Jurjev-Polski Püha Georgi peakirik

Jurjev-Polski Püha Georgi katedraal. Vaade lõunast

Vaade põhjast

Vaade ülalt – loodest

Jurjev-Polski Püha Georgi peakirik (vene keeles Георгиевский собор) on 13. sajandil ehitatud kirik Jurjev-Polskis Vladimiri oblastis Venemaal. Valgest lubjakivist ehitatud ja madalreljeefse raiddekooriga rikkalikult kaunistatud ehitismälestis on vaid osaliselt algsel kujul säilinud. Venemaa kultuuripärandi mälestisena riikliku kaitse all.

Kirik seisab linna keskel muldvallidest ümbritsetud keskaegse linnuse (detinetsi) territooriumil. Tänapäeval muuseum ja turismiobjekt. Interjööris on eksponeeritud lapidaarium (raidkivide kogu) .

Ehituslugu ja arhitektuur

Kaua aega arvati, et hoone ehitati varasema, Jurjev-Polski linna asutaja vürst Juri Dolgoruki 1152. aastal ehitatud kiriku kohale. Viimased arheoloogilised uurimused on näidanud, et varasem kirik asus teises kohas ja tõenäoliselt oli see väga sarnane Kidekša Borissi ja Glebi kirikuga või Issanda Muutmise katedraaliga Pereslavl-Zalesskis.1230. aastal lammutas Vsevolod Suurpesa poeg Svjatoslav hoone, mis Tveri leetopissi teatel "juba lagunes" ja püstitas 1230.–1234. aastail uue "imelise, nikerdatud kividega". Ajavahemikus 1252–1300 ehitati kiriku kirdenurka ka Kolmainsusele pühitsetud kabel, kuhu plaaniti matta Svjatoslav Vsevolodovitši surnukeha.

Püha Georgi katedraal on ruudule lähedase põhiplaaniga (apsiidideta ja eeskodadeta on ruumi mõõdud 13,5 × 14 m), nelja ruudukujulise ristlõikega piilariga ja üheksaosalise ruumijaotusega ristkuppelkirik, kolme apsiidiga ja ühe keskse kupliga. Hoone on kolme kirikuruumi suunas avaneva eeskojaga (vene pritvor) põhjas, läänes ja lõunas, kusjuures läänepoolne eeskoda on teistest kõrgem, sarnaselt Suzdali Jumalaema Sündimise katedraaliga. Seinad on liigendatud ümarpilastritega, mis poole seina kõrguses lõpevad kapiteelidega ja igas seinas on säilinud osi horisontaalsest petikarkaadist figuuridega. Sissekäikusid raamistavad rikkalikult nikerdustega kaunistatud astmikportaalid. Ehitise raiddekoor on stiililt sarnane Suzdali Jumalaema Sündimise katedraali omaga, kujutades maskitaolisi nägusid, loomi, müütilisi olendeid, tegelasi piiblist ja pühakuid. Külgmiste eeskodade viiludel on säilinud tipmised raidreljeefid – põhjaeeskojal püha Jüri, lõunaeeskojal Ennusmärgi Jumalaema. Raiddekoori võib töötluse järgi jagada kahte tüüpi – on terviklikud reljeeffiguurid üksikutel kividel ja seinapinda katkematu mustrina uuristatud stiliseeritud taimornamendid, mis jätkuvad ühelt ehituskivilt teisele. See on viinud uurijaid mõttele kahest ehitusel paralleelselt töötanud kunstnike artellist.

15. sajandil suur osa ehitisest varises. 1471. aastal parandas ehitusmeister Vassili Jermolin kirikut vanu ehituskive ja raiddetaile kasutades, kuid ei taastanud seda mitte esialgsetes proportsioonides, vaid märgatavalt madalamana. Taastamisel on algselt kindlaid temaatilisi kompositsioone moodustanud reljeefid sageli laotud juhuslikku järjekorda. 13. sajandil ehitatust on säilinud lääneküljel eeskoja alumine osa ja eeskojast põhja pool asuv sein kuni petikarkaadini; idaküljel ainult apsiidide sokliosa; lõunaküljel eeskoda ja seda ümbritsev sein; põhjaküljel eeskoda ja osa seinast. Apsiidide kaarfriis ja sakkfriis (porebrik) on vanemate ehitiste eeskujusid järgi aimav hilisem dekoor. Katusealune karniis seevastu on lahendatud antiikse hammaslõike taoliselt.

Kiriku algse väljanägemise kohta on eri autorid teinud erinevaid oletusi. Muuhulgas on ka arvatud, et Moskva esimene kiviehitis, nüüdseks hävinud Jumalaema Uinumise kirik, mille 1326.–1327. aastail lasi ehitada Moskva vürst Ivan Kalita, arvatakse olevat tehtud Georgi katedraali eeskujul ja sellega väga sarnasena.

1781. aastal ehitati kiriku juurde neljakorruseline klassitsistlik kellatorn. 1817. aastal laiendati Kolmainsuse kabelit peaaegu kirikusuuruseks, 1827. aastal lisati sellele käärkamber. 1889.–1917. aastail kiriku eestseisjaks olnud preester Aleksandr Znamenski oli üks esimesi, kes soovitas vana kiriku vabastamist juurdeehitistest, mis varjasid algse hoone peaaegu täiesti. Kolmainsuse kabeli asendamiseks ehitati Georgi katedraali lähedusse uus, Kolmainsuse kirik (pühitseti 1915), aga plaanitud lammutustöid juurdeehitiste eemaldamiseks ei alustatudki 1917. aasta Oktoobrirevolutsiooni tõttu. 1923. aastal kirik suleti. 1923.–1926. aastail toimusid restaureerimistööd, mida juhatasid Pjotr Baranovski ja Igor Grabar, ja mille käigus lammutati kellatorn, käärkamber ja köetav talvekirik. Hoonet ennistati ka hiljem, aastail 1957–1960 ja 1980ndatel.

Kirjandus

• Воронин Н. Н. Зодчество Северо-Восточной Руси XII–XV веков. – М., 1961–1962. – Т. 2. c. 68–107

Välislingid

• S.V. Zagrajevski artikkel kiriku dateerimise küsimustest ning rekonstruktsioonidest (vene keeles)
• Романов К.К. Георгиевский собор в г. Юрьеве Польском. (Краткий отчет о разведке осенью 1909. г.) - б/г., 1910