Röövlid

Allikas: Vikipeedia

Röövlid (I Masnadieri) on Giuseppe Verdi ooper (melodramma) neljas vaatuses Andrea Maffei libretole Friedrich von Schilleri näidendi Die Räuber (1781) järgi. Verdi varasema loominguperioodi sisukamaid teoseid. Sisaldab inimese saatanliku loomuse analüüsi.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Londoni Her Majesty’s Theatre´i impressaario Benjamin Lumley tellis Verdilt pärast tema ooperi Ernani edu 1845. aastal selles teatris uue ooperi oma teatrile. Leping Londoni teatriga oli Verdile heaks märgiks, et tema rahvusvaheline autoriteet on suurenenud. Verdi võttis Lumley pakkumise vastu. Proovid määrati 1846. aasta suveks. Verdi tervis aga halvenes ja töö ooperi kallal lükkus 1847. aastasse. Esialgu pidi ooper olema Il corsaro, mis põhinenuks lord Byroni poeemil The Corsair (1814). Tervis taastumise ajal pakkus Verdi üks lähedasi sõpru, tunnustatud poeet Andrea Maffei, kes oli itaalia keelde tõlkinud nii Shakespeare'i kui ka Schilleri teoseid, et libreto võiks olla hoopis Schilleri Die Räuber põhjal. Verdi soostus ning osales ka ise Maffei kõrval libreto koostamisega. Muusika komponeerimine algas 1846. aasta oktoobris ning oli valmis 1847. aasta mai lõpuks. Verdi reisis Londonisse, et seal tegeleda orkestreerimisega, aktiivselt osaleda proovides ning sättida muusikalugusid vastavusse solistide häältega. Impressaario Lumley oli komplekteerinud ooperi ettekandmiseks tollal võtta olnud kõrgetasemelisemad rahvusvaheliselt tuntud solistid eesotsas Rootsi koloratuursoprani Jenny Lindiga. Teatril oli soov, et Verdi dirigeeriks esimest kahte etendust, millega Verdi ka pärast pikka veenmist nõustus. Ajakirjandus oli sellest vaimustuses.

Esmaettekanne toimus 22. juulil 1847. aastal Londoni Her Majesty’s Theatre´s. Esietendus kulges triumfaalselt. Kuninganna Victoria ja õukond viibis kohal. Kohal oli prints Albert, Wellingtoni hertsog, Briti aristokraatia liikmed ning tunnustatud ühiskonnategelased. Pärast Verdi lahkumist Londonist mängiti seda ooperit enne hooaja lõppu veel kaks korda.

Itaalia esietendus Roomas (aprill 1848) kukkus suuresti läbi, kuid mujal Itaalias oli see kuni 1862. aastani suhteliselt edukas. Lavastati 17 Itaalia linna teatrites. Kahe aasta jooksul pärast Rooma esietendust esitati ooperit tagasihoidliku eduga Barcelonas, Lissabonis, Maltal, Rio de Janeiros, Havannas, Luganos ja Brüsselis. Mängiti ka Budapestis, Ateenas, Viinis, Mehhikos, New Yorgis (1860) ja Pariisis (1870). Seejärel vajus „Röövlid” 90 aastaks unustusse. 1972. aastal ilmus välja Londonis ja Roomas. Järgnesid lavastused New Yorgis (1975), Bilbaos (1976), Sydneys (1980), Zürichis (1982) ja San Diegos (1984).  21. sajandil on teost lavastatud Palermos (2001), Londonis (2002), Bilbaos (2002), Sarasotas (2006), Parmas (2013), samuti Zürichis, Frankfurdis, Buenos Aireses, Napolis  ja Münchenis (2023). Ooperit on 2008, 2012 ja 2020 filmitud. Eestis pole seda ooperit lavastatud ega kontsertettekandena esitatud.

Rollide esmaesitajad[muuda | muuda lähteteksti]

  • Jenny Lind (Amalia),
  • Italo Gardoni (Carlo),
  • Filippo Coletti (Francesco),
  • Luigi Lablache (Massamiliano),
  • Leone Corelli (Arminio),
  • Lucien Boucheé (Moser).

Peamised osad[muuda | muuda lähteteksti]

  • Carlo (ten),
  • Amalia (sop),
  • Francesco (bar),
  • Massamiliano (bass),
  • Armino (ten),
  • Moser (bass),
  • Rolla (ten).

Süžee[muuda | muuda lähteteksti]

Tegevus toimub 1755.–1757. aastal Saksamaal Böömimaa ja Frangimaa metsas, mauri residendi lossis ja röövlite koopas. Krahv Massimiliano, mauride regendi vanem poeg Carlo on aetud isa poolt pagendusse Dresdenisse, kuna tema noorem poeg Francesco on Carlo vastu intriige pununud. Ta soovib Carlo armastatut, krahvi orvuks jäänud õetütart Amaliat omale. Carlo saab isalt kirja, et teda kavatsetakse vangi panna kui ta koju naaseb. Carlo otsustab liituda röövlijõuguga ja saab selle pealikuks. Tegelikult kirjutas selle kirja kade ja kaval Francesco. Ta saadab krahvi juurde tema teenri Arminio valeteatega, et Carlo on surnud. Carlo armastatu Amalia saab teada, et tegemist on valeteatega ning tõrjub Francesco lähenemiskatsed. Amalial õnnestub Francesco lossist põgeneda. Ta kohtub metsas Carloga. Carlo tõotab vennale kätte maksta, vallutab linna ja päästab isa,  kelle mauride regendiks saanud Francesco on vanglasse heitnud. Isa tunneb ära oma pagendatud poja. Carlo kavatseb tappa Francesco ja lahkuda röövlijõugust, kuid tema jõugu mehed keelduvad vabastamast Carlot eluaegsest vandetõotusest. Carlo jääb oma kaaslastele lojaalseks ja pussitab Amalia surnuks, kuna neiu takistaks teda vandetõotust täitmast.

Peamised muusikalood[muuda | muuda lähteteksti]

  • Carlo aaria „O mio castel paterno”,
  • Francesco aaria „La sua lampada vitale” ja cabaletta „Veneranile o padre”,
  • Amalia kavatiin „Lo sguardo avea degli angeli”,
  • Massamiliano, Francesco, Amalia, Armino kvartett „Sul capo mio colpevole”,
  • Amalia aaria „Tu del mio Carlo al seno”,
  • Francesco ja Amalia duett „Io t’amo, Amalia”,
  • röövlite koorid ”I cittadini correano alla festa” ja „Le rube, gli stupri, gl'incendi, le morti” ,
  • Carlo ja koori stretta „Su, fratelli! corriamo alla pugna”,
  • Amalia ja Carlo duett „Qual mare, qual terra da me t'ha diviso?”,
  • Amalia ja Francesco kabaletta „Ti scosta, o malnato,
  • ansambel kooriga „Tutto quest’oggi”,
  • Carlo romanss „Di ladroni attorniato”,
  • Francesco unistusaaria „Pareami che sorto da lauto convito”,
  • Moseri ja Francesco duett „Trema, iniquo! il lampo, il tuono”,
  • Massimiliano ja Carlo duett „Come il bacio d'un padre amoroso”,
  • Carlo, Massimiliano ja Amalia tertsett kooriga „Caduto è il reprobo! l'ha côlto Iddio”.