Johann Kollowrat
Johann Nepomuk Karl Joseph Graf von Kollowrat-Krakowsky (21. detsember 1748 – 5. juuni 1816) oli Tšehhi aadlik, Austria väejuht ja feldmarssal.
Sõjaväekarjääri algus[muuda | muuda lähteteksti]
Johann Kollowrat sündis 21. detsembril 1748 Prahas. Lapsepõlves sai ta oma vanematekodus jesuiidist õpetaja käest haridust, kuni määrati 1766. aastal tragunirügemendis nr 37 nooremleitnandiks, mille inhaber tema onu oli. Kaks aastat hiljem ostis ta endale kaptenikoha Ungari jalaväerügementi nr 34, mis paiknes Prahas. Tol ajal teenis ta koos ka tulevase ratsaväekindrali Michael von Melasega ning neist said eluaegsed sõbrad.[1][2]
Rügemendi koosseisus osales Kollowrat ka Baieri pärilussõjas, kuid erilist lahingutegevust ei näinud. Peale sõja lõppu viidi rügement Ungarisse. Kollowrat edutati 1787. aastal ooberstleitnandiks ning järgmisel aastal ooberstiks, olles tol ajal seni noorim selle autasu saaja Austria armees. Samal aastal alanud Austria-Türgi sõjas juhatas Kollowrat jalaväerügementi nr 19 ning näitas selles rollis üles suurt oskuslikkust, saades tunnistust ka Austria feldmarssal Ernst Gideon von Laudoni käest.[1]
30. septembril 1789 toimunud Belgradi piiramisel juhatas Kollowrat kolmandat rünnakukolonni. Kolonni juhatades sai ta peast haavata ning viidi kanderaamil lahinguväljalt minema. Tema kolonn oli siiski läbimurde saavutanud ning surus türklased tagasi. Laudon kiitis Kollowrati jällegi ning sama 9. oktoobril edutati ta kindralmajoriks. Kollowrati juhtida anti järgmiseks üks Böömimaal paiknev brigaad. Kollowrat oli kuni 1791. aastani Belgradi kuberner, mil linn peale Sistova rahu sõlmimist türklastele üle anti.[1]
Osales Prantsuse revolutsioonisõdades[muuda | muuda lähteteksti]
1792. aasta jaanuaris viidi Kollowrat üle kahuriväkke ning ta sai 2. kahurirügemendis inhaberiks. Ta osales sõjategevuses Prantsuse Esimese Vabariigi vastu ning paistis välja väga eduka ja oskusliku kahurieksperdina. 20. mail 1795 ülendati Kollowrat feldmarssal-leitnandiks ning määrati krahv Clerfayti armee kahuriväeülemaks. Selles ametis jagas ta laskemoona erinevatele garnisonidele ning mängis suurt rolli ka kahuripatareide lahingus kasutamises. Tema suurimaks oskuseks oli logistika ning lisaks oli ta kahuriväe ohvitseride seas ka populaarne. Hiljem osales ta Kehli piiramisel. Piiramise juhataja, Maximilian Anton Karl Baillet de Latour, pani tähele, kui kiiresti Kollowrat piiramiskahurid üles seadis ning kirjutas tema kohta kiituskirja. 15. mail 1797 autasustati Kollowrati Maria Theresia militaarordeni komandöriristiga. 28. oktoobril 1800 edutati ta kahuriväekindraliks.[1][2]
12. aprillil 1801 võeti Kollowrat sõjanõukokku ning sai järgmisel päeval riiginõunikuks. 21. aprillil sai ta jalaväerügemendi nr 36 inhaberiks. 1803. aastal sai ta Böömimaa kuberneriks.[2]
Osalus Napoleoni sõdades ja hilisem elu[muuda | muuda lähteteksti]
1805. aastal võttis ta osa kolmanda koalitsiooni sõjast Prantsuse keisririigi ja selle keisri Napoleon I vastu. Pärast 1805. aasta katastroofilisest Ulmi lahingust põgenemisest võttis Kollowrat osa Austerlitzi lahingust. Lahingus juhatas ta neljandat kolonni, mis võitles liitlaste tsentris. Peale lahingut tegeles ta Böömimaal korra hoidmisega.[1][2]
Viienda koalitsiooni sõja ajal juhatas Kollowrat teist armeekorpust ning osales ertshertsog Karli Baieri invasioonis. Peale peaarmee kaotust Eckmühli lahingus oli ta sunnitud Austriasse taganema. Asperni-Esslingi lahingust ta osa ei võtnud, vaid proovis Napoleoni varustusliine segada, kuid eriti efektiivne tema tegevus ei olnud.[1][3]
Kollowrat osales ka Wagrami lahingus, mille teisel lahingupäeval (6. juuli 1809) ründas enda ja Johann von Klenau kolonnidega Prantsuse vasakut tiiba. Austerlaste rünnak aga peatati ning peale ülejäänud armee ebaedu oli ka Kollowrati kolonn sunnitud taganema.[4]
Hiljem aitas ta kaasa Böömimaa kaitsele ning edutati 10. septembril 1809 feldmarssaliks. Peale seda ta enam oma halvenenud tervise tõttu lahingutegevuses ei osalenud. Siiski organiseeris ta 1813. aasta sõjakäigu ajal haavata saanute hooldamist. Oma töö eest autasustasid nii Austria kui ka Prantsuse valitsejad teda medalitega.[2]
Johann Kollowrat suri 5. juunil 1816 Prahas.[2]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Kasutatud kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Bowden, S. & Tarbox, C. Armies on the Danube 1809. Empire Games Press.1980