Justinianuse katk

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Püha Sebastian palub Jeesust hauakaevaja pärast, kes kannatas Justinianuse katku käes (Josse Lieferinxe, umbes 1497–1499)

Justinianuse katk (541549) oli esimene suurem katkupuhang esimeses katkupandeemias. Seda põhjustas katkubakter (Yersinia pestis).

Katk mõjutas tugevalt Vahemere maid, Euroopat ja Lähis-Ida. Eriti tugeva hoobi said Bütsantsi ja Sassaniidide impeeriumid.

Katk on nimetatud Bütsantsi keisri Justinianus I (valitses 527565) järgi, kes ka ise katku põdes, kuid pääses sellest eluga.

Katk saabus Aasiast 540. aastal Egiptusse, kust see 541. aastal üle impeeriumi ja Euroopa laiali levis. Epideemia tipul 542. aastal suri umbes viiendik Konstantinoopoli elanikest.

Kui esimene katkupandeemia 750. aastal lõppes, oli eri hinnangutel sellesse surnud 10–25 miljonit inimest.

Epidemioloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Teadlased on kindlaks teinud, et Justinianuse katk oli esimene Yersinia pestis'e bakteriga katkuepideemia. Paljudest selle aja massihaudadest võetud DNA-materjali põhjalikud uuringud on teadlastele andnud selgeid jälgi sellest katkubakterist. Kõige paremini säilinud luustikud pärinevad 6. sajandi Saksamaalt. Seal on surnute hammastes säilinud jäänused peaaegu 1500 aasta vanusest katkubakterist. Uuringud näitavad ka seda, et kuigi nii Justinianuse katku kui ka 14. sajandil levinud musta surma põhjustas bakter Yersinia pestis, ei saa rääkida nakkuse samast tüvest. Tänapäeval on bakter, mis Justinianuse katku põhjustas, ümbritsetud saladustelooriga, kuna see on erinevalt musta surma põhjustavast bakterist ilmselt täiesti välja surnud. Teadlased usuvad, et tegemist oli bakteri mutatsiooniga. Ei teata, kuidas see mutatsioon tekkis.[1]

Geneetilised uuringud on näidanud, et katk pärines Kesk-Aasiast. Üks luustik, mis leiti Tian Shani mäestikust Ida-Hiinast ja dateeriti umbes 180. aastasse pKr, sisaldab Yersinia pestis’e tüve, mis meenutab paljuski Justinianuse katku. Seetõttu usuvad teadlased, et katk tekkis seal ning 4. ja 5. sajandil viisid stepirahvad, näiteks hunnid, selle Lähis-Idasse ja Euroopasse.[1]

Nakatumisvõimelisus ja suremus[muuda | muuda lähteteksti]

Täpne surmade arv on teadmata. Mõned tänapäeva teadlased usuvad, et katk tappis pandeemia tipul Konstantinoopolis kuni 5000 inimest päevas. Mõnedel hinnangutel tappis katk 40% Bütsantsi pealinna elanikest ja põhjustas ühe neljandiku inimeste surma Vahemere idaosas. Sagedased katkulained jätkusid kuni 8. sajandini ning aja möödudes haigus lokaliseerus ja muutus vähem nakkavaks.[2]

Teadlased Lee Mordechai ja Merle Eisenberg on välja pakkunud, et Justinianuse katku suremus oli palju väiksem, kui varem arvati. Nad usuvad, et katk põhjustas küll kindlates piirkondades suure suremuse, kuid ei toonud kaasa üleüldist rahvastiku vähenemist.[2]

Ajalugu ja haiguse levik[muuda | muuda lähteteksti]

Bütsantsi impeerium 550. aastal (rohelisega Justinianuse ajal võidetud alad)

6. sajandil õnnestus Bütsantsi keisri Justinianus I vägedel eesotsas väejuhi Belisariosega vallutada mitmed endised Rooma impeeriumi alad ning need taas riigi koosseisu võtta. Belisariose juhtimisel aeti goodid ja vandaalid välja Hispaaniast ja Aafrikast. 536. aastal vallutas sõjapealik Rooma ja lõi goodid sealt välja. Riigi algne pealinn oli taas Rooma impeeriumi koosseisus.[1]

541. aastaks oli suurem osa kunagise Lääne-Rooma riigi valdustest taas impeeriumi osa. Väljastpoolt tundus riik tugevaim kui kunagi varem ning Justinianuse juhtida oli läänemaailma suurim impeerium. Bütsants tundus võitmatuna. See kõik muutus, kui levima hakkas katk.[1]

Epideemia algus[muuda | muuda lähteteksti]

Epideemia sai alguse Vahemere-äärsest Pelusioni linnast. See oli elav kaubalinn Egiptuses. 540. aastal jõudsid sinna laevad Aasiast, millel olid lisaks tavapärasele lastile ka rotid, kelle karvades elasid katku nakatunud kirbud. Tolleaegsed kroonikud nimetasid haiguse päritolumaana Aafrikat, kuid tänapäeva ajaloolased usuvad, et katk oli pärit Indiast. Laevad seilasid näiteks Loode-India kaubalinnast Barygazast üle Punase mere ja sildusid Põhja-Aafrika sadamalinnades. Arvatavasti olid nende pardal katkukandjatest kirpudega rotid. Rotid ise nakatusid kirbuhammustustest ja võisid haigust edasi kanda. Kui loom suri, hüppasid kirbud uuele peremehele: rotile või inimesele. India vürtse ja kangaid transporditi karavanidega põhja, sealhulgas Pelusioni. Karavanidega reisisid kaasa ka inimeste karvades või veetavas kaubas istunud katkukirbud. Haigus hakkas Pelusioni elanike seas kiiresti levima. Haigetel tõusis kõrge palavik ja nad hakkasid sonima. "Mõnel tulid kehale mustad, umbes oasuurused paised. Nemad ei elanud päevagi üle. Paljud oksendasid ka verd ilma nähtava põhjuseta," kirjeldas tolleaegne ajaloolane Prokopius.[1]

Katku levimine 541. aastal[muuda | muuda lähteteksti]

Kai ääres ootavatele kaubalaevadele laaditi suuri linase riide pampe ja nisukotte. Laevad pidid suunduma Vahemere sadamaisse, kus osati Pelusioni kaupu hinnata. Niiluse suudmealas asunud linn oli tänu kaubandusele tuntuks saanud kogu Bütsantsi impeeriumis. Puhang levis toimekast sadamalinnast edasi. Laevaga jõudis katk ka kahe päevatee kaugusel asunud Aleksandriasse. Mõni kuu pärast katku puhkemist Pelusionis tabas see ka Gaza elanikke. Haigetel tõusis kõrge palavik ning neil tekkisid nimmepiirkonda ja kaenla alla mustad paised.[1]

541. aastal hakkas katk Vahemere maades levima ja peagi muutus olukord katastroofiliseks. "See levis igale poole, igasse maailma otsa," ütleb Prokopius. Süüria preester Efesose Johannes oli sellal impeeriumis ringreisil. Vapustatud vaimulik nägi katkunuhtlust oma silmaga. "Neis piirkondades nägime hävinud ja vaevatud külasid. Maapinnal vedelesid surnukehad, ilma et keegi oleks neid maha matnud," kirjutas ta. Preester lisas, et mujal kaevati päev otsa haudu. Lehmad ja kitsed jooksid vabalt ringi, kuna nende omanikud olid surnud. Katk tõi kaasa põllumajanduse allakäigu. "Kõigis piirkonnis, kust me läbi läksime, laiusid viljakad põllud valge kõrguva nisuga, kuid nisu koristamas polnud kedagi," märkis Johannes.[1]

Ajaloo esimeses pandeemias suri kõigest aastaga miljon inimest.[1]

Osaliselt valminud basiilika Kreekas Filipposes. Arvatakse, et see jäi poolikuks Justinianuse katku leviku tõttu

542. aasta[muuda | muuda lähteteksti]

542. aastal jõudis katk Antiookiasse, Jeruusalemma ja suvel Konstantinoopolisse ning levis seal kulutulena. Tihedasti rahvastatud ligi poole miljoni elanikuga linn oli toona maailma suurim. Ajaloolase Prokopiose sõnul tuli haigusele lõivu maksta 5000 kuni 10 000 surnuga päevas. Laibad kuhjusid pealinna tänavaile, sest hauakaevajad ei jõudnud kõiki maha matta. "Tol ajal möllas katk, mis oleks kogu inimkonna peaaegu hävitanud," kirjutas Prokopios.[1]

Isegi oma palees Konstantinoopolis ei suutnud Justinianus ja tema naine Theodora vältida surma lehka, kuna suvel hakkasid tuhanded laibad roiskuma. Keiser andis loa saata surnud viimsele teekonnale ilma kristlike matusteta. Selle asemel visati laibad Bosporuse väina või viidi teisele poole väina Sycae eeslinna. "Hauakaevajad ronisid Sycae kindluse tornidesse ja täitsid need laipadega. Selle tulemusena voogas lehk üle linna ning häiris elanikke," kirjutas Prokopios.[1]

Laibad lagunesid nii kiiresti, et hauakaevajad pidid laibad kottidesse õmblema, kuna muidu pudenesid surnukehad koost enne, kui need kanderaamidele jõuti asetada. Peagi selgus veel, et terves linnas polnud piisavalt kanderaame, nii et keiser laskis linna puuseppadel neid 600 tükki juurde teha.[1]

Justinianuse meetodid ei olnud haiguse tõrjeks kuigi tõhusad ning äratasid rahulolematust. Prokopios kirjeldas oma kirjutises "Anekdota" Justinianust ahne ja õelana. Kuna katk raevutses, süvenes ka keisrivastane kriitika – seda eriti just ülemklassi ja sõjaväelaste hulgas, kes olid juba aastaid olnud keisrinna Theodora vastu.[1]

Katk tabas rängalt ka ülemklassi. Nad kaebasid "skandaalse kasumi" pärast, kuna linna hauakaevajad nõudsid palga kahekordistamist, enne kui lasid töömeestel roiskuvad laibad ära viia. Tööjõupuudus tõstis palgad lakke ning isegi pesupesemine muutus kolm korda kallimaks. Ei läinud kaua, kui elav kauplemine turul lõppes ja puhkes näljahäda.[1]

Eriti karmilt tabas nälg linnainimesi, sest nakkusehirmus talupojad ei tulnud enam linna kaupa müüma. Justinianus keelustas hindade üleskruvimise, kuid toidunappus sundis inimesi leiva eest maksma kas või viimase varaga. [1]

Keisrile tähendas kriis maksutulude kahanemist. Väärismetallide säästmiseks oli keiser sunnitud vähendama riigi müntide kulla-, hõbeda- ja vasesisaldust. Mündid tehti nüüd väiksemad või valmistati sootuks rauast ja tinast. Arheoloogilised leiud osutavad näiteks sellele, et vaskmündid muutusid katkupuhangu ajal 23% kergemaks, kui need olid olnud katkueelsel ajal.[1]

Justinianusel ei olnud valikut: ta lasi taas makse tõsta, mis aga kahandas tema populaarsust veelgi. Üks vastuolulisemaid samme oli see, et ta nõudis talupoegadelt mitte ainult nende endi, vaid ka surnud naabrite maksude tasumist.[1]

Usukriis[muuda | muuda lähteteksti]

Bütsantslastele oli massiline suremine mõistetamatu. Arstid olid võimetud ning epideemia vallandas religioosse paanika. Inimesed tunglesid kirikusse, et anuda jumala armu. Paljude teiste seas mõtiskles Kreeka ajaloolane Agathias selle üle, kas katk võis tõesti olla jumala karistus. "Mõni usub, et hävingu põhjus on jumalik viha. Kaalutud, õiglane karistus inimkonna pattude eest tervete rahvaste arvu vähendamise vormis," kirjutas kreeklane 6. sajandil teoses "Historia" ('ajalugu').[1]

Haiguse põhjuste mõistmisele ei aidanud kaasa seegi, et katkuhaiged näisid olevat deemonitest vaevatud: nad rääkisid segaselt ning paljud neist viskusid merre, et oma põletavat nahka jahutada. Säärane tavatu käitumine pani preestreid neist vaime välja ajama. "Neid peeti inimesteks maskeerunud ebaloomulikeks olenditeks ja neid püüti puhastada kõige pühamaid nimesid pomisedes ja saatanat välja ajades, kuid ei saavutatud midagi, kuna kõik surid," jutustas Prokopios.[1]

Haigus võis areneda niivõrd kiiresti, et nii mõnigi nakatunu kukkus kohe kokku ja suri kohapeal. Seetõttu hakkasid inimesed rõivastele oma nimesid õmblema. Kui nad surnuna leiti, olid nad vähemasti tuvastatavad.[1]

Justinianus I haigestumine[muuda | muuda lähteteksti]

Et epideemia mõjutas kõiki ühiskonnakihte, ilmnes lõplikult 542. aastal, kui haigestus isegi keiser Justinianus. Sellal kui keiser kõikus elu ja surma vahel, võttis võimu üle Theodora. See polnud elanikele sugugi meeltmööda. Nooruses oli ta olnud näitlejanna, tantsijanna ja kuulduste järgi isegi prostituut. Oma kirikuajaloos nimetab Efesose Johannes keisrinnat lausa "väärituks Theodoraks". Keisrinna ei lasknud ennast kuulujuttudest heidutada. Pääsenud ligi riigi varakambrile, lasi ta ehitada muu hulgas katkuhaiglaid ja orbudekodusid lastele, kellelt katk oli röövinud vanemad.[1]

Theodora heateod ei leevendanud rahulolematust tema suhtes. Kuigi keiser oli osa võimu ametlikult oma naisele andnud, kartis Theodora vandenõu. Keisripaar oli lastetu ja Theodora värvikas minevik nõrgestas tema autoriteeti. Kogu epideemia vältel jäi Theodora pealinna, kindlustades seal, et keisri eest hoolitseksid parimad arstid. Konstantinoopolis sai ta ka kõigil rivaalidel silma peal hoida. Tõsiseim pretendent troonile oli väejuht Belisarios. Rahva seas oli väejuht liiga populaarne, et teda vangistada või avalikult hukata. Selle asemel kutsus keisrinna väejuhi paleesse ning süüdistas teda kogu õukonna ees riigipöördekatses ja plaanis mürgitada keisripaar. "Kuigi ühtegi süüdistust ei saanud tõestada, lasti Belisarios keisri korraldusel ametist lahti," kirjutas Prokopios.[1]

Kõrvaldanud väejuhi teelt, jätkas keisrinna valitsemist. 543. aastal Justinianus I paranes ning suutis juhtimise taas üle võtta.[1]

543. aasta[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast katku sissetungi oli riik peaaegu välja surnud. Ainuüksi Konstantinoopolis suri kuni 40% elanikest ning kogu impeeriumis hukkusid pandeemia esimesel aastal miljonid. 543. aastal tabas katk ka Roomat, Arles'i, Marseille'd, Kartaagot ja ka Iirimaad.[1]

Pärast esimest katkupuhangut Roomas oli linna jäänud vaid mõni tuhat elanikku. Kartaago kohta kirjutas poeet Corippus: "Surm oli nii domineeriv, et inimesed muutusid selle suhtes emotsionaalselt külmaks ega nutnud enam surnud lähedaste pärast."[1]

Katku hääbumine[muuda | muuda lähteteksti]

545. aastal tabas katk lõpuks ka Pärsia linna Ktesiphoni. 540. aastate keskpaigaks olid kõige hullemad katkupuhangud Bütsantsi riigis lõppenud. Küllap olid paljud ellujäänud immuunseks muutunud. Kuna inimesi oli vähem, levis ka haigus vähem.[1]

Ajaloolaste hinnangul suri Vahemere maades kuni neli miljonit inimest, enne kui katk 549. aastal hääbus. Kogu keisririigis arvatakse surnute arvuks seitse miljonit. Hukkus iga neljas Justinianuse 27 miljonist alamast.[1]

Katku mõju Bütsantsile[muuda | muuda lähteteksti]

Katk hõrendas ka Justinianuse sõdurite ridu. Piirikindlused, mis asusid vastu rivaalitseva Pärsia riigi piiri, olid pooleldi mehitamata. Pärsia valitseja Husrav I ei viivitanud nõrkuse ärakasutamisega.[1]

Veendunud kindlas võidus, marssis Pärsia kuningas 542. aastal Rooma Armeenia provintsi (tänapäeva Aserbaidžaanis). Justinianus kiirustas ametisse tagasi määrama Belisariost, kes suunduski lojaalselt pärslaste vastu. Tema vägi oli kokku kuivanud, kuid esimesele kohtumisele Pärsia saadikuga võttis väejuht kaasa 6000 oma parimat meest, kes kandsid kõik kerget varustust. Trikk toimis ning pärslased olid veendunud, et see oli eelvägi ja Belisarios hoidis oma tegelikku sõjaväge reservis. Pärsia kuningas tõmbas oma väed tagasi ja kui tema sõjaväge tabas peagi katk, lahkus ta provintsist.[1]

Justinianuse langus aga jätkus, kui tema võimukas naine 548. aastal suri. Theodora surma põhjus on ebaselge, kuid puuduvad tõendid, et teda tabanuks katk. Tänapäeva teadlased viitavad rinnavähile. Ilma naiseta käis valitsemine Justinianusele üle jõu. Pandeemiast oli maha jäänud nõrgestatud riik. Peagi vallutasid läänegoodid Hispaania ja Itaalias liikusid idagoodid jõudsalt edasi, vallutades 546. aastal Rooma. Samal ajal mässasid Bütsantsi väejuhid ja rüüstasid riiki.[1]

Taas loodeti Belisariosele, kes pidi Itaalia ainult 4000 mehega tagasi vallutama, kuid varsti saadeti ta erru. 554. aastaks oli Bütsants suutnud Rooma ja ülejäänud Itaalia siiski tagasi vallutada. 555. aastal saavutas Bütsantsi riik seni suurima ulatuse. Tagasivallutusega läänes ja mitme laienemisega itta õnnestus Justinianusel impeeriumi ala suurendada rohkem kui 45% võrra võrreldes tema troonile asumise ajaga 28 aastat varem. See tipphetk tähistas aga bütsantslaste õitseaja lõppu. Järgnenud aastail naasid nii katk kui ka välisvaenlased. Justinianuse lootus riiki koos hoida purunes.[1]

Uus puhang[muuda | muuda lähteteksti]

Juba 558. aastal ründas surmav epideemia Konstantinoopolit taas ning läks maksma nii inimelusid kui ka maksutulusid. Justinianus pidas lahenduseks vähendada sõdurite palka, mis pani garnisonid mässama.[1]

Bulgaaria sõdalased jõudsid 559. aastal erilist vastupanu kohtamata peaaegu takistamatult Konstantinoopoli väravateni. Justinianus keelitas Belisariost taas pealinna päästma. Väejuht võttis ülesande vastu, kuid ilma piisava sõjaväeta pidi ta kavandama uue kavala triki: vabatahtlikud talupojad ja Konstantinoopoli elanikud said sõjavarustuse, mõõgad ja kilbid. Sellise väljaõpetamata sõjaväe rivistas Belisarios pealinna müüride ette. Väejuhi korralduse peale hakkasid maskeeritud tsiviilelanikud rütmiliselt oma mõõku kilpide vastu taguma. Paljude "sõdurite" tekitatud lärm sundis hirmunud bulgaarlased põgenema. Võit pakkus tugeva surve all olnud riigile siiski lühikest hingetõmbeaega. 60-aastane Belisarios suri 565. aastal, kurnatuna paljudest lahinguväljal veedetud aastatest.[1]

Ilma kavala väejuhita oli Justinianus jõuetu, kui langobardid röövima ja rüüstama tungisid. Mõni kuu pärast oma väejuhti suri ka 83-aastane keiser. Frangid hõivasid Bütsantsile kuulunud Gallia osa ja langobardid vallutasid 568. aastal kogu Itaalia. Enamik Belisariose vallutustest läks kaotsi.[1]

Sõjad laastasid Bütsantsi impeeriumi ja muuhulgas tähendas see, et koos sõjapõgenike üle riigi valgumisega hakkas taas levima katk. Järgmised paarsada aastat raevutsesid katkuepideemiad vähemalt 18 korral, sealhulgas Prantsusmaal. "Piirkonnas suri nii palju inimesi, et neid oli võimatu kokku lugeda. Kirstudest ja hauakividest oli nõnda suur puudus, et ühtesamasse hauda maeti kümme surnukeha või isegi rohkem," märkis 571. aastal Toursi piiskop Gregorius.[1]

Nii ulatuslikku katkulainet polnud varem kogetud. Miljonid haigestunud pidid surema, enne kui ajaloo üks hullemaid pandeemiaid vaibus. Selleks ajaks, kui katk 750. aastal seletamatult kadus, oli surnud kuni 25 miljonit inimest. Samas on mõned tänapäeva teadlased pakkunud surnute arvuks 10–12 miljonit inimest.[1]

Bütsantsi kontroll suurte Euroopa osade üle oli murtud ja kogu maailmajagu vajus pimedasse keskaega. Antiikaja pärand unustati ja Euroopas hakkasid domineerima väikesed kuningriigid. Aegamööda tuhmus mälestus Justinianusest ja tema katkust, nii et kui must surm 1347. aastal uuesti uksele koputas, oli Euroopa täiesti ette valmistamata.[1]

Mõju Rooma impeeriumile[muuda | muuda lähteteksti]

Ajaloolased ei ole siiani üksmeelel, kui tõsised tagajärjed olid katkul hiiglaslikule riigile. Osa uuringuid näitab, et tollased kirjamehed liialdasid nakkuse surmavusega.[1]

Väidet, et katk lõpetas suurriigi, toetab see, et surid miljonid inimesed. Toonased kroonikud kirjeldasid, kuidas ainuüksi ühel päeval suri pealinnas 10 000 inimest. Tänapäeva teadlased hindavad, et Justinianuse katku ajal 540–549 suri ainuüksi Vahemere maades 25 miljonit inimest. Lisaks seiskus katku tõttu kaubandus. Väljakaevamised tõestavad, et Bütsantsi kaubad jõudsid tunduvalt vähem näiteks Prantsusmaale. Umbes 7. sajandil hoidusid riigi idaprovintsidest väljuvad laevad kaupade viimisest Lääne-Euroopasse. Leitud kangad näitavad, et kude oli robustsem ja lihtsam. Kogu impeerium lagunes katku tagajärjel. Maksude tasumine lakkas ning sõjavägi nõrgenes. Seetõttu kaotas riik mõjuvõimu. 7. sajandil kaotati mitu provintsi, sealhulgas Egiptus. Läänes kaotati võim Hispaania üle.[1]

Samas arvavad teadlased, et suremust hinnati toona liiga suureks. USA Marylandi teadlased tegid nakkuse levikust matemaatilise mudeli, et välja selgitada, kui surmav oli katk 6. sajandil. Kalkulatsioonide järgi ei saanud nakkus levida nii kiiresti, nagu siiani eeldati. Teadlaste arvates läks Justinianuse katk maksma kokku 10–12 miljonit elu. Bütsantsi riik püsis aastakümneid veel pärast katku edasi. Pärast Justinianuse surma 565. aastal võttis võimu muretult üle õepoeg Justinus II ning järgmiste kümnendite korduvatest katkupuhangutest hoolimata toimis Bütsants edasi. Impeeriumis polnud mässe ega kodusõdasid enne 602. aastat, mil sadakonnajuht Phokas kukutas keiser Mauriciuse. Seejärel lõhenes riik kodusõdade tõttu. Lähis-Ida moslemid avastasid, et tugeva keisrita Bütsantsi maade vallutamine oli lihtne. 7. sajandil kaotati moslemitele mitmeid provintse. Pärast katku tegeleti endiselt põllumajandusega edasi. Rahvusvaheline uurimus näitas paari aasta eest, et Bütsantsi põllumajandust ei tabanud katku tõttu eriti suur langus. USA, Saksamaa ja Israeli teadlased analüüsisid järvepõhjade setetest leitud õietolmu. Tulemus näitas, et põllumajandus toimis pärast epideemiat pea muutumatult. Kui katkul olnuks katastroofiline mõju põllumajandusele, pidanuks nisu, rukki ja kaera õietolmu kogus pärast nakkuse puhkemist vähenema, kuid nii see ei olnud. Seetõttu järeldavad teadlased, et katk möödus maal kergemini, sest inimesed elasid hajusamalt ega olnud nii suures nakkusohus kui linnarahvas. Isegi kui talu jäi ilma omanikuta, võtsid naabrid põllud üle.[1]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 1,16 1,17 1,18 1,19 1,20 1,21 1,22 1,23 1,24 1,25 1,26 1,27 1,28 1,29 1,30 1,31 1,32 1,33 1,34 1,35 1,36 1,37 1,38 "Justinianuse katk". Imeline Ajalugu. Tallinn: Äripäev. 2021. Lk 30–37.
  2. 2,0 2,1 Lee Mordechai; Merle Eisenberg (2019). Rejecting Catastrophe: The Case of the Justinianic Plague. Oxfordshire, England: Oxford University Press: Past & Present.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)