Isad ja pojad

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Isad ja pojad
Otsy1880.jpg
"Isad ja pojad" teise trüki tiitelleht (1880)
Originaal­pealkiri Отцы́ и де́ти
Autor Ivan Turgenev
Tõlge Marta Sillaots
Päritolumaa Venemaa
Keel vene
Žanr romaan
Kirjastaja Русский вестник
Ilmumisaeg 1862 (originaal)
1936 (eesti keeles)
Lehekülgi 157
ISBN ISBN 9789985312698

"Isad ja pojad" (vene keeles "Отцы и дети") on vene kirjaniku Ivan Turgenevi romaan, mida on nimetatud ka esimeseks vene nüüdisromaaniks. Romaani kirjutas Turgenev aastatel 1860-61 ning see ilmus 1862. aastal.

Ajastu taust[muuda | muuda lähteteksti]

Romaani tegevus algab pool aastat enne seda, mil Londonis ilmus Charles Darwini evolutsiooniõpetuse teos “Liikide tekkimine”. Kaks aastat varem oli Aleksander II loonud töörühma, mis valmistas ette pärisorjuse kaotamist Venemaal. Romaani “Isad ja pojad” käsikiri valmis 1861. aasta kesksuvel, mil keisri manifesti teatavakstegemisest oli möödunud umbes neli kuud. Samal ajal kirjutas Turgenev oma sõbrale Pavel Annenkovile, kuidas talupojad saavad kogu asjast aru vaid niipalju, et ihunuhtlust enam pole.

Romaani tegelaste, kahe eakaaslase murdeiga jääb 1848. aasta uue Kolmanda Prantsuse revolutsiooni aegadesse, nende ülikooliõpingud aga perioodi, mil Venemaa väljus Nikolai I süngest seitseaastakust (1848–1855). [1]

Sisu[muuda | muuda lähteteksti]

Romaani peategelased on meditsiinitudeng Jevgeni Bazarov oma sõbra, äsja Peterburi ülikooli lõpetanud Arkadi Kirsanoviga. Kirsanov usaldab Bazarovi arvamusi ning oma nägemust oludest otseselt ei avalda. Uuendusmeelsetele noortele ehk poegadele vastandub ortodoksne vanem põlvkond ehk isad, keda esindavad mõisnik Nikolai Kirsanov ja tema vend Pavel ning jumalale ja pojale pühendunud erruläinud sõjaväekirurg, orjapidajast mõisnik Vassili Bazarov.

Jevgeni Bazarov kohtub kuberneri ballil Anna Odintsovaga, kellesse armub, aga ei leia neiu poolehoidu. Bazarov ja Kirsanov sõidavad poega igatsevate vanemate juurde Bazarovite mõisa, kuid ei suuda seal leppida nende iganenud ja vananenud mõtteviisidega. Noored kohtuvad seejärel Kirsanovite mõisas Arkadi vanematega ning Bazarov satub nendega konflikti. Jevgeni Bazarov kohtub Anna Odintsovaga ja vabandab oma varasema tunnete avaldamise pärast. Anna võtab vabandused vastu. Jevgeni lahkub lõplikult Arkadist ning jääb oma vanemate juurde. Ta aitab oma kirurgist isa haigete ravimisel, kuid nakatub tüüfusesse surnud isiku lahkamisel ning sureb veremürgitusse. Enne surma kutsub ta Anna enda juurde, kelles ärkab inimsus ja julgus tunnistada oma tundeid, olgugi, et nüüdseks juba hilja.

Kui romaan algab rõõmsa, kuid samas nukra ootusega, kus vanemad ootavad oma armastatud poega, siis lõpeb see südantlõhestava stseeniga, kus kaks vanainimest tulevad poja hauale.

Ilmunud Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Lavastused Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]