Kai Laitinen
Kai Leonard (ka Leo) Kaarlo Laitinen (tavapäraselt Kai Laitinen; 27. september 1924 Suonenjoki – 11. märts 2013 Helsingi) oli soome kirjandusteadlane, kriitik ja estofiil.
Laitinen õpetas Helsingi Ülikoolis Soome kirjandust professorina 1986–1989. Ta kirjutas raamatuid Soome kirjandusest; eesti keeles on ilmunud nii tema mitmesse keelde tõlgitud "Soome kirjanduse ajalugu" Piret Saluri tõlkes (Tallinn: Vagabund, 1994) kui ka "Aleksis Kivi: mees ja töö" Ilmar Talve tõlkes (Stockholm: Vaba Eesti, 1956; tõlgitud autori käsikirjast) ning "Aino Kallas: uurimus Aino Kallase loomingu peateemadest ja taustast" Sirje Kiini tõlkes (Tallinn: Sinisukk, 1997). Ta oli Soome Kirjanduse Seltsi esimees[1].
Juhani Salokannel on nimetanud Laitist Aino Kallase esiletoojaks Soome kirjandusteaduses ning Kallase sõbra, kirjanduskriitik Anna-Maria Tallgreni mantlipärijaks. Kallase loomingu uurimist alustas Laitinen juba väitekirja kirjutades, mil Kallas oli veel elus ning Laitinen sai teda intervjueerida. Aino Kallase uurimine võimaldas Laitisel pääseda ühena esimestest soome teadlastest ka seni suletud Eesti NSV-sse, kus ta külastas nii Kallase suvekodu Kassaris kui ka Eesti Kirjandusmuuseumi Tartus.[1]
Laitise Eesti-huvi pärines siiski juba kodust ning sai uue hoo, kui ta 1950. aastail tutvus USA-s elanud Eesti kirjandusteadlase ja poeedi Ivar Ivaskiga, kes kaasas ta enda toimetatava ajakirja Books Abroad/World Literature Today toimetuskolleegiumi. Laitinen osales ka 1980. aastate algul Soome-Eesti suhete edenduseks loodud Tuglase Seltsi töös.[1]
Kai Laitinen esines mitmes kirjandusteemalises filmis ("Herra Oblomov", 1963; "Lahti '66 – kansainvälinen kirjailijakokous", 1966; "Sininen laulu – Suomen taiteiden tarina", 2004 jt) kommenteerijana, kuid näitlejana tegi ta vaid ühe rolli: Kirsti Petäjäniemi 1997. aasta filmis "Palava rakkaus" ("Kuum armastus").[2]
Eesti kunstnik Enn Põldroos on maalinud Kai Laitise portree.[1]
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
1989. aastal pälvis Laitinen kirjandusorganisatsioonilt Suomen tietokirjailijat Wareliuse kirjandusauhinna. 1993. aastal valiti Laitinen Finlandia kirjandusauhinna laureaadiks. Samuti oli ta Eesti Kirjanduse Seltsi auliige[viide?] ja Olavi Paavolaineni medali laureaat[3]. 1999. aastal sai ta Maarjamaa Risti III klassi teenetemärgi.[4]
Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]
- "Puolitiessä" (1958, esseekogu)
- "Suomen kirjallisuuden historia" (1981)
- "Metsästä kaupunkiin" (1984, esseekogu)
- "Aino Kallaksen mestarivuodet" (1995)
- "Pitkät vedet ja maailmanrannat" (2004, memuaarid)
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Juhani Salokannel "Kirjandusdiplomaat ja Aino Kallase uurija Kai Laitinen 85" Keel ja Kirjandus, 2009
- ↑ Kai Laitinen IMDb-s (vaadatud 13. märtsil 2013)
- ↑ "Estica. Piret Salurile Olavi Paavolaineni medal" Looming, 10/2012 (vaadatud 13. märtsil 2013)
- ↑ http://www.president.ee/et/vabariik/teenetemargid/kavalerid.php?id=95
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Kai Laitinen "Märkusi mu raamatu teise osa juurde: Kui kirjutasin uuesti Kallasest" (tõlkinud Sirje Olesk) Akadeemia 7/1996, lk 1511–1518
- Sirje Olesk "Arvustus: Uurimus Aino Kallase loomingu pealiinidest ja taustast. Kai Laitinen. Aino Kallas 1897–1921: Tutkimus hänen tuotantonsa päälinjoista ja taustasta. Toinen painos. Helsinki, 1995. Kai Laitinen. Aino Kallaksen mestarivuodet: Tutkimus hänen tuotantonsa päälinjoista ja taustasta 1922–1956. Helsinki, 1995." Akadeemia 7/1996, lk 1519–1523
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Juhani Salokannel "Kirjandusdiplomaat ja Aino Kallase uurija Kai Laitinen 85" Keel ja Kirjandus, 2009
- Kai Laitinen Soome rahvusbibliograafias
- Kai Laitinen IMDb-s
- Kai Laitinen "Paavo Haavikko"
- Kai Laitise kõne soomeugri rahvaste III maailmakongressil 2000. aasta detsembris
- Oskar Kruus "Soome lahe kaldalt suurmaailma" EPL, 28. november 1997 (Laitise Kallase-biograafia arvustus)