Kasside leukeemiaviirus

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Kasside leukeemiaviirus
Kasside leukeemiaviirus
Taksonoomia
Riik Viirused
Hõimkond incertae sedis
Klass incertae sedis
Selts ortervirales
Sugukond retroviridae
Perekond gammaretroviirus
Liik kasside leukeemiaviirus

Kasside leukeemiaviirus (FeLV) on retroviirus, mis nakatab kasse. FeLV kandub edasi nakatunud kassidelt uriini, sülje või nasaalsete sekretsioonide kaudu. Poegadele võib haigus üle kanduda ka emalt. Kui immuunsussüsteem ei suuda viirusest jagu saada, võib viirus viia surmavate haigusteni.

FeLV jaguneb nelja alagruppi: A, B, C ja T. Nakatunud kassil on FeLV-A, pluss ühe või mitme muu alarühma kombinatsioon.[1][2] Alarühmast oleneb sümptomite valik, prognoos ja ravi. [1]

Viiruse struktuur[muuda | muuda lähteteksti]

Kasside leukeemia viirus (FeLV) on RNA viiruse alamperekonnas Oncovirinae, mis kuulub Retroviridae perekonda. Viirus sisaldab 5' ja 3' LTR-i ja kolme geeni: Gag (struktuurne), Pol (ensüümid) ja Env (ümbris/kest ja transmembraanne); kogu genoom on umbes 9600 aluspaari. Kasside leukeemia viirus on horisontaalselt edastatav, eksogeenne retroviirus, sisaldab valgust ja ühest RNA ahelast koosnevat tuuma, mis on kaitstud lipoproteiinist kestaga.[3]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Kassidel esinevat FeLV-d kirjeldati esimest korda 1964. aastal. Haigust seostati alguses leukeemiaga, kuid hiljem mõisteti, et esmasteks haigusnähtudeks on üldiselt aneemia ja immunosupressioon.[4] Esimene diagnostiline test sa kättesaadavaks 1973. aastal, mis viis katsete ja elimineerimise režiimile, vähendades dramaatiliselt nakatunud kasside arvu üldpopulatsioonis. Esimene vaktsiin tuli müügile 1986. aastal. [5]

Märgid ja sümptomid[muuda | muuda lähteteksti]

Kasside leukeemiaviirusega nakatumise tunnused ja sümptomid on üsna mitmekesised ning hõlmavad isukaotust, kehva karvkatte seisundit, anisokoriat (ebaühtlased pupillid), naha-, põie- ja hingamisteede infektsioone, suuhaigusi, krampe, lümfadenopaatiat (paistes lümfisõlmed), nahakahjustused, väsimust, palavikku, kaalulangust, stomatiiti, gingiviiti, pesakonna vältimist, pantsütopeeniat, korduvaid bakteriaalseid ja viirushaigusi, aneemiat, kõhulahtisust ja kollatõbe.

Haiguse kulg[muuda | muuda lähteteksti]

Leukeemial on mitmesuguseid mõjusi. Kass võib saada FeLV vastu immuunseks pärast haigusega võitlemist, kass võib muutuda haigusekandjaks ise haigestumata või vahepealne juhtum, kus kassil on nõrgenenud immuunsussüsteem. Lümfosüümide arengut peetakse haiguse viimaseks staadiumiks. Ehkki arvatakse, et kasside lümfoomide esilekutsumiseks peab leiduma viirusevalku, näitavad uuemad tõendid, et suur protsent FeLV-antigeeni negatiivseid lümfoome sisaldavad FeLV-DNA-d, mis osutab viiruse põhjustatud ‘’hit-and-run’’ kasvaja arengule.[6]

Kassi sisenenud leukeemiaviiruse saab jagada kuude staadiumi:

  • I staadium – tavaliselt siseneb viirus kassi neelu kaudu, kus viirus nakatab epiteelirakke ning tonsillaarseid B-lümfotsüüte ja makrofaage. Seejärel liiguvad valged verelibled lümfisõlmedesse ja hakkavad paljunema.
  • II staadium – viirus siseneb vereringesse ja hakkab levima üle kogu keha.
  • III staadium – lümfisüsteem (mis toodab antikehi nakatunud ja vähirakkude rünnakuks) nakatub, haigus süveneb edasi.
  • IV staadium – nakatumise peamine punkt – võõrus võib võtta üle kassi immuunsussüsteemi ja põhjustada vireemiat. Selles staadiumis nakatuvad hemolümfisüsteem (veri + lümfid) ja soolestik.

Kui kassi immuunsussüsteem ei suuda viirust tõrjuda, areneb see edasi järgmiselt:

  • V staadium – luuüdi nakatub. Sellest hetkest edasi püsib haigus kassiga koos terve elu vältel. Viirus paljuneb ja vabaneb neli kuni seitse päeva hiljem nakatunud neutrofiilidest, mõnikord ka lümfotsüütidest, monotsüütidest ja eosinofiilidest (kõik luuüdis moodustunud valged verelibled).
  • VI staadium – kassi keha on nakkusele alla jäänud või üle kuhjatud. Limaskesta ja näärmete epiteelirakud nakatuvad. Viirus paljuneb epiteeli kudedes, sealhulgas süljenäärmetes, orofaarünksis, maos, söögitorus, sooltes, hingetorus, ninaneelus, neerutuubulites, kusepõies, kõhunäärmes, alveolaarjuhades ja koonu rasvakanalites.

Haiguse edasikandumine[muuda | muuda lähteteksti]

FeLV-ga nakatunud kassid võivad olla FeLV-A nakkuse allikad.[2] Kassid saavad viirust edasi anda sülje ja tiheda kontakti kaudu nagu hammustamine ja (harva) läbi nakatunud kassi liivakasti või toidunõu.[7]

Juhul kui kass on nakatunud FeLV-A tüvega, võivad tekkida täiendavad originaalse FeLV-A viiruse muteerunud vormid, nagu ka FeLV alarühmad B, C ja T.

Lisaks kodukassidele ähvardab FeLV ka teisi Felidae liikmeid (nt ilves ja Florida panter)[2]. Ülekaalukad epidemioloogilised tõendid viitavad sellele, et FeLV ei ole ülekantav ei inimestele[1] ega ka koertele.[8]

FeLV on üle maailma levinud infektsioon, umbes 1–2% kasside populatsioonist püsivalt nakkatud selle viirusega.[9] Ligikaudu 0,5% kodukassidest on püsivalt nakatunud FeLV-ga, kuid paljudel teistel kodukassidel (>35%) on spetsiifilised IgG antikehad, mis näitavad viirusega varasemat kokkupuudet ja sellele järgnevat immuunsuse kujunemist.[10][11]

Kassipojad võivad sündida FeLV-ga, kui nad on emakas sellega kokku puutunud.[7]

Nii hulkuvate kui ka omanduses olevate linnakasside seas on nakatumine palju suurem kui maapiirkonna kasside hulgas: see on täielikult tingitud sellest, kui palju kasse on üksteisega kontaktis.[12]

Diagnoos ja prognoos[muuda | muuda lähteteksti]

FeLV testimine on võimalik ELISA (enzyme-linked immunosorbent assay) testidega, mis otsivad viiruse antigeene, vereringes leiduvaid vabu osakesi. ELISA testides kasutatakse kõige sagedamini vereproove, kuid võib ka kasutada sülge või silma eritisi. Proov lisatakse mahutisse või nõusse, mis sisaldab viiruse antigeeni. Kui proovis on antigeenivastaseid antikehi, seonduvad nad omavahel ja indikaator muudab värvi. Need annavad lõpliku diagnoosi, kuid ei erista omavahel ägedat/akuutset või püsivat infektsiooni. Sellepärast soovitatakse teha kordustest kolm kuni neli kuud pärast positiivse tulemuse saamist, et teha kindlaks, kas viirus on organismist väljunud. Teine diagnoosimis võimalus on võrdluslabori testi abil, kasutades immunifluorestsentstesti (IFA – immunofluorescent antibody assay). IFA test kasutab vereproovi ja tuvastab viiruse olemasolu valgetes verelibledes, juhul kui viirus on jõudnud luuüdisse. IFA testid ei anna tulemusi mööduvate,esmaste infektsioonide puhul , vaid nakkus peab olema püsiv. Peale ELISA ja IFA testi võivad infektsioonile viitavaid muutusi näidata ka rutiinsed laboratoorsed veretööd, kuid neid ei saa kasutada lõpliku diagnoosina. Esineda võib vererakkude arvu muutusi, näiteks leukopeenia, väheneda hematokrit (PCV) ja üldvalgu (TP) tase tänu aneemiale. Oksendamine ja kõhulahtisus võivad tingida hüpoglükeemiat ja kõrget hemokontsentratsiooni, dehüdratsioon ja isutus põhjustavad elektrolüütide tasakaalutust ning korduvaid kuseteede infektsioone.[13] Muud diagnoosimiseks vajalikud protseduurid: hematoloogia (südame- ja veresoonkonna haigused), radiograafia, luuüdi aspiratsioon, oftalmoskoopia (silmapõhja vaatlus silmapeegliga).

ELISA testiga diagnoositud püsivalt nakatunud kassid võivad surra mõne kuu jooksul või jääda pikemaks ajaks asümptomaatilisteks (sümptomiteta). Keskmine ellujäämisaeg pärast diagnoosi määramist on 2,5 aastat.[7]

FeLV liigitatakse nelja alarühma:[1]

  • FeLV-A vastutab haigusele iseloomuliku immunosupressiooni eest. Kõik FeLV-viirusega nakatunud kassidel on FeLV-A.[14]
  • FeLV-B põhjustab kasvajate ja muude ebanormaalsete kudede kasvu esinemissagedust suurenemist. Ligikaudu pooltel FeLV-ga nakatunud kassidel on FeLV-B.[15]
  • FeLV-C põhjustab ägedat aneemiat. Ligikaudu 1% FeLV-ga nakatunud kassidel on FeLV-C.[14][15]
  • FeLV-T põhjustab lümfoidide kahanemist ja immuunpuudulikkust.[1]

Surmaga lõppenud haigusteks on leukeemiad, lümfoomid ja mitteregeneratiivsed aneemiad. Kuigi ei ole teadaolevat ravi leukeemiaviiruse vastu, kiitis Ameerika Ühendriikide põllumajandusministeerium 2006. aastal heaks lümfotsüütide T-raku immunomodulaatori FeLV ravis.

Ennetamine[muuda | muuda lähteteksti]

Kasside leukeemia vaktsiin on üks põhivaktsiine, mis tähendab, et see on kohustuslik kõigile kassidele ja kassipoegadele. Saadaval on kahte tüüpi kasside laukeemiaviiruse vaktsiini: adjuvandiga tapetud viiruse mitteinfektsioosne vaktsiin ja adjuveerimata kanaarilinnuliste rõugete viiruse vektoriga rekombinantne nakkusvaktsiin (QI066AA01 ja eri vaktsiinide kombinatsioonid), mitte ükski ei paku haiguse eest 100 protsendilist kaitset, sellepärast soovitatakse vaktsineerida ainult kõrge riskiga kasse.[16] Kõrge riskiga kasside hulka kuuluvad: kassid juurdepääsuga välja, kellel on võimalik kontakt haigestunud loomaga, metskassid, kassid kes elavad koos suure koguste teiste loomadega (loomade varjupaigad, hoiumajad), määramata staatusega kassid.[13]

Pärast vaktsineerimist võib loom tunda end mõni tund kuni päev haigena, osadel võib tekkida allergiline reaktsioon ning kuna vaktsiinid pole 100% tõhusad võib tekkida ka väga minimaalset sorti lühikene haigestumine, kuid väga harva areneb sellest välja kliiniline haigus.

Peale selle peetakse ka tõsiseid kõrvalnähte osaks FeLV vaktsiinist. Süstekohta tekib vähesel protsendil kassidest, kes on saanud adjuvandiga tapetud viiruse vaktsiini, sarkoom (äge kasvaja)[17]. Sarkoomide teket seostatakse vaktsiinides leiduvate alumiiniumi adjuventidega (abiained).[18]

Firma Merial toodab ka uutmoodi rekombinantset vaktsiini, mis koosneb kanaarilinnuliste rõugete viirusest, mis kannab FeLV gag ja env geene (Ameerika Ühendriikides müüakse kui PUREVAZ FeLV, Euroopas kui Eurifel FeLV). See vaktsiin on arvatud olevat vanast vaktsiinist ohutum kuna see ei vaja adjuvanti et tõhus olla, et see oleks võimalik on tegemist elusviirusega. Viirus pärineb aga linnuperemehest ja seetõttu ei paljune imetajates.[19]

DOI (immunoloogilise mälu kestus) on igal vaktsiinil omamoodi, kuid sarnaselt intervallidega: kassipojad tuleks vaktsineerida 9.–10. elunädalal, seejärel uuesti 3–4 nädala pärast ja siis edasi iga aasta möödudes.

Samuti aitab kasside toas hoidmine, et loom ei puutuks kokku nakatunud loomadega. Kui tekib vajadus kasse välja lasta või on nad sellega harjunud, võiks väljaskäik toimuda järelevalve all.

Ravi ja hooldus[muuda | muuda lähteteksti]

Kuigi praegu ravimit selle haiguse vastu ei ole, on olemas medikamendid ja protseduurid, mis aitavad hoida kassi stabiilset seisundit. Näiteks vereülekanne võib olla vajalik aneemia korral, antibiootikumid bakteriaalsete infektsioonide korral, kemoteraapia on vajalik kasvajate ravimiseks, toidulisandid hea üldseisundi tagamiseks.

Ameerika Ühendriikides ja Euroopas on lubatud eri tüüpi ravi.

Ameerika Ühendriikides lubatud ravi[muuda | muuda lähteteksti]

Ameerika Ühendriikide põllumajandusministeerium andis 2006. aastal välja tingimusliku loa uuele ravimeetmele miad nimetatakse lümfotsüütide T-raku immunomodulaatoriks (LTCI).[20] Seda ravimit toodav ja turustab T-Cyte Therapeutics, Inc.[21] Lümfotsüütide T-raku immunomodulaator on ette nähtud kasside leukeemiaviiruse (FeLV), kasside immuunpuudulikkuse viirusega (FIV) nakatunud kasside raviks ja lümfotsütopeenia, oportunistliku infektsiooni, aneemia, granulotsütopeenia või trombotsütopeeniaga seotud sümptomite raviks. Kõrvaltoimete puudumine mitmetel loomaliikidel viitab toote väga madalale toksilisuse profiilile.

LCTI on üheahelaline polüpeptiid, mis on tugevalt katioonne glükoproteiin ning mida puhastatakse katioonivahetusvaiguga. Veise päritolu stroomarakkude supernatantidest proteiini puhastades saadakse sisuliselt homogeenne tegur mis ei sisalda võõrkehi. Veiseproteiin on homoloogne teiste imetajaliikidega, selle isoelektriline punkt on 6,5. Valk on ette valmistatud lüofilitseeritud 1 mikrogrammisesse annusesse. Kui lahustada steriilses lahjendis saadakse nahaalune süstelahus.[21]

Euroopas lubatud ravi[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopas müüakse ravimit Vibragen Omega (Interferon-ω), mida toodab Virbac. Kui seda on kasutatud FeLV nakatanud kasside raviks mitteterminaalsetes kliinilistes staadiumides (üle 9 nädala vanustel kassipoegadel), on toimunud märgatav suremuse vähenemine. Mitteaneemilistel kassidel langes suremus 50 protsendilt 20 protsendile.

Hooldus[muuda | muuda lähteteksti]

Kui teie kass on nakatunud, hoidke teda toas ning eemal teistest kassidest. Ka kass, kes on märgitud FeLV-positiivseks, kuid pole haige, kannab ikka viirust edasi.

Elades koos mitme kassiga, võib nakatunud kassi pidamine olla raske, kasutusele võetakse tihti meetodis nagu eutanaasia, uue kodu leidmine, kus pole teisi kasse, või looma hoidmine teistest eraldi, koos eraldi söögi- ja jooginõude ning liivakastiga.

Kui kass sureb leukeemiaviirusest põhjustatud haigusse, soovitatakse vähemalt 30 päeva uut kassi mitte koju tuua. Surnud kassi asjadest tuleb kas lahti saada või desinfitseerida ja korralikult puhastada.

Võrdlus kasside immuunpuudulikkuse viirusega[muuda | muuda lähteteksti]

FeLV-d ja kasside immuunpuudulikkuse viirust (FIV) aetakse vahel omavahel segamini, kuigi viirused erinevaid üksteisest mitmeti. Ehkki FeLV ja FIV rühmitatakse mõlemad samasse retroviiruste alamsugukonda (ortoretrovirinae), klassifitseeritakse nad erinevatesse perekondadesse (FeLV on gamma-retroviirus ja FIV on lentiviirus nagu HIV-1). Nad on kujult üsna erinevad: FeLV on ringikujulisem ning FIV on piklik. Need viirused on ka geneetiliselt üsna erinevad ja nende valgukatted erinevad suuruselt ja koostiselt. Kuigi paljud FeLV-i ja FIV põhjustatud haigused on sarnased, erinevad ka need konkreetsete tekkeviiside poolest. Kui kasside leukeemiaviirus võib põhjustada haigestunud kassil sümptomaatilist haigust, siis FIV-sse haigestunud kass võib jääda kogu eluks täiesti asümptomaatiliseks.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Levy, J.K. "Feline Leukemia Virus and Related Diseases in Cats - Overview - Generalized Conditions - Merck Veterinary Manual". Merck Veterinary Manual. Vaadatud 21.05.2018.
  2. 2,0 2,1 2,2 "Feline Leukemia Virus Inhibits Thiamine Uptake, With Pathological Consequences". Fred Hutch. Vaadatud 21.05.2018.
  3. Cotter S.M. (1992)."Feline Leukemia Virus: Pathophysiology, Prevention, and Treatment".Cancer Investigation.10(2):173-181 https://doi.org/10.3109/07357909209032778 Vaadatud 19.12.2019
  4. Hartmann, Katrin (2013). Chapter 11: Feline leukemia virus infection. Elsevier Health Sciences. 
  5. Louwerens, M; London, CA; Pedersen, NC; Lyons, LA. "Feline lymphoma in the post-feline leukemia virus era". Journal of Veterinary Internal Medicine, 2005. Vaadatud 11.11.2019.
  6. Weiss AT, Klopfleisch R, Gruber AD. "Prevalence of feline leukaemia provirus DNA in feline lymphomas". J Feline Med Surg., (2010).
  7. 7,0 7,1 7,2 ""Feline Leukemia Virus"". Cornell University College of Veterinary Medicine, 11.10.2017. Vaadatud 21.05.2018.
  8. "Feline leukemia virus (FeLV) | AAHA". www.aaha.org. Vaadatud 21.05.2018.
  9. Gollakner R., Ward E. "Feline Leukemia Virus Disease Complex". VCA Hospitals https://vcahospitals.com/know-your-pet/feline-leukemia-virus-disease-complex Vaadatud 19.12.2019
  10. Phipps, A. J.; Chen, H; Hayes, K. A.; Roy-Burman, P; Mathes, L. E. "Differential Pathogenicity of Two Feline Leukemia Virus Subgroup a Molecular Clones, pFRA and pF6A". Journal of Virology, 2000. Vaadatud 11.11.2019.
  11. Vobis, M.; d'Haese, J.; Mehlhorn, H.; Mencke, N. "Evidence of horizontal transmission of feline leukemia virus by the cat flea (Ctenocephalides felis)". Parasitology Research. Vaadatud 11.11.2019.
  12. "Feline Leukemia Virus (FeLV)". Alley Cat Allies. Vaadatud 11.11.2019.
  13. 13,0 13,1 Johnson, A (2014). Small Animal Pathology for Veterinary Technicians. Wiley-Blackwell. 
  14. 14,0 14,1 "Feline Leukemia Virus (FeLV) - Symptoms & Treatment | petMD". www.petmd.com. Vaadatud 11.11.2019.
  15. 15,0 15,1 "Feline Leukemia Virus (FeLV) Overview, Types of FeLV - Feline Leukemia Virus (FeLV)". www.healthcommunities.com. Vaadatud 19.12.2019.
  16. "Feline Leukemia Virus: A Cause of Immunodeficiency in Cats".
  17. "Feline Leukemia Virus Diseases". Vaadatud 11.11.2019.
  18. Richards J, Elston T, Ford R, Gaskell R, Hartmann K, Hurley K, Lappin M, Levy J, Rodan I, Scherk M, Schultz R, Sparkes A. "The 2006 American Association of Feline Practitioners Feline Vaccine Advisory Panel report". J Am Vet Med Assoc., 2006. Vaadatud 11.11.2019.
  19. Poulet H, Brunet S, Boularand C, Guiot AL, Leroy V, Tartaglia J, Minke J, Audonnet JC, Desmettre P. "Efficacy of a canarypox virus-vectored vaccine against feline leukaemia". The Veterinary Record, 2003. Vaadatud 11.11.2019.
  20. "LTCI Product Information". T-Cyte Therapeutics, Inc.. Vaadatud 28.07.2012.
  21. 21,0 21,1 "T-Cyte Therapeutics, Inc". T-Cyte Therapeutics, Inc. Vaadatud 28.08.2012.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]