Michelangelo Alessandro Colli-Marchi
| Michelangelo Alessandro Colli-Marchi | |
|---|---|
 | |
| Sünniaeg |
1738 Vigevano |
| Surmaaeg |
22. detsember 1808 Firenze |
| Truudusvanne | |
| Auaste | feldmarssal-leitnant |
| Sõjad/lahingud |
|
| Autasud | Püha Mauritiuse ja Laatsaruse orden |
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
Michelangelo Alessandro Colli-Marchi (1738 Vigevano – 22. detsember 1808 Firenze) oli nii Austria, Sardiinia, Napoli kui ka Kirikuriigi väejuht. Ta oli feldmarssal-leitnant, kes osales Prantsuse revolutsioonisõdades ning võitles 1796. aastal Napoleon Bonaparte'i vastu.
Sõjaväekarjääri algus[muuda | muuda lähteteksti]
Michelangelo Alessandro Colli-Marchi sündis 1738. aastal Vigevanos (mõnede allikate järgi ka Milanos). Ta astus 18-aastaselt Austria Pallavcini rügementi. Sealt viidi ta üle staapi. Ta osales seitsmeaastases sõjas ning ülendati 1757. aastal nooremleitnandiks, samal aastal osales Colli ka Praha lahingus. Hiljem sai ta Torgau lahingus haavata. Sõja lõppedes viidi ta üle jalaväerügementi nr. 23 ning 1768. aastal veel jalaväerügementi nr. 48. Baieri pärilussõja ajal juhatas ta pataljoni. 1779. aastal ülendati Colli ooberstiks ning viidi üle Milano garnisoni. Ta osales hiljem Austria-Türgi sõjas Gideon Ernst von Laudoni staabiohvitserina ning juhtis ka rügementi. 1787. aastal ülendati ta kindralmajoriks. Ta osales Belgradi piiramisel. Pärast seda läks ta lühikeseks ajaks erru.[1]
Tegevus Prantsuse revolutsioonisõdades[muuda | muuda lähteteksti]
1792. aastal tuli Colli erust välja, ülendati 1793. aasta detsembris feldmarssal-leitnandiks ning määrati Sardiinia vägede juurde teenistusse. 1793. aastal autasustati teda ka Püha Mauritiuse ja Laatsaruse ordeni suurristiga. [2][1] Ta osales esimeses Saorgio lahingus ning hiljem ka Loano lahingus. Sel ajal polnud Austria ja Sardiinia suhted kõige paremad ning ka Colli, kes oli ju tegelikult Austria ohvitser, polnud eriti rahul Sardiinia vägede juhtimisega.[3]
1796. aastal määrati Itaalias asuvate Austria vägede ülemjuhatajaks Johann Peter Beaulieu, kes oli ka Colli sõber. Kuna Beaulieu oli Viinist saanud hoiatuse, et ta Sardiinia armeed eriti ei usaldaks, ei saanud kindralid kindlat strateegiat koos kavandada. Beaulieu rünnaku järel Voltrile surus Napoleon end mõlema armee vahele. Peale väiksemate Austria üksuste hävitamist suunas ta oma rünnakud Sardiinia armee vastu. Kuigi Colli arjergard suutis väiksemates kokkupõrgetes Napoleoni armeed kinni hoida, sai peaarmee Colli enda juhatusel 22. aprillil Mondovi lahingus lüüa.[2][4]
28. aprillil sõlmiti Sardiinia ja Prantsusmaa vahel Cherasco rahu, millega Sardiinia sõjast lahkus. See vabastas Colli Sardiinia teenistusest ning ta läks Austria vägede juurde tagasi. Ta juhatas 30. mail Borghetto lahingus Beaulieu armee vasakut tiiba. Kaotuse järel saatis Colli oma jalaväe Mantova linna ning liitus ratsaüksuse koosseisus Beaulieu taganeva armeega.[2]
1797. aastal astus Colli Kirikuriigi teenistusse. Sama aasta 3. veebruaril sai Colli Faenza lahingus taas lüüa. Seepärast palus Paavst Pius VI Napoleonilt ka rahu.[5] Seejärel teenis Colli ka Napoli armees.[6] 1803. aastast oli ta Austria saadik Itaalias.[1]
Michelangelo Alessandro Colli-Marchi suri 22. detsembril 1808 Firenzes.[2]
Hinnang[muuda | muuda lähteteksti]
Collit on kirjeldatud kui vaprat, intelligentset ja rahulikku ohvitseri, kes Sardiinia armees teenides aga tihti Austria ohvitseridega vaidlustesse sattus. Kuna ta oli varasemates sõdades haavata saanud, tuli Collit vahest ka kanderaamil kanda.[3][1]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Wurzbach, Constant von. Biographisches Lexikon des Kaiserthums Oesterreich. Kd 2. Lk 410.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 "Colli da Vigevano, Michael". Vaadatud 20.07.2023.
- ↑ 3,0 3,1 Boycott-Brown, Martin (2001). The Road to Rivoli. London. Lk 135–137.
- ↑ "Napoleon's Italian Campaign". Vaadatud 20.07.2023.
- ↑ Smith, Digby (1998). The Napoleonic Wars Data Book. Lk 133.
- ↑ Fiebeger, Gustav Joseph (1911). The Campaigns of Napoleon Bonaparte of 1796–1797. Lk 8.