Jacob van Campen

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Jacob van Campen
Campen.jpg
Sündinud 2. veebruar 1596
Haarlem, Holland
Surnud 13. september 1657
Amersfoort, Holland
Rahvus hollandlane
Tegevusala arhitektuur, maalikunst
Tuntud teoseid Amsterdami raekoda, Mauritshuis
Mõjutatud Andrea Palladio, Vincenzo Scamozzi, Vitruvius

Jacob van Campen (2. veebruar 1596 Haarlem, Holland – 13. september 1657, Amersfoort, Holland) oli Hollandi kunstnik ja arhitekt. 17. sajandi nn Hollandi kuldajastu mõjukaima arhitektina tõi ta Hollandisse klassitsistliku arhitektuuri. Tema tuntuimaks tööks on Amsterdami raekoda.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Jacob van Campen sündis 1596. aastal Põhja-Hollandis Haarlemi linnas. Tema vanemad Pieter Jacobsz ja Gerttitge Claes Jansz Berendr van Campen olid pärit mõjukast perekonnast ja heal järjel ning ta veetis kodulinnas muretu lapsepõlve, kus keskendus maalimisele.

Campeni koolihariduse kohta teatakse vähe. Nooruses õppis ta maalikunsti kodulinnas tuntud kunstniku Frans de Greberi käe all. 1614. aastal arvati ta maalikunstnikuna kohalikku Püha Luuka gildi, mis koondas tollal nii kunstnikke kui ka arhitekte.[1] On spekuleeritud, et Campen õppis ka Peter Paul Rubensi käe all.[2] Kuna tema tegutsemise kohta Hollandis puuduvad aastatel 1617–1621 andmed[3] ja on viiteid Itaaliale, siis arvatakse, et ta suundus sel ajal sinna arhitektuuri õppima. Itaalias avaldasid talle suurt mõju arhitektide Andrea Palladio ja Vincenzo Scamozzi tööd, samuti klassikaline arhitektuur eeskätt Vitruviuse näol.

Palladio loomingust mõjutatuna projekteeris Campen pärast Hollandisse naasmist mitu hoonet, olles seega üks esimesi, kes tõi palladianistliku ehituskunsti Hollandisse ning põimis seda kohalike ehitustraditsioonidega.[4] 1624. aastal sai ta oma esimese suurema tellimuse, milleks oli Amsterdamis asuv Coymanshuis. Sellegi ehitise juures on märgata, kui suureks eeskujuks olid Palladio ja Scamozzi talle olnud.[4]

1625. aastal suri Campeni ema ning pärandas talle kui vanimale pojale perekonna maja, nn buidenplaats’i Amersfoorti juures Randenbroekis. Pole teada, millal ta sinna kolis, kuid 1630. aastatel ta seal mõnda aega elas.[2]

1932. aastal tutvus Campen luuletaja ja helilooja Constaijn Huygensiga, kellega ta sõbrunes. Campen sai Huygensi kaudu tellimusi ning nad tegid ka viljakalt koostööd: nad projekteerisid koos Huygensi maja (1637) ja Haagis asuva palee Huis ten Boschi nn oranži saali (1652). Samasse aega jäävad ka Mauritshuisi (1636–1641) projekteerimine ning mitme palee fassaadide kujundamine.[2]

Campenit iseloomustas püsimatu loomus, mis hoidis teda pidevas liikumises. Haarlemist liikus ta Haagi, kus tegutses mitme projekti juures, seejärel Amsterdami, kus vastutas raekoja projekteerimise eest (1647).[1]

Campen ei abiellunud teadaolevalt kunagi, aga tal oli vallaspoeg Alexander, kelle ema nimi on teadmata.[2]

Campen suri 1657. aastal oma residentsis Randenbroekis ning on sinna ka maetud.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Jacob van Campen on tuntud eelkõige arhitektina. Tema peateoseks on Amsterdami raekoda. Tema loomingu tippudeks loetakse ka Mauritshuisi ja Noordeinde paleed Haagis, Renswoude kuppelkirikut, Hooge Zwaluwe kirikut ja Haarlemi uut kirikut (Nieuwe Kerk).

Campen tegeles ka maalikunstiga. Tema maale on säilinud vähe ja arvatakse, et ta ei olnud selles valdkonnas väga viljakas. Kujutava kunstnikuna on ta loonud peamiselt natüürmorte ja portreid, kuid teinud ka mahukamaid töid. Tema üks ulatuslikumaid töid oli Huis ten Boschi palee jaoks loodud maaliseeria ning ta oli ka üks palee sisekujundajatest. Campeni lapsepõlvekodu asub paarikümne kilomeetri kaugusel Utrechtist ning võib arvata, et ta oli kursis Utrechtis elavate karavadžistide loominguga, kuna ta maalidel on sarnasusi nende loominguga.[2]

Mauritshuis[muuda | muuda lähteteksti]

Mauritshuis

1630. aastate alguses pöördus Brasiilia kuberner Johan Maurits Jacob van Campeni poole, et too projekteeriks talle Haagi mainekasse piirkonda vast ostetud maale maja.[5] Mauritshuis valmis tema jooniste järgi aastatel 1636–1641. Selle interjööri aitas kujundada arhitekt ja maalikunstnik Pieter Post.[6] Hoone ehitus algas ajal, kui kuberner oli Brasiilias tööülesandeid täitmas. Pärast Hollandisse naasmist 1644. aastal asus ta Mauritshuisi elama. Kuna kuberner reisis palju, kasutati hoonet peamiselt Hollandi valitsust külastavate tähtsate isikute majutamiseks.[6]

Mauritshuis tähendab tõlkes "Mauritsi maja", kuid seda kutsuti juba ehitamisest saati ka suhkrupaleeks, millega viidati omaniku sissetulekuallikale: kuberner vahendas Hollandi Lääne-India Kompaniile suurte summade eest suhkrut ja (osaliselt ebaseaduslikult) Aafrika päritolu orje.[6] Hoone täpset ehitusmaksumust ei teata tänini, aga 1660. aastatel määrati selle hüpoteegiks 160 000 kuldnat (1 kulden = 100 senti). Tol ajal teenis vilunud käsitööline aastas umbes 250 kuldnat, seega oli Mauritshuisi ehitamine kulukas.[6]

Mauritshuis on esimene hoone Hollandis, kus nn linnalossi kujunduses on kasutatud kolossaalorderis pilastritega liigendatud fassaadi.[7] See sai eeskujuks paljudele kohalikele linna- ja maamajadele. Hoone on nelinurkse kujuga ning klassitsistlikus stiilis, pilastrite ja kolmnurkse frontooniga, mis rõhutab fassaadi vertikaalsust.[8] Selle kahel korrusel asus algselt neli 2 + 2 sümmeetrias projekteeritud nn korterit ja suur sisehall.

Bartholomeus van Hove õlimaal "Mauritshuis Haagis" (1825, 62 × 72 cm, Rijksmuseum)

Arvatakse, et Mauritshuisi algne sisustus oli kallihinnaline ja rikkalik. Sisekujunduses kasutati troopilist puitu ja seinu katsid Brasiilia maastikke kujutavad seinamaalid. Ülemise korruse suur ruum oli täidetud kunsti ja luksuslike esemetega, mille kuberner oli Brasiiliast kaasa toonud. Arvatakse, et tema kollektsiooni kuulusid ka maalid, mis kujutasid Brasiilia maastikke, taimi ja loomi. Praegugi on Hollandisse toodud maalidest seal välja pandud kaks: Albert Eckhouti "Kaks Brasiilia kilpkonna" (u 1640) ja Frans Posti "Vaade Itamaracá saarele" (1637).[6]

Pärast kuberneri surma 1679. aastal sai hoone omanikuks Maesi perekond, kes andis selle Hollandi valitsusele rendile ning seda kasutati tähtsate külaliste majutamiseks. 1704. aasta detsembris süttis hoone ühe külalise hoolimatuse tõttu. Kuna kõrvalasuv Hofvijveri tiik oli külmunud, oli keerulisem tule kustutamiseks vett kasutada ning hoonest jäid alles jäid vaid söestunud välisseinad. Omanikud otsustasid maja taastada. 1708.–1718. aastani kestnud taastamistööde tulemusena sai hoone uue sisustuse ja sisustati tolle aja moe järgi. Esimesel korrusel asuvas nn kuldses toas kasutati Louis XIV stiilis kuldseid kaunistusi. Veneetsia kunstnik Giovanni Antonio Pellegrini, kes sel ajal Haagis viibis, maalis toa lakke ja korstnaseinale allegoorilisi kujutisi.[6]

1774. aastaks oli William V (Willem Batavus) kogunud kokku suurema osa Mauritshuisi maalikollektsioonist ning hoones avati nüüdse Prints William V galerii eelkäija. 1795. aastal viidi kollektsioon sõjasaagina Pariisi ja toodi alles 1815. aastal tagasi Haagi. Nende maalide põhjal asutas William I 1816. aastal kuningliku pildigalerii. 1816.1821. aastani olid maalid William V endises kodus Buitenhofis (tänapäeval Binnenhofis) Haagis. Kuna seal asuvad ruumid hakkasid kasvavat kollektsiooni piirama, asuti selle majutamiseks otsima uusi ruume. 1820. aastal ostis Hollandi riik Mauritshuisi ja kogu kollektsioon viidi sinna.[6] 1822. aastast alates on hoone avatud muuseumina.

Amsterdami raekoda[muuda | muuda lähteteksti]

Amsterdami raekoda

Jacob van Campeni nime on Amsterdami uue raekoja ehitamisega seoses mainitud esimest korda 1647. aastal,[9] kui ta asus elama kohalikku Kalverstraati võõrastemajja. Seal elades alustas ta raekoja projekteerimist.[1]

Amsterdami raekoda on põhiplaanilt kahe siseõuega nelinurkne hoone, mille keskmeks on grandioosne linnakodanike saal. Saali läbi kogu hoone kõrguv silindervõlv loob selles kirikliku mulje. Hoone väliskujunduses ja interjööris on kasutatud korintose orderis pilastrite motiivi.[4]

Raekoja haritorn

Hoone on ehitatud klassitsistlikus stiilis ja baroki mõjutustega. Ranget välisilmet leevendavad aknad, korintose pilastrid akende vahel ja rippuvad vanikud nende kohal. Baroksemateks elementideks on haritorn, mille tipus kõrgub kuldse koge kujuline tuulelipp (Amsterdami sümbol), ning kõrgreljeefid peafassaadi viilul.[10] Linnakodanike saalis ja marmorgaleriides on Hollandi kuldajastu ilu näha kogu selle hiilguses. Nendes ruumides kujutatakse Rembrandti õpilaste Govert Flincki ja Ferdinand Boli maalidel ja skulptuuridel Amsterdami kui maailma keskpunkti lugu.[11]

Jacob van Campen ei olnud raekoja ehitamise juures lõpuni. Tema lahkumise kohta ringleb kaks versiooni: ühe järgi läks ta linnavalitsusega tülli ja lahkus ametist,[2] teise järgi jäi tal see soiku kuhjunud tööde tõttu.[10] Hoone lõpetas 1655. aastal Daniel Stalpaert.[10]

Kuningas Louis Bonaparte I muutis hoone 1808. aastal kuningapaleeks. Tema ajastu mõju on võimalik seal ka praegu aduda, muuhulgas kasutatakse tema tellitud mööblikollektsiooni "Empire" kuninglike vastuvõttude ajal.[11] Omal ajal oli raekoja hoone Euroopas kuulus suurejoonelisuse ja ilu poolest.[7] Tänapäeval on palee külastajatele avatud.

"Viimne kohtupäev"[muuda | muuda lähteteksti]

"Viimne kohtupäev" (u 1650–1655, 328 × 203 cm, Püha Jüri kirik Amersfoortis)

Teadmata ajal, arvatavalt 17. sajandi esimesel poolel soovis Jacob van Campen maalida Amsterdami raekojale "Viimse kohtupäeva", aga plaan ei saanud teoks. Säilinud on sama pealkirja kandev õlimaal Amersfoorti Püha Jüri kirikus, kuid pole teada, kas see oli identne raekotta mõeldud maaliga.[2]

Amersfoorti maalil kujutatakse välgunoolt hoidvat Kristust ümbritsetuna pasunaid puhuvatest inglitest. Maali juures on tähelepanuväärne see, et Kristuse kätel ei ole märgata ristilöömise haavu ning ta meenutab vanarooma mütoloogiast tuntud taeva- ja välgujumalat Jupiteri.[2]

"Merkuur, Argus ja Io" (1630. aastad, 204 × 193 cm, Mauritshuis)

"Merkuur, Argus ja Io"[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast 1620. aastate lõpus Itaaliast naasmist tutvus Jacob van Campen Utrechtis karavadžistidega ning nende mõju pitserit kannavad ka tema harvad sel ajal loodud maalid, mille seast on silmapaistvaim "Merkuur, Argos ja Io" (valminud 1630. aastatel).

Maali teema on laenatud Ovidiuse luuleteosest "Metamorfoosid". Jupiter soovis jõejumal Inachose ilusat tütart Iot varjata oma armukadeda naise Juno eest ja muutis ta lehmaks. Juno veenis aga Jupiteri lehma talle andma ning jättis ta sajasilmse Argose valvata. Jupiter andis jumal Mercuriusele käsu tappa lehma valvav Argos. Mercurius hakkas heinamaadele jõudes pilli mängima. Valvur oli meisterlikke viise kuuldes nii võlutud, et jäi magama ning Mercuriusel oli võimalik ta kõrvaldada.[2] Campeni maalil on kujutatud Mercuriust Argosele pillil uinutavat lugu mängimas, taustal neli koera ja kaks lehma, üks neist Io.[2]


Galerii[muuda | muuda lähteteksti]

Looming aastatel 1625–1634


Looming aastatel 1634–1650


Looming aastatel 1650–1655

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 "Jacob van Campen". RKD, 27. november 1999. Vaadatud 27. oktoobril 2020.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 2,8 2,9 "Campen, Jacob van: Biography". Web Gallery of Art. Vaadatud 27. oktoobril 2020.
  3. Andreas Beyer, Bénédicte Savoy, Wolf Tegethoff, Eberhard König (1997). Allgemeines Künstlerlexikon: die bildenden Künstler aller Zeiten und Völker [Saur]. Kd. 16: Campagne – Cartellier. München etc. Lk 27. ISBN 3598227566
  4. 4,0 4,1 4,2 Rolf Toman (2005). Baroque: Architecture, Sculpture, Painting. Peribo Pty Limited. Lk 181. ISBN 3833111186
  5. "Location and Garden". WayBackMachine. Vaadatud 6. jaanuaril 2021.
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 6,6 "History of the building". Mauritshuisi koduleht. Vaadatud 10. novembril 2020.
  7. 7,0 7,1 Krista Kodres (kaastoimetajad Pia Ehasalu, Ants Hein, Jevgeni Kaljundi, Rasmus Kangropool, Kaalu Kirme, Orest Kormašov, Tiina-Mall Kreem, Jüri Kuuskemaa, Juhan Maiste, Aleksandr Pantelejev, Reet Rast, Erki Russow, Juta Saron ja Rein Zobel) (Toim). (2005). Eesti kunsti ajalugu 2: 1520–1770. Eesti Kunstiakadeemia. Lk 94, 227. ISBN 9789985960028
  8. Ulrike Schöber (2005). Euroopa lossid ja linnused. Karrup. Lk 217. ISBN 9789985866832
  9. Katharine Fremantle, Antoine Seilern (1959). The baroque Town Hall of Amsterdam. Kd. Orbis artium; Utrechtse kunsthistorische Studien 4. Utrecht: Haentjens Dekker & Gumbert. 
  10. 10,0 10,1 10,2 Janice Anderson (2009). Maailma arhitektuur. Karrup. Lk 113. ISBN 9789949440092
  11. 11,0 11,1 "About the Palace". Royal Palace Amsterdami koduleht. Vaadatud 10. novembril 2020.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Jacobine Huisken, Koen Ottenheym ja Gary Schwartz (1995). Jacob van Campen. Het klassieke ideaal in de Gouden Eeuw. Amsterdam: Stichting Koninklijk Paleis te Amsterdam. ISBN 9071570525. (hollandi keeles)