Karl Peterson (loomaarstiteadlane)

Allikas: Vikipeedia

Karl Peterson (14. jaanuar 1927 Kohtla vald, Virumaa25. märts 2008 Tartu) oli eesti loomaarstiteadlane, mikrobioloog ja epizootoloog.[1]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Karl Peterson oli kooliõpetaja poeg ja Urmas Petersoni isa.[1]

Ta lõpetas aastal 1945 Rakvere 1. Keskkooli, 1950 Tartu Ülikooli veterinaariateaduskonna, 1955–1956 samas aspirant, veterinaariakandidaat (1956, Eesti Põllumajandusakadeemia), väitekiri "Suu- ja sõrataudi komplikatsioonidest ning selle taudi mõjust lehmade piimatoodangule ENSV-s", 1963–65 oli EPA veterinaariateaduskonna doktorant, veterinaariadoktor (1967, Leningradi Veterinaaria Instituut, kinnitati 1970), väitekiri "Повышение резистентности цыплят к салмонеллезу (пуллорозу-тифу) на ранних этапах онтогенеза". Oli 1950–1951 Tartu Ülikooli epizootoloogia, mikrobioloogia ja veterinaar-sanitaar-ekspertiisi kateedri assistent, aastatel 1951–1957 EPA loomataudide ja mikrobioloogia kateedri assistent, 1957–1959 vanemõpetaja, 1959–1966 dotsent, 1966–1968 sise- ja nakkushaiguste kateedri dotsent, 1968–1971 liha-, piimatehnoloogia ja mikrobioloogia kateedri dotsent, 1971–1981 professor, 1981–1986 sise- ja nakkushaiguste kateedri professor ja juhataja, 1986–1992 professor, 1992–1994 EPMÜ nakkushaiguste õppetooli juhataja, professor, 1994–1995 nakkushaiguste instituudi professor, 1995– emeriitprofessor. Õpetanud epizootoloogiat, mikrobioloogiat, viroloogiat. Ta oli korporatsiooni Fraternitas Tartuensis vilistlane.[1]

Teadustöö[muuda | muuda lähteteksti]

Uurinud lindude salmonelloosi, veiste suu- ja sõrataudi, trihhofüütiat, tuberkuloosi, udarapõletikku ning piima kvaliteeti. Loonud koos Johannes Kaardega veiste trihhofüütia raviskeemi. Balti Tsonaalse TU Veterinaarialabori asutajaid (1967). Eesti- ja venekeelse vet-mikrobiol-terminoloogia loojaid. Arvukate teadusnõukogude, komisjonide ja ühingute liige, sh Eesti Geneetikute ja Selektsionääride Selts, Eesti Loomaarstide Ühing (taasasutajaid 1988), Akadeemiline Põllumajanduse Selts. Eesti NSV teeneline teadlane (1976). NSV Liidu Rahvamajanduse Näituse pronksmedal (1968), EPMÜ teenetemedal (2000). Ligi 200 teadustrükist, sh 8 monograafiat ja õpikut.[1]

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Effect of endotoxin on resistance in the early period of ontogenesis (kaasautor). // Nature 214 (1967)
  • Loomade nakkushaigused (kaasautor). Tallinn, 1968
  • Verepildi muutustest vaktsineeritud ja kontrollrühma tibudel pärast S. gallinarum'iga nakatamist. // EPA teadustööde kogumik 57 (1968)
  • Üldmikrobioloogia praktikum. Tartu, 1973
  • Veterinaarmikrobioloogia-terminoloogia (kaasautor). Tartu, 2. trükk 1982
  • Veterinaarne üldmikrobioloogia, viroloogia ja immunoloogia (kaasautor). Tallinn, 1986
  • Словарь ветеринарных микробиологических и вирусологических терминов (kaasautor). M, 1989
  • Piimast isoleeritud S. aureus'e faagtüüpidest. // Veterinaaria (1993) V
  • Sünnitusabi ja kirurgia (kaasautor). Tartu, 1993
  • Veiste haigused I (kaasautor). Tartu, 1998
  • Vaktsiini kasutamise esialgsetest tulemustest kinnislehmadel (kaasautor). // ELR (1999) 6.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Eesti teaduse biograafiline leksikon, 3. köide

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Tartu Riikliku Ülikooli õppe-teaduskoosseisu biobibliograafia nimestik 1944–1980. Trt, 1987, 426
  • Eesti Põllumajanduse Akadeemia õppe-teadusliku koosseisu bio-bibliograafiline teatmeteos 1951–1981. Trt, 1981, 207
  • II, 209
  • Eesti Põllumajandusülikool: audoktorid, töötajad ja vilistlased 1991–1995. Trt, 1996, 163
  • EE 14, 368
  • Eesti majanduse biograafiline leksikon. Tallinn, 2000, 367
  • Pärn, H. Karl Peterson –70. // Agraart (1997) 1
  • In memoriam: Karl Peterson 14. jaanuar 1927 – 25. märts 2008. // Postimees (2008) 1. IV.
Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.