Kuuldeaparaat
Kuuldeaparaat on vaegkuulmise korral kasutatav meditsiinitehniline abiseade kuulmise (täpsemalt küll heli kuuldavuse) parandamiseks või ka kuulmise taastamiseks. Kõige suurem kuuldeaparaatide kasutajate grupp on eakad inimesed, kuna koos eaga kuulmine halveneb vältimatult.
Ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]
Ajalooliselt võib esimesteks elektroonseteks kuuldeaparaatideks pidada süsimikrofoni kasutamisel põhinevaid kuuldeaparaate (Alexander Graham Bell 19. sajandi lõpuveerandil). Nende puhul heli kuuldavuse paranemine ei põhinenud mitte niivõrd signaali võimendamisel, kuivõrd muude asjaolude ärakasutamisel. Mikrofoni sai viia heliallikalt lähedale ja samal ajal sai elektriliselt reprodutseeritava heli allika (valjuhääldi või kõrvaklapi) tuua kuulaja kõrva juurde või vastu. Lisaks võidi kasutada mikrofoni ees veel ruuporit.
Heli võimendav kuuldeaparaat[muuda | muuda lähteteksti]
Alates 1920. aastatest on aga elektronvõimendi kasutamine saanud põhiliseks kõrva suunatava heli tugevdamise viisiks. Lampelektroonika ajajärgul piiras nende laialdast kasutamist oluliselt asjaolu, et elektronlamp vajas katoodi jaoks võrdlemisi suurt küttevoolu ja anoodile kõrget (mitmekümnevoldist) pinget, mistõttu toiteallikas pidi olema suhteliselt suur.
Väga laialdase leviku said elektroonsed kuuldeaparaadid 20. sajandi teisel poolel seoses pooljuhtelektroonika arenguga. Mitmed esimesed analoogmikrolülitused tehti just kuuldeaparaate silmas pidades. Senisest taskus või kotis kantavast kuuldeaparaadist sai miniatuurne seade.
Lihtsamad kuuldeaparaadid kujutavad endast mikrofoni koos helivõimendiga, mille abil võimendatud helisignaal antakse kuulari vahendusel sisekõrva kas õhu või erandjuhul koljuluu kaudu. Tavaliselt on sellised kuuldeaparaadid teostatud kõrva taha paigutatavatena (BTE – Behind The Ear).
Kuular võib asuda mikrofonist ja helivõimendist eraldi või nendega koos. Viimasel juhul tekib suurtel võimendustel probleeme akustilise tagasisidestuse tõttu tekkiva vilistamaminekuga, mis ohustab kuulmist, seda vaatamata võimendi väljundvõimsuse piiramisele.
Mikrofon, võimendi ja kuular võivad olla sobivalt kokku ehitatud välise kuulmekäigu sisse paigutamiseks (ITE – Inside The Ear). Selliseid kõrvasiseseid kuuldeaparaate on hakatud üha enam kasutama. Kuna vajalik väljundvõimsus on vaid millivati suurusjärgus, siis ei ole toiteallika väiksus nende puhul piiravaks asjaoluks saanud.
Kuuldeaparaatides võidakse kasutada numbrilist signaalitöötlust. Selliseid kuuldeaparaate nimetatakse digitaalseteks, kuigi sisendis ja väljundis on helisignaal analoogsuuruse kujul.
Implanteeritavad kuuldeaparaadid[muuda | muuda lähteteksti]
Veelgi keerukamad on implanteeritavad kuuldeaparaadid, milles helisignaali analüüsi tulemusena saadud normaalsetele kuulmissignaalidele lähedased signaalid edastatakse inimese (patsiendi) kuulmissüsteemi närvidesse kas kohlea kaudu (kohleaarimplantaat) või otse aju kuulmiskeskusesse. Mõlemal juhul on kuuldeaparaadi ühe osa paigaldamine seotud kirurgilise operatsiooniga (implanteerimisega). Mikrofoni- ja helisignaali analüsaatoriga osa aparaadist on kehaväline. Selliste seadmete puhul saab tõesti rääkida kuulmise taastamisest (kaasasündinud kuulmispuude korral küll tinglikult).
Kuuldeaparaadid Eestis[muuda | muuda lähteteksti]
Eestis hakati kuuldeaparaate tööstuslikult tootma 1970. aastate lõpus Hans Pöögelmanni nimelises Elektrotehnika Tehases. Järgnenud aastakümnete jooksul saavutati nende tootmise mahu järgi Ida-Euroopas märkimisväärne positsioon.
Kohleaarimplantaate on Eestis hakatud paigaldama alles 2000. aastatel.