Jaan Roots (metsavend)
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Märts 2024) |
| Jaan Roots | |
|---|---|
| Sünniaeg |
17. aprill 1927 Otsa, Eesti |
| Surmaaeg |
6. juuni 1952 Ristipalo, Eesti |
| Sõjaväeline haridus |
Pikakannu algkool Petseri Gümnaasium Võrumaa Rahvahariduse Seltsi ühisgümnaasium |
Jaan Roots (17. aprill 1927 Otsa asundus, Lasva vald, Võrumaa – 6. juuni 1952) oli Eesti metsavend ja Võrumaa metsavendade salga juht.
Jaan Roots sündis pere viimase, viienda lapsena. Jaanil oli vennad Anton (1914), Harri (1917) ja Martin (1920) ning õde Aino (1914). Jaan Rootsi pere elas Maristu talus. Kui Jaan oli kümneaastane, suri tema isa ning talupidamise võtsid üle ema ja lapsed. Jaan õppis kõigepealt Pikakannu algkoolis. Paljude soovijate tõttu ei pääsenud ta esialgu Võrumaa Rahvahariduse Seltsi ühisgümnaasiumi ning õppis ühe aasta Petseri Gümnaasiumis. 1943. aastal jätkas ta õpinguid Võrumaa Rahvahariduse Seltsi ühisgümnaasiumis.
Kui Punaarmee 1944. aastal jälle Eestisse tungis, püüdis Jaan koos venna Harriga üle mere välismaale põgeneda, kuid nad jõudsid mere äärde siis, kui kõik laevad ja paadid olid juba läinud, ega pääsenud enam üle mere. Tuli pöörduda tagasi koju ning jääda elama okupeeritud Eestisse.
1944. aastal jätkas Jaan õpinguid Võru 1. Keskkoolis. Paljusid selle kooli õpilasi oli kasvatatud isamaaliselt ja nad polnud sellega leppinud, et Eesti on okupeeritud. Salamisi hakati organiseerima vastupanugruppe, mille eesmärk oli eestluse alleshoidmine noorte hulgas, sidemete loomine metsavendadega ja nende abistamine, samuti relvade ning varustuse muretsemine. Loodi vastupanuorganisatsioon Skautlus. Septembris 1945 lõpetati organisatsiooni tegevus julgeolekukaalutlustel ning selle asemele loodi kaks uut koolinoorte vastupanugruppi "Põhjala Noored" ja "Noored Partisanid". Jaan Roots oli "Põhjala Noorte" poiste grupi juht.
29. detsembri öösel tuldi Jaani tema korterisse arreteerima, kui tal õnnestus põgeneda ning ta liitus metsavendade grupiga, mille hulgas olid ka tema vennad Martin ja Harri. Septembris 1946 läks Jaan Roots Viljandimaale oma venna Antoni juurde, kes töötas Taevere vallas meierina. Seal hankis ta endale passi Matti Mürgi nimele. Jaan arreteeriti Tallinnas 1947. aasta mais.
Jaan Rootsi perekond oli kantud 25. märtsil 1949 väljasaatmisele kuuluvate perekondade nimekirja. Pereliikmed said sellest aga teada ning kõik peale pereema põgenesid metsa ennast varjama. Kuna nüüd oli metsas kogu Rootside pere, siis tuli ka Jaan Roots Paul Randmaa salgast ära ning koos perega ehitas ta omaette punkri. Randmaa salga punker asus vaid paari kilomeetri kaugusel.
Pärast Paul Randmaa langemist tulid kõik allesjäänud metsavennad Jaan Rootsi juurde. Roots moodustas neist uue metsavendade salga ja jätkas võitlust okupantide vastu. Rootsi metsavendade salgast kujunes Kagu-Eesti üks tuntumaid salku. Tema üks eesmärk oli kahjustada Eestit okupeeriva riigi majandust. Selleks rünnati asutusi, näiteks kauplusi või kaubaautosid.
Rootsi salka on nimetatud ka "Orioni" salgaks ning see oli üks viimaseid aktiivselt tegutsevaid metsavendade salku Võrumaal. KGB värbas mitmeid mõrvaragente ja informaatoreid salga leidmiseks, kuid esialgu ei andnud see tulemusi. Aastatepikkune partisanisõda oli Rootsi teinud eriti ettevaatlikuks ja paranoiliseks. Nende salka kuulus ka teadaolevalt Eesti viimane metsavend August Sabbe, kes hoolitses enamasti varustuse ja söögi eest.
Sügisel 1951 ehitas Rootsi salk endale punkri Taevaskoja lähedale, Suure-Taevaskoja kaljust umbes 400 meetrit lõuna poole. Punkris oli kaks ruumi, eesruumis hoiti toiduaineid, joogivett ja küttepuid ning tagumine oli eluruum. Vesi oli vaatides, liha ja hakkliha hoiti puupüttides ning võid kastides ja püttides. Varutud oli ka kartuleid ja jahu, sest punkris küpsetati leiba. Kõik talveks vajalik muretseti juba sügisel valmis. Tagumises ruumis oli ahi ja kahekordsed narid kümnele mehele. Korsten torgati välja ainult ahju kütmise ajal, tavaliselt öösel. Punkri sissepääsu kattis luuk, millel kasvas väike kuusk, luugi alt viis punkrisse redel. Talv veedeti punkris ning retkedel ei käidud, et mitte lumele jälgi jätta. Väljas käidi vajaduse korral ainult lumesaju ja tuisu korral.
Jaan Roots sai teada, et 6. juunil 1952 tuleb suures koguses raha Räpina juurde Ristipallo. See oli aga lõks. Metsavennad sõitsid autoga metsamajandi juurde ja umbes kell 18.00 väljus autost Jaan Roots, kes tahtis maja ust avada. Maja uks oli aga kinni ning teisel korrusel avatud aknast küsinud sõjaväemundris mees, mida neil vaja on. Selle peale avas Roots püstolist tule, kuid kohe kõlasid ka tšekistide lasud. Jaan Roots ja üks metsavend olid kohe ukse ette maha kukkunud, kolmas mees jõudis joosta kontori taha ja sai seal surma. Kaks auto juures olnud metsavenda jooksid Lämmijärve suunas, et seal kõrkjatesse varjuda. Neid jälitati koertega ja nad hukkusid mõlemad tulevahetuses.
Jaan Rootsil oli veel eluvaim sees ning kuna tšekistidel oli korraldus Roots elusalt kätte saada, siis saadeti kiiresti auto Räpinasse arsti järele. Ka üks tšekist oli haavatud. Ent kui arst kohale jõudis, oli Jaan Roots juba surnud. Langenud metsavendade surnukehad pandi autole ja viidi Võru julgeolekuosakonna maja õues olevasse kuuri. Sinna kuuri viidi veel inimesi nende isikuid tuvastama. Pole teada, kuhu surnukehad sealt edasi viidi.
Nii lõppes Võrumaa ühe kuulsaima metsavendade salga teekond. August Sabbe pääses ainukesena Ristipalo lahingust, kuna tema oli autojuht. Ta läks Taevaskoja punkri juurde ja ütles, et kõik salga mehed said surma. August hakkas end varjama kodukohas, Paidra küla juures, ülejäänud metsavennad jäid Taevaskoja punkrisse.
Võru Kreutzwaldi Koolis on Jaan Rootsi ja veel mitme Eesti vabaduse eest langenu mälestustahvel.