat, eristus- ja toopilist diagnostikat, ravimeetodeid, kahjustuse ennetust ja kuulmise kompensatsiooni.[4] Kuulmispuude diagnoosib kõrvaarst. Normaalse kuulmisega inimene peaks vaikses ruumis mõlema kõrvaga kuulma sosinkõnet 6 meetri kauguselt. Tihti aga ei panda ühe kõrva kahjustusi tähele, kuna teine kõrv kompenseerib vajakajäämise.[5] Väikelastel avaldub kuulmislangus helidele mitte reageerimisega. Päris väikestel beebidel on kuulmisläve keeruline määrata. Lapsed võivad eri situatsioonides reageerida erinevalt, nad võivad olla unised või liiga rahutud.[3] Erilist tähelepanu tuleks pöörata ka siis, kui lapsel tekib probleeme kõnelema hakkamisega.[6]

Tekkepõhjused[muuda | muuda lähteteksti]

Kuulmiskahjustusi esineb üle 10% elanikkonnast. Kuulmiskahjustused liigitatakse kaheks: pärilikud ehk kaasasündinud ja omandatud ehk elupuhused.[7]

Päriliku ehk geneetilise kuulmiskahjustuse põhjuseks on vigaste geenide info ülekandest tekkinud kahjustused, mis määravad kuulmistalitluse languse. Kahjustus võib avalduda kas kaasasündinud haigusena või ka hilisemas elus.[2] Lastel esineb sagedamini just kaasasündinud kuulmiskahjustusi, kuid need võivad välja kujuneda ka täiskasvanueas.[6] Kaasasündinud kuulmiskahjustused jagunevad omakorda kaheks: sünnieelsed ja sünniaegsed. Sünnieelse kahjustuse puhul toimivad kahjustavad tegurid arenevale lootele või vahetult sünni eel. Kõige ohtlikumad on raseduse neli esimest kuud, sest siis ei ole veel loote kõrv välja arenenud. Sünniaegseteks kahjustusteks peetakse kahjustusi, mis tekivad vahetult sünnitamise eel, selle käigus või kuni mõned nädalad peale sünnitamist. Selle põhjustajateks võivad olla enneaegsus, sünnitraumad, instrumentaalsed kahjustused, hapnikuvaegus või ka vastsündinu kollatõbi.[3] Mitmed kuulmishälbe põhjustajad võivad viia ka intellekti arengu pidurdumuseni. Seetõttu on just vaimupuudega inimeste hulgas üpris palju vaegkuuljaid.[8]

Omandatud kuulmiskahjustuse teguriteks on põhiliselt põletikud, müra, kõrvale kahjulikud ravimid ja peatraumad.[2] Üheks levinumaks omandatud kuulmiskahjustuse põhjustajaks laste seas on keskkõrvapõletik, mille tekitajaks on organismi madal kaitsevõime. Kui vedelikud kõrvas satuvad kuulmisluukeste vahele, takistab see kuulmiseks vajalike luude vibreerimist. Seega muutuvad hääled summutatuks ja pikemas perspektiivis võib läbi selle kuulmine täielikult kaduda.[9] Samuti võib olla põletiku raviks kasutatavatel antibiootikumidel kuulmist kahjustav toime.[2]

Parandamise võimalused[muuda | muuda lähteteksti]

Väikelaste puhul kasutatakse üldjuhul vaid kõrvataguseid kuuldeaparaate, kuna laste areng on kiire ja kõrva kuju muutub pidevalt. Seega tuleks mitu korda aastas valmistada ja vahetada kõrvasiseseid aparaate. Samuti on nende kõrvakanal niivõrd väike, et sinna ei olegi võimalik paigaldada kõrvasisest kuuldeaparaati.[6]

Kuulmisaparaadi suurus sõltub kuulmislanguse suurusest. Mida suurem on kuulmislangus, seda suurem on ka aparaat. Selle põhjuseks on patarei suurus. Nimelt mida rohkem tööd peab ära tegema kuuldeaparaat, seda rohkem energiat on selle töö tegemiseks vaja ja seega seda suurem patarei tuleb kuuldeaparaati paigutada.[6]

Kuuldeaparaadid jaotuvad analoogaparaatideks ja digitaalaparaatideks. Lihtsamad analoogaparaadid koosnevad tihti ainult mikrofonist, võimendist ja valjuhääldist. Lihtsamatel aparaatidel on helivaljusus reguleeritav käsitsi, keerukamatel on olemas automaatne helivaljuse regulaator, mis seadistatakse kuulmisuurija poolt. Analoogaparaate seadistab kuulmisuurija minikruvikeerajaga, analoog-digitaalsed aparaadid häälestatakse aga arvuti abil. Digitaalaparaatide puhul kasutatakse tihti suundmikrofone, mis teevad kuulmise paremaks mürakeskkondades ja auditooriumites. Keerulisemate aparaatide puhul saab aparaat aru, kas tegemist on inimhäälega või muu helisignaaliga. Tavaliselt ei ole digitaalsel aparaadil helivaljususe nuppu, kuna see reguleeritakse vaegkuulja audioprogrammi järgi juba alguses.[6]

Lisaks kuulmisaparaatidele on ka hulgaliselt erinevaid abivahendeid, et igapäevaelus toime tulla. Need on peamiselt üles ehitatud kas hääletugevuse reguleerimise, vibratsiooni või ka valguse peale, et mittekuulja neid masinaid tajuks.[10] Mõned neist on näteks spetsiaalsed telefonid, millel on kõne helitugevuse ja kutsungi helitugevuse regulaatorid; telefoni võimendid, silmusvõimendid mobiiltelefoni kasutajale, vibraatoralarmiga äratuskell, universaalne kõnevõimendi, kodune häirekeskus, induktsioonivõimendi silmuskontuuriga, FM-süsteem, kommunikaatorid.[6]


Mõnikord on kuulmislangus niivõrd tugev, et kuulmisjääk on väga väike või puudub üldse. Sellisel juhul ei ole abiks ka kõige võimsaim kuulmisaparaat. Sellisel juhul on inimesel võimalik paigaldada kohleaarimplantaat, mis muudab heli elektriliseks signaaliks, mida kasutatakse kuulmisnärvikiudude stimulatsiooniks.[10] Sisekõrva implantaat annab võimaluse ka tugeva kuulmislangusega inimestel ja kurtidel saada aimu helidest, mis neid ümbritsevad. Mida varem implantaat paigaldatakse, seda tõhusamini suudab laps sellega kohaneda ja seega ka rohkem õppida. Vajadus implandaadi järele tekib tavaliselt siis, kui laps ei kuule helisid tugevusega üle 85 detsibelli. Implantaadi süsteem koosneb kirurgilisel teel paigaldatavast vastuvõtjastimulaatorist koos elektroodide kimbuga ning välisest kõneprotsessori mikrofonist ja saatja rõngast. Viimane saadab vajaliku informatsiooni implantaadile.[3] Mida varem lapsele implantaat paigaldatakse, seda tõhusam on lapse areng. Eestis ei paigaldata implantaate üle 7-aastatele lastele.[11]

Kuulmist on osadel juhtudel võimalik parandada operatsiooniga. Tavaliselt kuuluvad selliste juhtude alla niinimetatud limakõrvad, otoskleroosis ja keskkõrvapõletikust tingitud kuulmisvead. Vahel on võimalik operatsiooniga parandada ka koljutraumade tagajärjel tekkinud kuulmislangust. Erinevate kahjustuste jaoks on erinevad operatsioonid, kuid enamikul juhtudel suudetakse normaalne kuulmine taastada.[6]

Organisatsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Koolid kuulmispuudega lastele[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Kuulmispuudest, Eesti Kuulmispuuetega Laste Vanemate Liit http://www.eklvl.ee/kuulmispuudest/ 30. aprill 2017
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Müürsepp, J., Siirde, T. (2007). Kõrvahaigused: Käsiraamat. Lohkva: OÜ Greif trükikoda.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 Müil, E. (Koost.) (2009). Meie kurdid lapsed. Tallinn: Stampline.
  4. ↑ Pannbacker, M. (2000). Whistleblowing in Speech-Language Pathology. USA: American Journal of Speech Language Pathology.
  5. ↑ Põld, E. Lapina, K. Sillaste, K. Oga, E. Bode, K. (2010). Kuulmisnõustamine. Tallinn: Koopia Niini & Rauam. 30. aprill 2017
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 6,6 Taimla, U. Müürsepp, J., Kannel, A., Andra, A. (2006). Kuulmisabi teatmik. Tallinn: Auratrükk.
  7. ↑ Pedusaar, H. Müürsepp, J. Vabamäe, I. (2001). Kuulmishoid. Tallinn: K&O Offset.
  8. ↑ Bakk, A., Grunewald, K. (1999). Vaimupuudega inimeste hoolekandest. Tallinn: Koolibri
  9. ↑ Causes of Hearing Loss in Children, American Speech-Language-Hearing Assiciation tp://www.asha.org/public/hearing/disorders/causes.htm 30.aprill 2017
  10. ↑ 10,0 10,1 Tikk, R. (2003). Kuulmislangus: Põhjused, diagnostika, ravi ja rehabilitatsioon. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus
  11. ↑ Laiapea, V. (2007). Keel on lahti: Tähendusi viipekeelest. Tallinn: Pakett
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Kasutaja:Akinnav/Kuulmispuue&oldid=6290206"