Mine sisu juurde

Väliskõrv

Allikas: Vikipeedia
Inimese väliskõrva, keskkõrva ja sisekõrva asend: välimine kuulmekäik ja kõrvalest koos kõrvanibuga
Inimese välis- ja keskkõrv (frontaallõige, parem pool)
1) kõrvakarbik ehk kõrvalestasüvik,
2) palistus ehk kõrvapalistus ehk kõrvalestapalistus,
3) vastaspalistus,
4) kõrvanukk,
5) vastasnukk,
6) kõrvanibu,
7) kolmnurkauk,
8) lodi
Inimese kõrvalest
(külgpind)
1 – kõrvapalistus (helix, icis); 2 – lodi (scapha);
3 – kolmnurkauk (fossa triangularis);
4 – vastaspalistus (anthelix); 5 – kõrvakarbik (concha auriculae); 6 – kõrvanukk (tragus); 7 – vastasnukk (antitragus); 8 – kõrvanibu (lobulus auriculae)

Väliskõrv (auris externa) on paljude selgroogsete kuulmissüsteemi (kõrva) lateraalne osa. See esineb imetajatel (sealhulgas inimesel), lindudel, mõnedel roomajate liikidel[1] ja üksikutel kahepaiksete liikidel[2][3]

Maismaa pärisimetajatel (sealhulgas inimesel) koosneb see kõrvalestast ja väliskuulmekäigust; keskkõrvast on see eraldatud trummikilega[4][5][6][7][8][9] Mõnikord loetakse väliskõrva osaks ka trummikilet.[10][11] Inimese kõrvalestal on ka kõrvanibu.

Väliskõrv on kuulmissüsteemi esimene osa. See võtab helilained keskkonnast vastu ja suunab need keskkõrva kaudu sisekõrva. See on aktiivne akustiline filter ja võimendi, mis parandab heli suunataju ja kõne eristatavust ning kaitseb kuulmiselundit.

Inimese väliskõrv

[muuda | muuda lähteteksti]

Kõrvalest ja väliskuulmekäik

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklites Kõrvalest ja Väliskuulmekäik

Kõrvalest toimib akustilise lehtrina, mis kogub helilaineid ja suunab need välimisse kuulmekäiku ning sealt trummikileni. Kõrvalesta ebaühtlase ja asümmeetrilise kuju tõttu muutub saabuv heli juba enne trummikileni jõudmist. Helilaine peegeldub kõrvalesta kurdudelt, servadelt ja süvenditelt ning difrangeerub osaliselt ümber nende, muutes heli faasi ja amplituudi.

Kõrvalesta ja väliskuulmekäigu kuju moodustab akustilisi resonaatoreid, mille tõttu tekivad resonantsid ja interferents. Teatud sagedustel (eriti 2–8 kHz) tekivad seisulained, põhjustades sagedusspetsiifilisi võimendusi (konstruktiivne interferents) ja summutusi (destruktiivne interferents). Nende protsesside koosmõjul kujuneb sageduskoste, mis sõltub heli saabumise suunast: sama heli eest, tagant, ülevalt või alt tekitab erineva sagedusspektri. Seda kirjeldab kõrvalesta ülekandefunktsioon ehk pea ja kõrva ülekandefunktsioon (HRTF, head-related transfer function), mis kodeerib heliallika suuna sagedusmustrina. Kõrvalesta võib käsitada suunast sõltuva spektrifiltrina.

Väliskõrva võib akustilises mudelis käsitada ligikaudu lineaarse ajainvariantse süsteemina, mille ülekandefunktsioon sõltub heli saabumise suunast. See tähendab, et tavapäraste helitugevuste korral muundab süsteem helilaine amplituudi lineaarselt, uusi sagedusi ei teki ja süsteemi omadused ei muutu, kui pea asend on muutumatu.

Kõrvalest koosneb elastsest kõhrest, mida katab nahk.[12][13][14][15] Kõrvalest on pehme, kuid vormihoidev struktuur, mille tugiraamistiku moodustab elastne kõhr. Elastne kõhr erineb hüaliinsest kõhrest selle poolest, et ta sisaldab rohkelt elastseid kiude, mis annavad kõrvalestale painduvuse, võime taastada oma kuju pärast painutamist ja vastupidavuse deformatsioonidele. Kõhr on kaetud nahaga, mis kaitseb aluskude, sisaldab veresooni ja närvilõpmeid ning võimaldab kõrvalesta kasvu ja ainevahetust. Selline ehitus võimaldab kõrvalestal koguda ja suunata helilaineid väliskuulmekäiku ja taluda mehaanilisi mõjutusi.

Paljudel imetajatel võimaldavad kõrvalihased suunata kõrvalesta heliallika poole. Inimestel on need lihased suurel määral taandarenenud, nii et kõrvad on enam-vähem liikumatud. Inimese kõrvalest on varustatud kuue sisemise ja kolme välise rudimentaarse lihasega.[16] Sisemised kõrvalihased (vastasnukilihas, kõrvanukilihas, kõrvaristilihas, kõrvapõikilihas, suur kõrvapalistuslihas, väike kõrvapalistuslihas) paiknevad kõrvalesta sees. Need aitavad väga piiratud määral kõrvalehe kuju muuta. Välised kõrva lihased (eesmine kõrvalihas, ülemine kõrvalihas, tagumine kõrvalihas) kinnituvad kõrva välispinnale. Need võivad mõningal määral mõjutada kõrvalesta suunda, kuid enamasti ei liigu nähtavalt.

Väliskuulmekäik kulgeb kuulmeavast trummikileni.

Täiskasvanu väliskuulmekäigu pikkus on keskmiselt 2,6 cm[17] (2,5–2,7 cm), keskmine läbimõõt 5–7 mm[18] ja ruumala umbes 1 cm³[19]. Kuulmekäik on S-kujuline, kitsamad ja laiemad kohad vahelduvad. Kuulmekäik moodustab kerge S-kujulise kõveruse nii horisontaal- kui ka vertikaaltasandil, mistõttu trummikile ei ole tavaliselt väljastpoolt nähtav.[20] S-kuju kaitseb trummikilet mustuse, putukate ja otsese löögi eest ning tekitab täiendavat hajumist ja faasinihkeid, siludes resonantse ja vähendades teravaid tippe. Trummikile lähedal kuulmekäik kitseneb, mis suurendab helirõhu taset võrreldes tasemega kuulmeava juures.[21]

Väliskuulmekäiku võib esimeses ligikaudses mudelis käsitleda veerandlaineresonaatorina (üks ots kinnine trummikilega, teine lahtine kuulmeava juures). Veerandlaineresonaatori toru pikkus L≈0,025–0,03 m, Lainepikkus λ 4L, helikiirus õhus c≈343 m/s. Seega põhivõnkesagedus f=c/λ=c/4L≈2,8–3,4 kHz. Tegeliku kuulmekäigu ebakorrapärane kuju, muutuv ristlõige ja trummikile mehaanilised omadused nihutavad resonantsi veidi laiemasse vahemikku 2–4 kHz, maksimaalne võimendus on tavaliselt 2,5–3 kHz juures. Põhivõnkesagedusel on rõhuvõnkumine trummikilel maksimaalne ja akustiline võimendus suurim.

See sagedusala (2,5–3 kHz) on eriti oluline heliliste kaashäälikute, sulghäälikute ja ahtushäälikute äratundmiseks. Kõrge energiaga kaashäälikute signaalid jõuavad trummikileni tugevamana, parandades kõne selgust, eriti vaikse või kaugemalt kostva kõne puhul ning mürarikkas keskkonnas.

3–6-aastastel lastel on väliskuulmekäigu pikkus 1,5–2 cm, läbimõõt 3–5 mm ja ruumala 0,3–0,5 cm³. Põhivõnkesagedus on täiskasvanutega võrreldes kõrgem (3,5–4 kHz) ja resonantstippude muster teistsugune, sest luuline osa pole täielikult välja arenenud. Väiksema ruumala tõttu tajuvad lapsed kõrgeid sagedusi tugevamalt.

Väliskuulmekäik toimib akustilise filtrina ja võimendina sagedusalas 2–4 kHz (kõrvalesta panust arvestades 2–5 kHz). Maksimaalne võimendus +10 kuni +20 dB tavaliselt 2,5–3 kHz juures. Koos kõrvalesta pinna, pea difraktsiooni ja väliskuulmekäigu resonantsiga tekib HRTF, mis parandab kõne tajumist ja võimaldab heliallika täpset lokaliseerimist mediaantasandil.

Heli jõuab sisekõrva, kus karvarakud on häälestatud eri sagedustele. Närvisignaalid edastavad spektri eri osi paralleelselt. Aju analüüsib spektris esinevaid maksimume ja miinimume, mis vastavad resonantsidele ja interferentsidele, ning võrdleb neid varasemate kogemuste põhjal kujunenud mustritega. Selliste spektrivihjete põhjal (Blauerti vööndid) lokaliseerib aju heliallika, eriti mediaantasandil, kus kahe kõrva vahelisest ajavahest ja tugevuserinevustest ei piisa.

Seega parandab väliskõrv juba enne sisekõrva jõudmist kõne tajumist, rõhutades kõne seisukohalt olulisi sagedusi, parandades signaali-müra suhet ja struktureerides helisignaali aju jaoks soodsalt.

Väliskuulmekäik jaguneb selgelt kaheks osaks. Lateraalne osa, mis moodustab umbes kolmandiku[22] väliskuulmekäigu pikkusest ja külgneb kõrvalestaga, koosneb elastsest kõhrest, mediaalne osa aga luukoest[23] (osa oimuluust[24][25]). Kõhrelises osas paiknevad rasunäärmed ja kõrvavaigunäärmed.[26]

Trummikile läheduses paikneb väliskuulmekäiku vooderdava epiteeli kasvutsoon: epiteel kasvab selle sügavamatest osadest väljapoole kiirusega 0,05–0,07 mm päevas ning kestendub väliskuulmekäigu lateraalsesse (kõhrelisse) ossa jõudes, mis normaalselt soodustab väliskuulmekäigu isepuhastumist.[27][28][29]

 Pikemalt artiklis Trummikile

Trummikile on õhukindel membraan, mis eraldab väliskõrva keskkõrvast. Kui helilained selleni jõuavad, hakkab see võnkuma täpselt vastavalt helilaine ajalisele struktuurile ja sagedusele. Nii muundub õhus leviv helilaine mehaaniliseks võnkumiseks, mis kandub edasi keskkõrvas paiknevatele kuulmeluukestele.

 Pikemalt artiklis Kõrvavaik

Kõrvavaiku toodavad inimese väliskuulmekäigu (lateraalse osa) nahas paiknevad kõrvavaigunäärmed. Kõrvavaik kaitseb väliskuulmekäiku ja trummikilet tolmu ja võõrkehade eest, pärsib mikroobide kasvu ning vähendab naha kuivamist ja mehaaniliste kahjustuste ohtu.[30] Kõrvavaigul on antimikroobne ja insektitsiidne toime.[31] See pärsib bakterite ja seente kasvu ning peletab või kahjustab putukaid.

Ehituse unikaalsus

[muuda | muuda lähteteksti]

Inimese väliskõrva ehitus on sama unikaalne nagu sõrmejäljed. Inimese väliskõrv (eriti kõrvalest koos oma voltide, lohkude, kurrustike ja proportsioonidega) on igal inimesel erineva kujuga. Kahte täiesti ühesugust väliskõrva praktiliselt ei esine. Nagu sõrmejäljedki, on väliskõrva kuju arengus välja kujunev püsiv morfoloogiline tunnus, mis sobib isiku identifitseerimiseks.

Väliskõrva individuaalseid omadusi uurib ja kasub isiku tuvastamisel kriminalistiline otoskoopia.[32] See uurib ja võrdleb väliskõrva kuju, kõrvalesta üldkontuuri, palistuse ehk kõrvapalistuse ehk kõrvalestapalistuse ja vastaspalistuse kuju, kõrvanibu suurust ja kinnitust ning kõrvanuki ja vastasnuki kuju ja kasutab neid tunnuseid isiku tuvastamiseks näiteks fotodelt, videolt või tunnistajate kirjelduse põhjal. Seda rakendatakse turvakaamerate salvestiste analüüsimisel, mitteselgelt nähtava näoga isiku tuvastamisel ja võrdleva ekspertiisi osana koos teiste biomeetriliste ja morfoloogiliste tunnustega. Tavaliselt ei kasutata seda ainsa identifitseerimisvahendina, vaid lisatunnusena koos näojoonte, kehaproportsioonide ja teiste tunnustega. Asi on selles, et kõrvalesta ei pruugi hea nurga alt ega täielikult näha olla, turvakaamera pilt on hägune ning kahemõõtmeline kujutis ei anna kõrvalestast täit pilti.

Kõrvade vahekaugus

[muuda | muuda lähteteksti]

Täiskasvanu kõrvade vahekaugus on keskmiselt 21 cm. Seda nimetatakse Hornhosteli-Wertheimeri konstandiks.[33]

Väliskõrva põhifunktsioonid

[muuda | muuda lähteteksti]

Väliskõrva põhifunktsioonid on kaitsefunktsioon, heli juhtimine ja valikuline võimendamine ning heliallika lokaliseerimine.

Kaitsefunktsioon

[muuda | muuda lähteteksti]

Kitsas pikk S-kujuliselt kõver väliskuulmekäik kaitseb trummikilet ning sügavamal paiknevaid keskkõrva ja sisekõrva struktuure traumaatiliste välismõjude eest.[34]

Heli juhtimine ja võimendamine

[muuda | muuda lähteteksti]
Isofoonilised kõverad

Kõrvalest ja väliskuulmekäik püüavad heli ning juhivad need trummikilele, toimides akustiliste resonaatoritena, mis teatud tingimustel võivad suurendada helirõhu taset kuni 10–17 dB võrra (siin kajastub helirõhu taseme erinevus trummikile juures ja kõrvalesta lähedal). Väliskõrva struktuurid võimendavad valikuliselt kõrgeid helisid, mis on lähedased nende resonantssagedusele: umbes 5 kHz täiskasvanu kõrvalestal[35] ja väliskuulmekäigul umbes 3–4 kHz[36] (teistel andmetel[37]</ref> umbes 2,5 kHz).

Selle tõttu on inimese kõrv kõige tundlikum helile sagedusega umbes 3 kHz (siia kuulub suur osa kõne häälikutest). Neid sagedusi tajutakse paremini (vt joonist), aga suure intensiivsusega helid selles sagedusvahemikus põhjustavad sageli helitraumasid, mistõttu on kuulmistundlikkuse kadu just selles vahemikus üsna tüüpiline.[38]

Normaalselt kuuleb inimene helisid (õhu kaudu) vahemikus 16 Hz kuni 20 kHz.[39] Sagedustel 15–20 kHz võib helitugevuse võimendus ulatuda 7 dB-ni.[40]

Heliallika lokaliseerimine

[muuda | muuda lähteteksti]

Lokaliseerimine tähendab heliallika asukoha määramist ruumis. Eristatakse allika asendi määramist horisontaaltasandil ning vertikaaltasandil ja kauguse hindamist.[41]

Horisontaalse lokaliseerimise lahutusvõime sõltub heliallika asukohast (parem, kui see on pea keskjoonele lähemal) ja sagedusomadustest. Lahutusvõime on väiksem sagedustel 1,5–2,5 kHz, sest madala (kuni 1,5 kHz) ja kõrge (üle 3 kHz) heli lokaliseerimise mehhanismid on erinevad. Madala heli puhul on lainepikkus suurem kui kõrvade vahekaugus, lokaliseerimine toimub vasaku ja parema kõrva signaalide ajalise nihke järgi. Kõrge heli puhul on lainepikkus kõrvade vahekaugusest väiksem, lokaliseerimine toimub helirõhu erinevuse järgi parema ja vasaku kõrva juures. Vahemikus 1,5–2,5 kHz vahetub üks mehhanism teisega ja täpsus väheneb.[42][43][44]

Täpsuse seisukohast on oluline binauraalne kuulmine (mõlemad kõrvad kuulevad). Monauraalne lokaliseerimine (ühe kõrva abil) on raske ja võimalik ainult pikaajalise heli puhul või pea vaba liigutamise abil või funktsioneeriva kõrva asendi muul moel muutmise abil.[45]

Loomade väliskõrv

[muuda | muuda lähteteksti]

Imetajatel koosneb väliskõrv reeglina kõrvalestast ja välimisest kuulmekäigust. Välimise kuulmekäigu lõpus paikneb trummikile, mis eraldab väliskõrva keskkõrvast. Väliskõrva ülesanne on kanda õhus leviv helilaine trummikileni.

Väliskõrv asetseb anatoomilis-topograafiliselt trummikilest külgmiselt ehk lateraalselt.

Kõrvalest puudub ürgimetajatel ja vees elavad imetajatel, samuti lindudel, roomajatel ja kahepaiksetel.

Väliskuulmekäik

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Väliskuulmekäik

Vähemalt kaht liiki päriskonnalistel, kes aistivad ja tekitavad ultraheli — Huia cavitympanum (Boulenger, 1896)[46] ja konlane Odorrana tormota (sünonüüm Amolops tormotus; Wu, 1977)[47] — ei paikne trummikiled pea pinnal (lateraalselt), nagu enamikul kahepaiksetel, vaid on sügavamale vajunud. Seega on neil konnadel trummikile ees õõnsus, mida võib käsitada väliskuulmekäiguna.[48]

Paljud roomajad (näiteks krokodillid ja sisalikud) saavad väliskuulmekäigu kuulmeava läbimõõtu ringlihaste abil[49] (näiteks sukeldumisel või kaitseks) tahtlikult muuta (kuni täieliku sulgemiseni välja).

Lindude kuulmekäigud (pretümpanaalõõned[50]) on reeglina lühikesed, suhteliselt mahukad ja rohkete voltidega.[51] Sageli on need asümmeetrilised[52] (eriti röövlindudel). See võimaldab heli suunda täpselt määrata.

Imetajate väliskuulmekäik on kanal, mis juhib heli kõrvalestalt keskkõrva trummiõõnde. See võib võimendada teatud sagedusvahemikku kuuluvaid helisid. Paljudel imetajatel on väliskuulmekäik S-kujuline ja kitseneb trummikile lähedal. See tekitab akustilise filtri, suurendades trummikilele jõudva heli amplituudi ja rõhu. S-kuju ja kitsenemine kohandunud liigi helivahemiku ja kuulmise eesmärkidega (näiteks kassid kuulevad ultraheli).

Koera väliskuulmekäik on väljendunult S-kujuline, eriti lühikeste ja kitsaste kõrvadega tõugudel, nagu terjerid, taksid ja buldogid. Väliskuulmekäik koosneb tavaliselt vertikaalosast, mis laskub kuulmeavast allapoole, ning horisontaalosast, mis pöördub järsult mediaalselt trummikile suunas. Trummikile lähedal kuulmekäik kitseneb, mis suurendab helirõhku trummikilel ja parandab helienergia ülekandumist. Paljudel koertel on tugevad kõrvalihased ning liikuv kõrvalest, mida saab eri suundades pöörata ja kallutada. See võimaldab suunata kõrvalesta heliallika poole ning toetab head helisuuna määramise võimet, mis varieerub tõuti. Kui kuulmekäik oleks sirge, sõltuks heli tõhus sisenemine kuulmekäiku tugevalt kõrvalesta hetkeseisust: teatud asendites oleks kuulmeava heliallika suhtes ebasoodsas suunas ning osa helist ei jõuaks tõhusalt trummikileni. S-kujuline kuulmekäik toimib sellisel juhul akustilise liigendina kõrvalesta ja trummikile vahel. Kuulmeava ei ole trummikilega ühel joonel ning heli ei pea liikuma otsejoones, vaid pöördub kuulmekäigu sees. Seetõttu saab heli kuulmekäiku siseneda laiemast nurkade vahemikust ning kuulmine muutub vähem sõltuvaks kõrvalesta täpsest suunamisest. See on eriti oluline olukordades, kus koer liigub aktiivselt ja muudab pidevalt pea ja kõrvade asendit, näiteks jahil või saaki jälgides, ning kiirete, lühiajaliste ja nõrkade helide vastuvõtmisel. Kõrvalest toimib tavaliselt akustilise lehtrina: mida suurem, avatum ja paremini suunatav see on, seda rohkem helienergiat kogutakse ja koondatakse kuulmeavasse. Lühikeste ja kitsaste kõrvadega koeratõugudel on see lehtriefekt väiksem, sest kõrvalesta pindala on väiksem, avatusnurk piiratum ning passiivne võimendus ja suunavõime nõrgemad kui suurte püstiste kõrvadega tõugudel. Nendel tõugudel korvab väljendunud S-kujuline kuulmekäik osaliselt kõrvalesta väiksemat akustilist rolli. Väliskuulmekäigu S-kuju pikendab heli tegelikku liikumisteed kuulmeavast trummikileni, soodustab resonantsi ning suurendab helirõhku trummikile lähedal. Koos trummikile-eelse kitsenemisega aitab see kaasa akustilise impedantsi sobitumisele, mille tulemusel jõuab ka nõrgem heli trummikileni tugevamana, kui see oleks sirge ja lühikese kuulmekäigu korral. Tugevam S-kuju rõhutab eriti kõrgeid helikomponente ja silub osa madalast taustmürast, parandades signaali-müra suhet. Kuulmekäigu kuju ja pikkus võimendavad ning filtreerivad helisid eeskätt sagedusvahemikus ligikaudu 5–40 kHz, osalt ka üle selle, mis on koertele eriti oluline. Väikesed saakloomad, nagu hiired, rotid, mutid ja noored linnud, tekitavad liikumisel väga nõrku ja lühiajalisi helisid (näiteks krabistamine, kriipimine ja sammumüra kuival taimestikul), mille energia koondub sageli kõrgsageduslikku vahemikku. See tuleb väikeste kehade ja pinna lühiajalise kokkupuute tekitatud kiiretest ja järskudest õhuvõngetest. Lisaks toovad paljud väikesed imetajad ohu või stressi korral kuuldavale kõrgeid piikse, mis võivad olla osaliselt või täielikult ultrahelialas (üle 20 kHz). Inimene neid helisid enamasti ei kuule või kuuleb ainult kerget kahinat. Piiksude heli levib hästi lühikestel vahemaadel ja annab täpse asukohainfo haavatava saagi kohta. Kõrgsageduslikel helidel on lühem lainepikkus ja suurem tundlikkus peegelduste, varjestuse ja difraktsiooni suhtes, mistõttu mõjutavad pea ja kõrvalesta kuju neid tugevalt ning tekivad helisuunast sõltuvad spektrimuutused. Koera liikuvad kõrvalestad, väljendunud S-kujuline kuulmekäik ja suur resonantsitundlikkus võimaldavad heliallikat väga täpselt lokaliseerida, eriti väikeste ja liikuvate objektide puhul. Koerte eellased on sageli pidanud jahti hämaras või pimedas, kus nägemine on piiratud ja kuulmine otsustava tähtsusega. Seetõttu on koerte kuulmissüsteem võrreldes inimesega nihkunud kõrgemate sageduste poole ning on eriti tundlik vaiksete, kiirete ja katkendlike helide suhtes. Koera välis- ja keskkõrva ehitus on kujunenud nii, et just need helid oleksid maksimaalselt esile tõstetud ja kergesti äratuntavad.

Kassi väliskuulmekäik on S-kujuline ja kergelt kurruline. Selline ehitus toetab kassi erakordselt head kõrgsageduslikku kuulmist. Kuulmekäigu kerge kurrulisus ja ebakorrapärane sisepind põhjustavad heli osalist peegeldumist ja hajumist, mille tulemusel tekivad sagedusspetsiifilised võimendused ja summutused. Need mikrointerferentsid mõjutavad eriti kõrgeid sagedusi, mille lainepikkus on lühike ja mis on seetõttu väga tundlikud kuulmekäigu geomeetria suhtes. Nii kujuneb välja kõrgeid sagedusi rõhutav sageduskoste. Kassi väliskuulmekäik on S-kujuline ja kergelt kurruline. Selline ehitus toetab kassi erakordselt head kõrgsageduslikku kuulmist. Kuulmekäigu kerge kurrulisus ja ebakorrapärane sisepind põhjustavad heli osalist peegeldumist ja hajumist, mille tulemusel tekivad sagedusspetsiifilised võimendused ja summutused. Need mikrointerferentsid mõjutavad eriti kõrgeid sagedusi, mille lainepikkus on lühike ja mis on seetõttu väga tundlikud kuulmekäigu geomeetria suhtes. Nii kujuneb välja kõrgeid sagedusi rõhutav sageduskoste.

Kassi väliskuulmekäik on S-kujuline ja kergelt kurruline. Selle funktsionaalne rõhuasetus on teistsugune kuinkoeral. Kuulmekäigu ebakorrapärane, kergelt voldiline sisepind tekitab peenemaid peegeldusi ja hajumisi, mille tulemusel kujunevad kõrgete sageduste puhul tihedad, suunatundlikud võimendus- ja summutusmustrid. Et kõrgete sageduste lainepikkus on lühike, mõjutab kuulmekäigu geomeetria neid eriti tugevalt ning sageduskoste on väga detailne. Kuulmekäigu kitsenemine trummikile juures suunas suurendab helirõhku trummikilel, mis on oluline just väga nõrkade ja lühiajaliste signaalide puhul. Kass suudab seetõttu tajuda heli, mille energia on ajaliselt koondunud väga lühikestesse impulssidesse. Kassi kuulmissüsteem on nihkunud veel kõrgemate sageduste poole kui koeral ning ulatub sügavale ultrahelialasse. Sellised sagedused on iseloomulikud väikeste näriliste ja teiste saakloomade liikumis- ja stressihäälitsustele. Lühike lainepikkus võimaldab äärmiselt täpset ruumilist lokaliseerimist, eriti väikeste ja osaliselt varjatud objektide puhul. Koos väga liikuvate ja iseseisvalt juhitavate kõrvalestadega moodustab kassi S-kujuline ja kergelt kurruline väliskuulmekäik peenhäälestatud akustilise süsteemi, mis on kohastunud mikroskoopiliste, kõrgsageduslike ja kiiresti muutuvate helide eristamiseks. See teeb kassi kuulmise eriti tõhusaks hiilival jahipidamisel, kus visuaalne info on piiratud ja otsustavaks saab heli minimaalsete spektraalsete vihjete täpne analüüs.

Ka hobuse väliskuulmekäik on S-kujuline, kuid suhteliselt kitsas ja pikem kui koeral ja kassil. Kuulmekäik kitseneb trummikile lähedal. See pikendatud ja kitsenev kanal soodustab resonantsi, kuid on kohastunud eelkõige madalate sageduste (näiteks 100–1000 Hz) võimendamiseks. Madalad helid kanduvad paremini üle pika kanali ja on olulised sotsiaalsete häälitsuste ning kaugemate helide (näiteks teiste hobuste sammu) tajumiseks. Hobuse kuulmekäik ei piirdu ühe kindla sagedusvahemikuga, vaid pikendab resonantsi madalate ja keskmiste sageduste poole, andes loomale parema võime kuulda erinevaid keskkonnahelisid, sealhulgas inim- ja loomahäälitsusi ning lähedalasuvate ohtude signaale.

Veeimetajatel (delfiinidel, vaaladel) on väliskuulmekäigu S-kuju minimaalne või puudub, sest vees levib heli teisiti kui õhus. Kuulmekäigu kitsenemine trummikile juures tavaliselt puudub, sest vesi juhib helilaineid tõhusamalt ja heli ei ole tarvis võimendada. Kuulmekäik on väga lühike j j apeaaegu sirge, sest keeruline kanal ei ole vees vajalik. Heli levib vees umbes 4,5 korda kiiremini ning kaotab vähem energiat kui õhus. Kui aga püüda vees levivat heli edastada õhu kaudu kõrva nagu maismaaloomadel, nõrgeneb signaal kiiresti. Veeimetajad võtavad heli vastu peamiselt läbi luude, näiteks lõualuu, mis juhib heli otse sisekõrva. Kui heli liiguks veest läbi õhu, läheks suur osa energiast kaotsi, sest õhk neelab ja hajutab helilaineid. Luu tihedus ja elastsus võimaldavad heli edasi anda väiksema kaoga, eriti kõrget heli, sealhulgas ultraheli, mida kasutatakse suhtlemiseks, sonari ja kajaloodi jaoks ning orienteerumiseks pimedas ja hämaras vees. Veeimetajad suudavad heliallika kauguse ja asukoha täpselt tuvastada.

Imetajate väliskuulmekäik on sageli jaotatav kõhreliseks ja luuliseks osaks. Nende suhteline pikkus, ehitus ja arenguline tähtsus varieeruvad liigiti. Paljudel imetajatel on väliskuulmekäik valdavalt või täielikult kõhreline. Luuline osa võib olla lühem või vähem diferentseerunud kui inimesel.

Imetajatel on väliskuulmekäigus näärmed. Rasu- ja kõrvavaigunäärmete paiknemine ja hulk ning sekreedi koostis erinevad liigiti vastavalt ökoloogilistele ja funktsionaalsetele vajadustele. Näärmete eritis aitab takistada mikroorganismide ja parasiitide sattumist kuulmekäiku. Selle keemiline koostis on liigiti erinev. Alati ei nimetata seda kõrvavaiguks ja see ei ole alati otseselt võrreldav inimese kõrvavaiguga.

 Pikemalt artiklis Kõrvalest

Kõrvalest puudub ürgimetajatel ja vees elavatel imetajatel, samuti lindudel, roomajatel ja kahepaiksetel.

Krokodillidel, mõnedel sisalikel ja lindudel on väike nahavolt, mis külgneb väliskuulmekäigu välimise osaga; seda struktuuri käsitatakse kõrvalesta algmena.[53] See ei ole päris kõrvalest, mis on imetajate evolutsiooniline uuendus, kuid asub samas anatoomilises piirkonnas, areneb sarnastest embrüonaalsetest kudedest ja täidab osaliselt sarnast funktsiooni (suunab heli kuulmeavasse või kaitseb seda). See ei kogu ega fokuseeri heli kuigi tõhusalt. Selle peamine funktsioon on tõenäoliselt väliskuulmekäigu kaitsmine näiteks vee, mustuse või parasiitide eest).

Imetajate kõrvalest koosneb elastsest kõhrest, mida katab nahk.[54][55][56][57] Kõrvalest on pehme, kuid vormihoidev struktuur, mille tugiraamistiku moodustab elastne kõhr. Elastne kõhr erineb hüaliinsest kõhrest selle poolest, et ta sisaldab rohkelt elastseid kiude, mis annavad kõrvalestale painduvuse, võime taastada oma kuju pärast painutamist ja vastupidavuse deformatsioonidele. Kõhr on kaetud nahaga, mis kaitseb aluskude, sisaldab veresooni ja närvilõpmeid ning võimaldab kõrvalesta kasvu ja ainevahetust. Selline ehitus võimaldab kõrvalestal koguda ja suunata helilaineid väliskuulmekäiku, taluda mehaanilisi mõjutusi ning paljudel imetajatel ka aktiivselt liikuda kõrvalihaste abil, parandades heliallika suuna määramist.

Enamikul maismaaimetajatel on kõrvalest spetsiaalsete sarnaselt silmaliigutajalihastega toimivate abil tahteliselt liigutatav, võimaldades tõhusalt tabada eri suundadest lähtuvaid akustilisi laineid ilma pead pööramata. Inimesel ei ole need võimed tavaliselt välja arenenud, kuigi kõrvalest on varustatud kuue sisemise ja kolme välise rudimentaarse lihasega.[58] Kõrvalihased kinnituvad kõrvalesta põhja või külgedele. Need suunavad kõrvalesta heliallika poole. Heli, mis tuleb kindlast suunast, jõuab trummikileni tugevamana, nii et loom tajub seda heli selgemalt ja täpsemalt.

Väliskõrv areneb embrüonaalselt kuuest mesenhüümi köbrust, mis on kaetud ektodermiga. Kolm köpru pärinevad esimesest ja kolm teisest lõpusekaarest. Köprude ühinemisel ümber esimese lõpusevao kujuneb kõrvalest. Väliskuulmekäik ja trummikile välimine osa tekivad lõpusevao sissesopistumise tulemusena.

Väärarengud

[muuda | muuda lähteteksti]

Kõrvalestaköprude mittetäieliku ühinemise korral tekivad aurikulaarlisandid (kõrvalestalisandid). Tavaliselt esineb sel juhul ainult üks väike köber kõrvalesta ees. See on kahjutu arenguanomaalia.

Kõrvalesta hüpoplaasia;
välimise kuulmekäigu atreesia

Väliskõrva väärarenguid põhjustavad pärilikud haigused (geneetilised häired) või ebasoodsate keskkonnategurite (kiiritus, nakkused, mürgistus jms) toime varajases ontogeneesis.

Vähemärgatavad defektid

[muuda | muuda lähteteksti]

Kaasasündinud preaurikulaarne fistul on kitsas ja pikk kanal (kõrvalähedane uuris), mis avaneb tavaliselt kõrvanuki lähedal. Anomaalia võib päranduda retsessiivselt. Mõnikord võib see kujuneda kroonilise põletiku koldeks.[59]

Kosmeetilised defektid

[muuda | muuda lähteteksti]

Arenguanomaaliad, mis võivad põhjustada talitlushäireid

[muuda | muuda lähteteksti]

Sündroomid

[muuda | muuda lähteteksti]

Väliskõrva struktuuride pärilikud arenguanomaaliad päranduvad kas autosoom-retsessiivselt või autosoom-dominantselt. Need võivad esineda koos üksteisega või keskkõrva, sisekõrva või teiste anatoomiliste struktuuride väärarengutega.

Väliskõrva arenguanomaaliaid ravitakse reeglina kirurgiliselt. Näiteks väliskuulmekäigu atreesia korral on võimalik väliskuulmekäigu plastiline rekonstrueerimine. Mõnikord kasutatakse ka tehismaterjalidest proteese.

Preaurikulaarne fistul ei vaja tavaliselt ravi, ent kui see on kroonilise põletiku kolle,[67] võib eemaldada tema kapsli koos ümbritsevate kudedega. Operatsiooniga võivad kaasneda tüsistused ja selle peab sooritama kogenud kirurg statsionaaris.[68]

Kui väliskõrva arenguanomaalia ei põhjusta talitlushäireid (konduktiivset või segatüüpi kuulmislangust), vaid on üksnes kosmeetiline defekt, ei tehta korrigeerivat operatsiooni tavaliselt enne 6.–7. eluaastat.[69]

Kui arenguhäiretega kaasneb vaegkuulmine, mida saab korrigeerida, soovitatakse enamasti varajast kirurgilist sekkumist ning enne seda kuuldeaparaatide kasutamist (kuulmise täieliku kaotuse vältimiseks).[70]

Väliskõrva põletik on väliskõrvapõletik. See on kõrvalesta naha põletik, väliskuulmekäigu naha põletik või mõlemad. Seda põhjustavad bakterid või seened, naha mikrotraumad näiteks liigse puhastamise tõttu, niiskus (ujuja kõrv) ja allergilised või keemilised ärritajad.

  1. ↑ М. С. Гиляров (toim). Биология. Большой энциклопедический словарь, 3. trükk, М.: Большая Российская энциклопедия 1998, ISBN 5-85270-252-8, lk 393.
  2. ↑ Константинов А. И. Глава 4. Физиология сенсорных систем. – А. Д. Ноздрачёв (toim). Общий курс физиологии человека и животных. Книга 1. Физиология нервной, мышечной и сенсорной систем, М.: Высшая школа 1991, ISBN 5-06-000126-1, lk 372—500, siin lk 446.
  3. ↑ R. L. M. Schoffelen, J. M. Segenhout, P. van Dijk. Mechanics of the exceptional anuran ear. – J Comp Physiol A Neuroethol Sens Neural Behav Physiol., 2008, kd 194 (5), ISSN 0340-7594, lk 417—428. Täistekst. "Mõnede liikide, näiteks Amolops tormotus (Feng jt 2006) puhul esineb trummikile ees õõnsus, mida võib pidada väliskuulmekäiguks ja seega väliskõrva osaks."
  4. ↑ М. С. Гиляров (toim). Биология. Большой энциклопедический словарь, 3. trükk, М.: Большая Российская энциклопедия 1998, ISBN 5-85270-252-8, lk 393.
  5. ↑ Привес М. Г., Лысенков Н. К., Бушкович В. И. Анатомия человека, 9., ümbertöötatud ja täiendatud trükk, М.: Медицина 1985, lk 627.
  6. ↑ Краев А. В. Учение о сенсорных аппаратах — эстезиология. – Р. Д. Синельников (toim). Анатомия человека, 2 kd, М.: Медицина 1978, kd 2, lk 295—331, siin lk 317.
  7. ↑ Альтман Я. А., Таварткиладзе Г. А. Руководство по аудиологии, М.: ДМК Пресс, 2003, ISBN 5-93189-023-8, lk 31.
  8. ↑ Шупляков В. С. Глава 3. Физиология периферического отдела слуховой системы. – Я. А. Альтман (toim). Слуховая система, Л.: Наука 1990, ISBN 5-02-025643-9, lk 156—223, siin lk 156.
  9. ↑ "Meditsiinisõnastik" 850:2004.
  10. ↑ Афанасьев Ю. И., Юрина Н. А., Котовский Е. Ф. jt. Глава 12. Сенсорные системы. Органы чувств. – Ю. И. Афанасьева, Н. А. Юрина (toim). Гистология, цитология и эмбриология, М.: Медицина 2002, ISBN 5-225-04523-5, lk 332—378, siin lk 365–366.
  11. ↑ Быков В. Л. Органы слуха и равновесия. – Частная гистология человека (краткий обзорный курс), СПб.: СОТИС 2001, ISBN 5-85503-116-0, lk 227—235, siin lk 227.
  12. ↑ Богословская Л. С., Солнцева Г. Н. I. Периферический отдел слуховой системы. – А. В. Яблоков (toim). Слуховая система млекопитающих (сравнительно-морфологический очерк), М.: Наука 1979, lk 5—73, siin lk 6.
  13. ↑ Привес М. Г., Лысенков Н. К., Бушкович В. И. Анатомия человека, 9., ümbertöötatud ja täiendatud trükk, М.: Медицина 1985, lk 627.
  14. ↑ Шупляков В. С. Глава 3. Физиология периферического отдела слуховой системы. – Я. А. Альтман (toim). Слуховая система, Л.: Наука 1990, ISBN 5-02-025643-9, lk 156—223, siin lk 156.
  15. ↑ Быков В. Л. Органы слуха и равновесия. – Частная гистология человека (краткий обзорный курс), СПб.: СОТИС 2001, ISBN 5-85503-116-0, lk 227—235, siin lk 227.
  16. ↑ Шупляков В. С. Глава 3. Физиология периферического отдела слуховой системы. – Я. А. Альтман (toim). Слуховая система, Л.: Наука 1990, ISBN 5-02-025643-9, lk 156—223, siin lk 156–158.
  17. ↑ P. A. Johansen. Measurement of the human ear canal. – Acustica, 1975, kd 33 (5), lk 349–351.
  18. ↑ Я. А. Альтман, Г. А. Таварткиладзе. Руководство по аудиологии, М.: ДМК Пресс 2003, lk 31.
  19. ↑ Шупляков В. С. Глава 3. Физиология периферического отдела слуховой системы. – Я. А. Альтман (toim). Слуховая система, Л.: Наука 1990, lk 158.
  20. ↑ Привес М. Г., Лысенков Н. К., Бушкович В. И. – М. Г. Привес (toim). Анатомия человека, 9., ümbertöötatud ja täiendatud trükk, М.: Медицина, 1985, lk 628.
  21. ↑ Шупляков В. С. Глава 3. Физиология периферического отдела слуховой системы. – Я. А. Альтман (toim). Слуховая система, Л.: Наука 1990, ISBN 5-02-025643-9, lk 156—223, siin lk 159.
  22. ↑ Привес М. Г., Лысенков Н. К., Бушкович В. И. Анатомия человека, 9., ümbertöötatud ja täiendatud trükk, М.: Медицина 1985, lk 627.
  23. ↑ Богословская Л. С., Солнцева Г. Н. I. Периферический отдел слуховой системы. – А. В. Яблоков (toim). Слуховая система млекопитающих (сравнительно-морфологический очерк), М.: Наука, 1979, lk 5—73.
  24. ↑ Привес М. Г., Лысенков Н. К., Бушкович В. И. Анатомия человека, 9., ümbertöötatud ja täiendatud trükk, М.: Медицина 1985, lk 627–628.
  25. ↑ Быков В. Л. Органы слуха и равновесия. – Частная гистология человека (краткий обзорный курс), СПб.: СОТИС 2001, ISBN 5-85503-116-0, lk 227—235, lk 227.
  26. ↑ Быков В. Л. Органы слуха и равновесия. – Частная гистология человека (краткий обзорный курс), СПб.: СОТИС 2001, ISBN 5-85503-116-0, lk 227—235, lk 227.
  27. ↑ W. E. Litton. Epithelial migration over tympanic membrane and external canal. – Arch. Otolaryngol., 1963, kd 77, lk 254—257.
  28. ↑ W. E. Litton. Epidermal migration in the ear: the location and characteristics of the generation center revealed by utilizing a radioactive desoxyribose nucleic acid precursor. – Acta Otolaryngol [Suppl] (Stockh), 1968, (suppl 240).
  29. ↑ Лопотко А. И., Плужников М. С., Атамурадов М. А. – А. М. Кац (toim). Старческая тугоухость (пресбиакузис), Ашхабад: Ылым 1986.
  30. ↑ Gelfand 2009.
  31. ↑ Быков В. Л. Органы слуха и равновесия. – Частная гистология человека (краткий обзорный курс), СПб.: СОТИС 2001, ISBN 5-85503-116-0, lk 227—235, siin lk 227.
  32. ↑ Узлова О.С. Возможности современной криминалистической отоскопии. – Вестник МГОУ. Серия "Юриспруденция", 2012, nr 2, lk 58—62. Täistekst.
  33. ↑ Альтман Я. А. Глава 5. Пространственный слух. – Я. А. Альтман (toim). Слуховая система, Л.: Наука 1990, ISBN 5-02-025643-9, lk 366—448, lk 367.
  34. ↑ Альтман Я. А., Таварткиладзе Г. А. Руководство по аудиологии, М.: ДМК Пресс 2003, ISBN 5-93189-023-8, lk 31.
  35. ↑ Альтман Я. А., Таварткиладзе Г. А. Руководство по аудиологии, М.: ДМК Пресс 2003, ISBN 5-93189-023-8, lk 31.
  36. ↑ G. von Bekesy, W. A. Rosenblith. The mechanical properties of the ear. – S. S. Stevens (toim). Handbook of Experimental psychology, New York: John Wiley & Sons 1951, lk 1075—1115.
  37. ↑ Альтман Я. А., Таварткиладзе Г. А. Руководство по аудиологии, М.: ДМК Пресс 2003, ISBN 5-93189-023-8, lk 31.
  38. ↑ Purves D., Augustine G. J., Fitzpatrick D., Hall W. C., LaMantia A.-S., McNamara J. O., White L. E. Chapter 13. – D. Purves (toim). Neuroscience, 4. trükk, Sinauer Associates, Inc. 2008, ISBN 0878936971, ISBN 978-0-87893-697-7, lk 317.
  39. ↑ Солдатов И. Б. Лекции по оториноларингологии: Учеб. пособие, М.: Медицина 1990, ISBN 5-225-00848-8, lk 26.
  40. ↑ Stevens K. N., Berkovitz R., Green D. M. Calibration of ear canals for audiometry of high frequencies. – J Acoust Soc Amer, 1987, kd 81 (2), lk 470—484. Resümee.
  41. ↑ Альтман Я. А. Глава 5. Пространственный слух. – Я. А. Альтман (toim). Слуховая система, Л.: Наука 1990, ISBN 5-02-025643-9, lk 366—448, lk 366.
  42. ↑ Stevens S. S., Newman E. B. The localization of actual source of sound. – J Amer Psychol., 1936, kd 48 (2), lk 297—306.
  43. ↑ Mills A. W. Auditory Localization. – Foundation of modern auditory theory, New York: Acad Press 1972. kd 2, lk 301—345.
  44. ↑ Альтман Я. А. Глава 5. Пространственный слух. – Я. А. Альтман (toim). Слуховая система, Л.: Наука 1990, ISBN 5-02-025643-9, lk 366—448, lk 367.
  45. ↑ Альтман Я. А. Локализация звука, Л.: Наука 1972.
  46. ↑ Константинов А. И. Глава 4. Физиология сенсорных систем. – А. Д. Ноздрачёв (toim). Общий курс физиологии человека и животных. Книга 1. Физиология нервной, мышечной и сенсорной систем, М.: Высшая школа 1991, ISBN 5-06-000126-1, lk 372—500, siin lk 446.
  47. ↑ Feng A. S., Narins P. M., Xu C.-H., Lin W.-Y., Yu Z.-L., Qiu Q., Xu Z.-M., Shen J.-X. Ultrasonic communication in frogs. – Nature, 2006, kd 440, lk 333—336. Resümee.
  48. ↑ R. L. M. Schoffelen, J. M. Segenhout, P. van Dijk. Mechanics of the exceptional anuran ear. – J Comp Physiol A Neuroethol Sens Neural Behav Physiol., 2008, kd 194 (5), ISSN 0340-7594, lk 417—428. Täistekst. "Mõnede liikide, näiteks Amolops tormotus (Feng jt 2006) puhul esineb trummikile ees õõnsus, mida võib pidada väliskuulmekäiguks ja seega väliskõrva osaks."
  49. ↑ Константинов А. И. Глава 4. Физиология сенсорных систем. – А. Д. Ноздрачёв (toim). Общий курс физиологии человека и животных. Книга 1. Физиология нервной, мышечной и сенсорной систем, М.: Высшая школа 1991, ISBN 5-06-000126-1, lk 372—500, siin lk 446.
  50. ↑ Дзержинский Ф. Я. Органы чувств. – Сравнительная анатомия позвоночных животных, 2. trükk, М.: Аспект Пресс 2005, ISBN 5-7567-0360-8, lk 285—300, siin lk 296.
  51. ↑ Константинов А. И. Глава 4. Физиология сенсорных систем. – А. Д. Ноздрачёв (toim). Общий курс физиологии человека и животных. Книга 1. Физиология нервной, мышечной и сенсорной систем, М.: Высшая школа 1991, ISBN 5-06-000126-1, lk 372—500, siin lk 446.
  52. ↑ Вартанян И. А. Глава 8. Сравнительная физиология слуховой системы. – Я. А. Альтман (toim). Слуховая система, Л.: Наука, 1990, ISBN 5-02-025643-9, lk 513—574.
  53. ↑ Шмальгаузен И. И. Часть II. Сравнительная анатомия отдельных систем органов. – Основы сравнительной анатомии позвоночных животных, 4. trükk, М.: Советская наука, 1947, lk 69—403, siin lk 289.
  54. ↑ Богословская Л. С., Солнцева Г. Н. I. Периферический отдел слуховой системы. – А. В. Яблоков (toim). Слуховая система млекопитающих (сравнительно-морфологический очерк), М.: Наука 1979, lk 5—73, siin lk 6.
  55. ↑ Привес М. Г., Лысенков Н. К., Бушкович В. И. Анатомия человека, 9., ümbertöötatud ja täiendatud trükk, М.: Медицина 1985, lk 627.
  56. ↑ Шупляков В. С. Глава 3. Физиология периферического отдела слуховой системы. – Я. А. Альтман (toim). Слуховая система, Л.: Наука 1990, ISBN 5-02-025643-9, lk 156—223, siin lk 156.
  57. ↑ Быков В. Л. Органы слуха и равновесия. – Частная гистология человека (краткий обзорный курс), СПб.: СОТИС 2001, ISBN 5-85503-116-0, lk 227—235, siin lk 227.
  58. ↑ Шупляков В. С. Глава 3. Физиология периферического отдела слуховой системы. – Я. А. Альтман (toim). Слуховая система, Л.: Наука 1990, ISBN 5-02-025643-9, lk 156—223, siin lk с. 156–158.
  59. ↑ Богомильский М. Р., Чистякова В. Р. Детская оториноларингология, М.: ГЭОТАР-МЕД 2002, ISBN 5-9231-0227-7, lk 68–69.
  60. ↑ Богомильский М. Р., Чистякова В. Р. Детская оториноларингология, М.: ГЭОТАР-МЕД 2002, ISBN 5-9231-0227-7, lk 65–66.
  61. ↑ Пальчун В. Т., Крюков А. И. Оториноларингология: Руководство для врачей, М.: Медицина 2001, ISBN 5-225-04612-6, lk 489.
  62. ↑ Богомильский М. Р., Чистякова В. Р. Детская оториноларингология, М.: ГЭОТАР-МЕД 2002, ISBN 5-9231-0227-7, lk 66–67.
  63. ↑ Богомильский М. Р., Чистякова В. Р. Детская оториноларингология, М.: ГЭОТАР-МЕД 2002, ISBN 5-9231-0227-7, lk 67–68.
  64. ↑ Богомильский М. Р., Чистякова В. Р. Детская оториноларингология, М.: ГЭОТАР-МЕД 2002, ISBN 5-9231-0227-7, lk 67–68.
  65. ↑ Асанов А. Ю., Демикова Н. С., Морозов С. А. Основы генетики и наследственные нарушения развития у детей, М.: Издательский центр «Академия» 2003, ISBN 5-7695-0966-X, lk 198–199.
  66. ↑ Асанов А. Ю., Демикова Н. С., Морозов С. А. Основы генетики и наследственные нарушения развития у детей, М.: Издательский центр «Академия» 2003, ISBN 5-7695-0966-X, lk 198.
  67. ↑ Пальчун В. Т., Крюков А. И. Оториноларингология: Руководство для врачей, М.: Медицина 2001, ISBN 5-225-04612-6, lk 489.
  68. ↑ Богомильский М. Р., Чистякова В. Р. Детская оториноларингология, М.: ГЭОТАР-МЕД 2002, ISBN 5-9231-0227-7, lk 68.
  69. ↑ Богомильский М. Р., Чистякова В. Р. Детская оториноларингология, М.: ГЭОТАР-МЕД 2002, ISBN 5-9231-0227-7, lk 65.
  70. ↑ Богомильский М. Р., Чистякова В. Р. Детская оториноларингология, М.: ГЭОТАР-МЕД 2002, ISBN 5-9231-0227-7, lk 65.
  • Uwe Gille. Ohr, Auris. Franz-Viktor Salomon (toim). Anatomie für die Tiermedizin, 2. trükk, Enke: Stuttgart 2008, ISBN 978-3-8304-1075-1, lk 612–621.
  • Stanley A. Gelfand. Essentials of audiology, 3. trükk, New York: Thieme 2009, ISBN 978-1-60406-044-7.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Väliskõrv&oldid=7067946"