Kalju Jakobsoo

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Kalju-Johannes Jakobsoo
Kalju Jakobsoo Leegion-2008-09-21-222777.jpg
Jakobsoo 2008. aastal.
Sündinud 2. oktoober 1924
Surnud 15. september 2010
Teenistused Eesti Leegion
Sõjad/lahingud Teine maailmasõda
*Izjumi lahing
Tšerkassõ lahing
*Avinurme lahing
*Porkuni lahing
Autasud Raudrist
Kotkaristi teenetemärgi IV klass (2002)

Kalju-Johannes Jakobsoo (2. oktoober 1924[1]15. september 2010) oli Eesti Leegioni võitleja.

Lapsepõlv[muuda | muuda lähteteksti]

Kalju Jakobsoo sündis kümnelapselise pere esiklapsena. Tema isa oli võidelnud Vabadussõjas. Jakobsoo õppis Tartus Hugo Treffneri gümnaasiumis ja kuulus Noorte Kotkaste organisatsiooni. Kümneaastaselt levitas ta vabadussõjalaste ajalehte Võitlus.

Teine maailmasõda[muuda | muuda lähteteksti]

16-aastasena kuulus Jakobsoo Ahja jõe lähedal tegutsenud metsavendade salka. Seejärel teenis ta politseipataljoni koosseisus.

Jakobsoo astus 1943. aastal vabatahtlikuna Eesti Leegioni ja võitles pataljoni Narva koosseisus tankitõrjekahuri meeskonnas, kus sai mitu korda haavata. Veebruaris 1944 osales ta Tšerkassõ kotist väljamurdmisel. Hiljem määrati ta Eesti Diviisi koerarakendi juhiks.

Pärast Avinurme lahingut jäi Jakobsoo Punaarmee piiramisrõngasse, kust ta Porkuni lahingus välja murdis. 1944. aasta septembri lõpus sattus ta Pärnus Punaarmee kätte vangi. Sealsamas Pärnus oli ta määratud mahalaskmisele, kuid ta päästeti ühe möödasõitva eestlasest Punaarmee ohvitseri poolt. Jakobsoo peitis end seejärel metsas ning taludes, enamasti Emajõe suursoos ning koduküla lähistel. Teda võeti mitmel korral NKVD töötajate poolt kinni, kuid uskumatul kombel suutis ta ka mitmel korral põgeneda. Ta esines ning töötas valenime all, kuni ta 1946. aastal lõplikult kinni võeti ning Siberisse saadeti.

Sõjajärgne tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Jakobsoo oli pataljoni Narva veteranide ühenduse president ja Eesti Leegioni Sõprade Klubi auliige nr 1.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]