Kasimir (Brandenburg-Kulmbach)

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Markkrahv Kasimir, kaasaegne portree Hans von Kulmbachilt.

Kasimir (saksa Kasimir von Brandenburg-Kulmbach; 27. september 1481 Ansbach21. september 1527 Buda) oli Brandenburg-Kulmbachi markkrahv aastail 15151527.

Noorus, võimuletõus, abielu ja usulised vaated[muuda | muuda lähteteksti]

Kasimir pärines Hohenzollernide dünastiast ning oli Brandenburg-Ansbachi markkrahvi Friedrich II ning Poola kuninga tütre Sophia vanim poeg. Tal oli 9 venda ja 7 õde.

Juba alates 1498. aastast oli Kasimir korduvalt markkrahvkonna asevalitseja, kui tema isa pikemaltel reisidel viibis. 1515. aastal kukutas ta koos oma venna Georgiga isa, mida nad põhjendasid tema pillava elustiiliga, mis markkrahvkonda olevat tugevalt koormanud. Kuna Georg tegutses toona Ungari kuningakojas, siis sai Kasimir lisaks Brandenburg-Kulmbachi markkrahvi tiitlile ka Brandenburg-Ansbachi asehalduri koha. Isa kukutamine tekitas pingeid nii teiste vendadega kui ka teisi poliitilisi komplikatsioone. Kui Kasimiri lähisugulane, Brandenburgi kuurvürst Joachim I püüdis 1518. aastal Friedrich II vabastamist saavutada, siis keelati tal siseneda Plassenburgi linnusesse, kus Friedrichit vangis hoiti. Probleemid tekkisid ka Joachimi venna, Mainzi kuurvürsti Albrechtiga. Alles 1522. aastal sõlmiti vendade ja teiste sugulastega lepitus, kuid Friedrich II jäi kuni Kasimiri surmani vangistusse.

1518. aastal abiellus Kasimir Baieri hertsogi Albrecht IV tütre Susannaga. Pulmad toimusid Augsburgi riigipäeva ajal ning neist võttis osa ka keiser Maximilian I, kes oli pruudi onu. Kasimir osales koos oma venna Johanniga ka Karl V keisriks kroonimisel (1520), kus ta täitis tseremoniaalselt olulist peamise lihalõikaja ametit.

Erinevalt oma vennast Georgist, kes tugevalt toetas reformatsiooni läbiviimist, ei tundnud Kasimir Martin Lutheri algatatud usupuhastuse suhtes kuigivõrd suurt poolehoidu. Teisalt ei asunud ta selle levikut ka otsustavalt takistama.[1]

Osalemine sõjalistes konfliktides enne Saksa talurahvasõda[muuda | muuda lähteteksti]

Markkrahv Kasimiri kujutis Nürnbergi Sebaldi kiriku nn Markkrahvideaknal; Hans von Kulmbachi töö aastast 1515.

Kasimir võitles juba varases nooruses oma isa ja Badeni markkrahvi Christoph I kõrval kuningas Maximilian I vägedes ühe Švaabi liidu väejuhina Šveitsi kantonite vastu (kuni 1499. aasta Baseli rahuni). Ka järgnevatel aastatel jätkas Kasimir Habsburgide teenistust väejuhi ja diplomaadina. 1513. aastal oli ta Švaabi liidu kogunemisel keiserlik komissar, kes arutas Götz von Berlichingeni poolset maarahu rikkumist. Samuti võttis ta 1519. aastal osa liidu tegevusest Württembergi hertsogi Ulrichi vastu ning tema kukutamisest, juhatades 700 ratsanikust koosnevat väeüksust.[2] 1522. aastal Kasimir aga uuendatud Švaabi liiduga enam ei ühinenud.

Nagu mitmed tema eelkäijal, tekkisid ka Kasimiril vastuolud Nürnbergi riigilinnaga. Selles mängis peamist rolli vaidlus selle üle, kas Affalterbachi kirik peaks olema linna või markkrahvi kaitse all. Pinged teravnesid eriti 1502. aastal, mil Ansbachi väeüksused Kasimiri juhtimisel Nürnbergi ümbrust rüüstasid. Nürnbergi väravate ees toimus ka ohvriterohke lahing, mille käigus õnnestus Ansbachi vägedel Nürnbergi lipp enda valdusse saada. Hiljem riputati see Schwabachi kirikus trofeena üles. Piiritülid markkrahvkonna ja riigilinna vahel jätkusid aga ka hiljem, kui Kasimirist oli juba saanud Kulmbachi markkrahv ning Ansbachi asevalitseja.

Saksa talurahvasõda[muuda | muuda lähteteksti]

Saksa talurahvasõja ülestõusude ulatus 1525. aastal.

Saksa talurahvasõja ajal rüüstati Kasimiri valduste naabruses asunud Würzburgi ja Bambergi piiskopkondi. Seetõttu kohtusid 1525. aasta alguses, et arutada laieneva ülestõusu piiramise võimalusi, Frankimaa olulisimad maaisandad: Kasimir, Würzburgi piiskop Konrad II, Bambergi piiskop Weigand von Redwitz, Eichstätti piiskop Gabriel von Eyb ning Hohenlohe, Limpurgi, Wertheimi, Hennebergi ja Castelli krahvid. Need läbirääkimised kukkusid aga vastastikuse usaldamatuse tõttu läbi, sest koosolekul ilmnesid vastuolud piiskopkondade ja ilmalike vürstiriikide vahel, eriti piiriküsimustes. Seejärel said Würzburgi väed talupoegadelt lüüa ning nood asusid Würzburgis asuvat Marienburgi piiskopilinnust piirama.

Kasimir valmistus ülestõusnute tõrjumiseks hoolsalt ning võttis enda kaitse alla ka Rothenburgi riigilinna. Linna juures saavutasid markkrahvi väed ka talupoegade üle esimese suurema võidu. Kuid varsti pärast seda läks võim Rothenburgis ülestõusu toetajate kätte ning rahutused jõudsid peagi ka Kasimiri valdustesse. Markkrahvi vastu hakkasid mässama ka osa tema palgasõjavägedest, seetõttu pidi ta koos oma ustavate vägedega tagasi tõmbuma linnustesse.

Vahepeal õnnestus Würzburgi piiskopil koostöös Švaabi liiduga aga talupoegi lüüa. Seejärel õnnestus ka Kasimiril keerukast olukorrast välja tulla ning peatselt asus ta mässajaid, kes kohe alistuda ei soovinud, karmilt karistama: mitu küla põletati maha ning ülestõusnuid hukati, neid võis olla mitusada. Samuti olevat 58 talupojal silmad välja torgatud.[3] Markkrahv karistas ka Rothenburgi linna, võttes talt osa valduseid. Seda sai ta teha põhjusel, et temast oli vahepeal saanud uuesti Švaabi liidu liige ning liidu ja keisri tahet ellu viiv eksekuutor. Oma vennal Johann Albrechtil käskis ta ka Bayreuthi linna kodanikke karistada, kuna nood polnud teda ülestõusu ajal piisavalt rahailiselt ja sõjaliselt toetanud.

Viimased aastad Habsburgide teenistuses ja surm[muuda | muuda lähteteksti]

Markkrahv Kasimir, tundmatu kunstniku portree.

Kasimir võttis osa 1525. aasta Augsburgi ning 1526. aasta Speyeri Riigipäevast ning näitas seal üles ustavust Habsburgide keisrikojale. 1527. aastal krooniti keiser Karl V vend Ferdinand I Böömimaa kuningaks, kes seejärel otsustas sõjaretkega Ungarisse ka sealse krooni endale võita. Ka Kasimir, kes vahepeal oli raskelt haigestunud, otsustas sellest hoolimata sõjaretkel osaleda. 1527. aasta juulis jõudis ta abivägede eesotsas Budasse (saksa Ofen), kuid suri seal kaks kuud hiljem düsenteeriasse. Enne surma andis ta oma markkrahvkonna samuti sõjaretkel osalenud venna Georgi hoolde ning palus kuningas Ferdinandi hakata tema vaid viieaastase poja Albrecht Alcibiadese eestkostjaks.

Järglased[muuda | muuda lähteteksti]

Kasimiri ja Susanna abielust sündisid:

  • Marie (1519–1567); abiellus Pfalzi kuurvürsti Friedrich III-ga (1515–1576)
  • Katharina (1520–1521)
  • Albrecht Alcibiades (1522–1557), Brandenburg-Kulmbachi markkrahv; kuni 1541. aastani valitses regendina ta onu Georg
  • Kunigunde (1524–1558); abiellus 1551 Baden-Durlachi markkrahvi Karl II-ga (1529–1577)
  • Friedrich (sündis ja suri 1525)

Sugupuu[muuda | muuda lähteteksti]

Kasimir (Brandenburg-Kulmbach) Friedrich II (1460–1535), Ansbachi valitseja Albrecht Achilles (1414–1486), Brandenburgi kuurvürst Friedrich I (1371–1440), Brandenburgi kuurvürst
Elisabeth Baierist, Baieri hertsogi tütar
Anna von Sachsen (1437–1512) Friedrich II (1412–1464), Saksi hertsog
Margarethe Austriast, Ernst Raudse (Habsburgi) tütar
Zofia Jagiellonka (1465–1512) Kazimierz IV (1427–1492), Poola kuningas Jogaila (1351–1434), Algirdase poeg
Sophia Holszanyst (1402–1461), Jogaila viimane abikaasa
Elisabeth von Habsburg (1437–1505) Albrecht II (1397–1439), Saksa kuningas
Elisabeth von Luxemburg, keiser Sigismundi tütar

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Theodor Hirsch, "Kasimir (Markgraf von Brandenburg-Ansbach-Kulmbach)", Allgemeine Deutsche Biographie (ADB), 4. köide, Duncker & Humblot, Leipzig 1876, lk 43–53. Vikitekstides: Kasimir (Markgraf von Brandenburg-Ansbach-Kulmbach).
  • Theodolinde von Paschwitz: Markgraf Kasimir. Ein historischer Roman aus dem 16. Jahrhundert. Regensburg 1910.
  • Günther Schuhmann, "Kasimir", Neue Deutsche Biographie (NDB). 11. köide, Duncker & Humblot, Berlin 1977, lk 315–316. ISBN 3-428-00192-3 Digiteeritult: Kasimir.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Th. Stark: Festschrift 400 Jahrfeier der Reformation im Kirchenbezirk Münchberg. Hof, 1917. lk 12–16.
  2. Johann Heilmann: Kriegsgeschichte von Bayern, Franken, Pfalz und Schwaben von 1506 bis 1651. 1. köide. München 1868, lk 10.
  3. Peter Blickle, Gemeindereformation: die Menschen des 16. Jahrhunderts auf dem Weg zum Heil (1987), lk 82.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]