Kuuldeaparaat

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Analoogvõimendiga kuuldeaparaat (kõrva taha paigutataval võimendikarbil on näha helivaljuse regulaator ja toitelüliti)

Kuuldeaparaat on vaegkuulmise korral kasutatav meditsiinitehniline abiseade kuulmise (täpsemalt küll heli kuuldavuse) parandamiseks või ka kuulmise taastamiseks. Kõige suurem kuuldeaparaatide kasutajate grupp on eakad inimesed, kuna koos eaga kuulmine halveneb vältimatult.

Ajalooliselt võib esimesteks elektroonseteks kuuldeaparaatideks pidada süsimikrofoni kasutamisel põhinevaid kuuldeaparaate (Alexander Graham Bell 19. sajandi lõpuveerandil). Nende puhul heli kuuldavuse paranemine ei põhinenud mitte niivõrd signaali võimendamisele, kuivõrd muude asjaolude ärakasutamisele. Mikrofoni sai viia heliallikale oluliselt lähemale kui saaks viia kuulaja kõrva ja samal ajal sai elektriliselt reprodutseeritava heli allika (valjuhääldi või kõrvaklapi) tuua kuulaja kõrvale väga lähedale. Lisaks võidi kasutada mikrofoni ees veel ruuporit.

Alates 1920. aastatest on aga elektronvõimendi kasutamine saanud põhiliseks kõrva suunatava heli tugevdamise viisiks. Lampelektroonika ajajärgul piiras nende laialdast kasutamist aga oluliselt see asjaolu, et lampide katoodide kütteks on vaja suhteliselt palju elektrienergiat, mistõttu toiteallikad pidi olema suhteliselt suured.

Väga laialdase leviku said sellised kuuldeaparaadid 20. sajandi teisel poolel seoses pooljuhtelektroonika arenguga. Mitmed esimesed analoogmikroskeemid tehti just kuuldeaparaate silmas pidades. Senisest taskus või kotis kantavast kuuldeaparaadist sai miniatuurne seade.

Lihtsamad kuuldeaparaadid kujutavad endast mikrofoni koos helivõimendiga, mille abil võimendatud helisignaal antakse kuulari vahendusel sisekõrva kas õhu või erandjuhul koljuluu kaudu. Tavaliselt on sellised kuuldeaparaadid teostatud kõrva taha paigutatavatena.

Kuular võib asuda mikrofonist ja helivõimendist eraldi või nendega koos. Viimasel juhul tekib suurtel võimendustel probleeme akustilise tagasisidestuse tõttu tekkiva vilistamaminekuga, mis ohustab kuulmist, seda vaatamata võimendi väljundvõimsuse piiramise olemasolule.

Kõrvasisene digitaalne kuuldeaparaat

Mikrofon, võimendi ja kuular võivad olla välisesse kuulmekäiku paigutamiseks sobivalt kokku ehitatud. Selliseid kõrvasiseseid kuuldeaparaate on hakatud üha enam kasutama. Kuna vajalik väljundvõimsus on vaid millivati suurusjärgus, siis ei ole toiteallika väiksus nende puhul piiravaks asjaoluks saanud.

Kuuldeaparaatides võidakse kasutada numbrilist signaalitöötlust. Selliseid kuuldeaparaate nimetatakse digitaalseteks, kuigi (analoogiliselt DSP-ga) on sisend- ja väljundsuurused tegelikult ikka analoogsuurused (heli).

Veelgi keerukamad on implanteeritavad kuuldeaparaadid, milles helisignaali analüüsi tulemusena saadud normaalsetele kuulmissignaalidele lähedased signaalid edastatakse inimese (patsiendi) kuulmissüsteemi närvidesse kas kohlea kaudu (kohleaarimplantaat) või otse aju kuulmiskeskusesse. Mõlemal juhul on kuuldeaparaadi ühe osa paigaldamine seotud kirurgilise operatsiooniga (implanteerimine). Mikrofoni- ja helisignaali analüsaatoriga osa aparaadist on kehaväline. Selliste seadmete puhul saab tõesti rääkida kuulmise taastamisest (kaasasündinud kuulmispuude puhul küll tinglikult).

Eestis hakati kuuldeaparaate massiliselt tootma 1970ndate aastate lõpus (Tallinna Pooljuhttakistite Tehas, hilisem (H.Pöögelmanni nimeline) Elektrotehnika Tehas või Pooljuhtseadiste Tehas, ja Tondi Elektroonika ning teised ettevõtted). Järgnenud aastakümnete jooksul saavutati nende tootmise mahu osas Ida-Euroopas märkimisväärne positsioon.

Kohleaarimplantaate on Eestis hakatud paigaldama alles 2000ndatel aastatel.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]