Kamtšatka nulg
| Kamtšatka nulg | |
|---|---|
.jpg) Kamtšatka nulud koos kivikaskedega | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Paljasseemnetaimed Pinophyta |
| Klass |
Okaspuud Pinopsida |
| Selts |
Okaspuulaadsed Pinales |
| Sugukond |
Männilised Pinaceae |
| Perekond |
Nulg Abies |
| Liik |
Sahhalini nulg |
| Teisend |
Kamtšatka nulg |
| Trinaarne nimetus | |
|
Abies sachalinensis var. gracilis (Komarov) Farjon (1990) | |
 Levila asukoht | |
| Sünonüümid | |
| |
Kamtšatka nulg ehk sale nulg (Abies sachalinensis var. gracilis) on männiliste sugukonda nulu perekonda kuuluv igihaljas okaspuu, sahhalini nulu teisend.[1][3] Vene teadlased käsitlevad nulgu iseseisva liigina (Abies gracilis).[4]
Kamtšatka nulg kuulub alates 2007. aastast Kamtšatka krai punasesse raamatusse.[5]
Levila ja ökoloogia[muuda | muuda lähteteksti]
Kamtšatka nulu isoleeritud ja väike levila on Kaug-Ida nulgudest kõige põhjapoolsem. Levila suurus on ligikaudu 20 hektarit ning see asub Kamtšatka poolsaare keskosa idarannikust 4 km kaugusel Novõi-Semjatšniku jõe alamjooksu lähedal. Nulusalu põhiosa pindala on 14 ha, ülejäänud osa levilast on segunenud seda ümbritseva kaasikuga, mille moodustab peamiselt kivikask (Betula ermanii). Kokku loendati 1980. aastatel ligi 30 000 isendit nulgu, millest 200 kasvab üksikpuudena kivikaasikus 200–400 m kaugusel nulusalust. Nulusalus on omakorda kivikase osakaal kuni 20%. Levila asub 25–50 m kõrgusel merepinnast. Kasvupiirkonna õhutemperatuur langeb talvel kuni −34 °C. Viimasel paaril aastakümnel on Kamtšatka nulu arvukus pidevalt vähenenud. Nulusalus kasvab 108 soontaime-, 31 väikelooma- ja 27 linnuliiki.[6]
Nulusalu vanus[muuda | muuda lähteteksti]
Kamtšatka nulusalu asukoha ligi 1100 km pikkune kaugus tüüpteisendi levilast Sahhalinil on teadlastele siiani mõistatuseks. Pikka aega on uurijad pidanud kamtšatka nulgu reliktseks liigiks, mis pärineb tertsiaarist (geoloogiline periood, mis kestis 1,8–65 miljonit aastat tagasi). Seda hüpoteesi kinnitab tolmuterade analüüs, mille järgi minevikus oli nulg Kamtšatkal palju levinum kui tänapäeval.[4] Viimased pinnaseuuringud aga näitavad, et nulusalu ja selle ümbruse mulla pealmine horisont koosneb 30 cm paksusest vulkaanilisest settest. Settimine on toimunud viimaste aastasadade jooksul kolm korda ning on väga vähetõenäoline, et õhukese tüvekoorega nulud suutsid lõõmpilves ellu jääda. Seetõttu pole Kamtšatka poolsaare nulusalu hinnanguliselt vanem kui 1000 aastat.[7] Seda hüpoteesi kinnitab ka pinnasest saadud kamtšatka nulu tolmuterade sisalduse analüüs, sest õietolmu pole levila kasvupinnases sügavamal kui 17 cm, mis vastab perioodile 500–1000 pKr.[4]
On püstitatud hüpotees, et seemned tõid kohale kohalikud inimesed, eeskätt itelmeenid, kes neid külvasid, näiteks oma kalmistutele[4], kuid selle vastu räägib asjaolu, et ükski Kamtšatka rahvastest, ei itelmeenid, korjakid ega ainud, ei tundnud põlluharimist, vaid elatusid üksnes jahist, kalapüügist ja korilusest. Ebausutav on ka väide, et linnud tõid need seemned oma pugus kohale, sest seemned seeduvad pugus 1,5 tunniga ehk 300 km lennu järel[8], samas kui sahhalini nulu kõige lähemate kasvukohtadeni Sahhalini põhjaosas on üle 1000 km.[3]
Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]
Puu kasvab kuni 17 m kõrguseks, tema keskmine kõrgus on 12 m. Tüve läbimõõt on 20–30 cm. Puukoor on hallika, harvem helehalli tooniga. Vanusega värvus praktiliselt ei muutu. Võra on tihe, püramiidja kujuga. Latv on tihti mitmeharuline või kuivanud. Puistus kasvavate puude paljud alumised oksad on kuivanud ja laasuvad halvasti. Tüvi ja oksad on tihti elukohaks samblikele.[6]
Okkad on pehmed, tumerohelised, lühikesed ja peened, 1,2–2,0 cm pikad ja kuni 0,1 mm laiad. Käbid on 2,5–5,0 cm pikkused. Käbi kattesoomused on 0,9–1,0 cm pikkused, soomuste servad on märgatavalt sakilised.[6]
Keskmine puude vanus areaalis on 130, maksimaalne 225 aastat.[6]
Paljunemine[muuda | muuda lähteteksti]
Looduslikus levilas kasvavatel kamtšatka nulgudel algab käbikandvus umbes 70-aastaselt ja lõpeb ligi 160-aastaselt. Seemned valmivad igal aastal vaid 2–3% puudest ja nende täisteralisus ei ületa 7%. Laboratoorselt on suudetud saavutada kuni 12% idanevus, pinnases on see aga vaid 0,01%.[6]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 "Conifer database: "Abies sachalinensis var. gracilis"". Catalogue of Life: 2010 Annual Checklist (inglise). Vaadatud 27.09.2010.
- ↑ Conifer Specialist Group (1998). Abies sachalinensis var. gracilis. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2010.
- ↑ 3,0 3,1 Yukito Nakamura, Pavel V. Krestov. "Coniferous Forests of the Temperate Zone of Asia", Amsterdam: Elsevier B.V, 2005. ISBN 978-0-444-81627-6
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 "Редкие растения России". www.rare-plants.net (vene). Originaali arhiivikoopia seisuga 8.03.2013. Vaadatud 13.06.2011.
- ↑ "Пихтовая роща: к ограниченному мониторингу. Кроноцкий заповедник. Восточная камчатка". www.kronoki.ru (vene). Originaali arhiivikoopia seisuga 20.06.2015. Vaadatud 13.06.2011.
- ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 "Пихта грациозная". www.kamchatsky-krai.ru (vene). Vaadatud 27.09.2010.
- ↑ "Роль вулканических процессов в формировании ландшафтов Камчатки". www.kamchatsky-krai.ru (vene). Vaadatud 27.09.2010.
- ↑ "Рассказы о деревьях". bio.1september.ru (vene). Originaali arhiivikoopia seisuga 17.02.2011. Vaadatud 13.06.2011.
