Iniuria
Iniuria (ld, ee otsetõlkes 'ebaõiglus') tähistas Vana-Rooma õiguses vaba kodaniku vastu suunatud kehalist või verbaalset õigusvastast tegu kui delikti.[1] Iniuria esineb juba kaheteistkümne tahvli seadustes[2] kaheksandal tahvlil. Eristati kolme iniuria't: kehavigastused, luumurrud ja muud kahju tekitamise viisid.[3] Juba hilisel vabariigi ajal oli tegemist lisaks ka karistusõigusliku kuriteoga.[2]
Kaheteistkümne tahvli seadustes ja vanimal ajal[muuda | muuda lähteteksti]
Kaheteistkümne tahvli seaduste järgi oli üks iniuria liike kehavigastuste tekitamine. Kehavigastuste tekitamise eest karistati (juhul, kui ohver ja teda vigastanu ei jõudnud jõuda kokkuleppele) taliooniprintsiibil: kannatanul tekkis õigus tekitada kurjategijale sarnane vigastus. Kaheksanda tahvli teise lõigu esimene lause ütleb: "Kui keegi teisel jäseme maha lööb, kui ta temaga ei lepi, olgu samaga karistus"[4][5] (Leges XII Tab. 8.2., ld "Si membrum rupsit, ni cum eo pacit, talio esto."[6]).
Teine iniuria liik oli luumurru tekitamine. Luumurru tekitanu pidi tasuma trahvi olenevalt sellest, kas kannatanu oli vaba isik (300 assi) või ori (150 assi). Sellest iniuria liigist räägib kaheksanda tahvli teise lõigu teine lause: "Kui ta murrab käe või kaikaga luu vabal, saagu 300 assi trahvi, kui orjal, siis 150"[4][7] (Leges XII Tab. 8.2., ld "Manu fustive si os fregit libero, CCC assium, si servo, CL assium poenam subito si iniuriam faxsit."[8]).
Orja kaudu sai iniuria't toime panna omaniku vastu, kuid mitte orja enese suhtes – sellekohane säte leidub Justinianuse "Institutsioonides": "Orjade endi vastu ei saa toime panna õigusvastast tegu, aga leitakse, et nende kaudu saab seda teha nende omaniku vastu. Mitte küll samal viisil nagu laste või naiste puhul, vaid siis, kui on tehtud midagi eriti rasket, mille eesmärk on selgelt häbistada omanikku. Näiteks antakse hagi sel juhul, kui keegi on teise isiku orja piitsutanud. Aga kui keegi avalikult teotab orja või lööb teda rusikaga, ei saa omanik selle isiku vastu hagi esitada."[9]
Kergema, 25-assise trahviga karistati muu kahju tekitamise eest, nagu näiteks kerged löögid ja vara kahjustamine.[10] Kaheksanda tahvli teise lõigu kolmas lause ütleb selle kohta: "Kui ta teeb ülekohut, olgu karistuseks 25 assi"[4][5] (Leges XII Tab. 8.2., ld "Viginti quinque poenae asses sunto."[8]).
Klassikalise ja hilisklassikalise ajajärgu õiguses[muuda | muuda lähteteksti]
Võrdlemisi piiratud ja algelist trahvidel ning talioonil põhinevat süsteemi kohendati hiljem preetori ediktidega, sest vabariigi ajaks olid varasemad trahvid raha väärtuse muutudes liialt väikeseks jäänud. Arhailise õiguse eeskujul jäeti taliooniprintsiibi rakendamine karistamisviiside hulgast edaspidi välja.[2] Kaebuses pidi välja tooma tekitatud ülekohtu olemuse ja väidetava tekitatud kahju, misjärel kohus määras trahvi.[11]
Lisaks kehalistele rünnetele hõlmas iniuria hiljem ka solvava või autu olemusega tegusid ning ründeid isiku au ja väärikuse vastu. Seega loeti iniuria alla ka solvangud, laim, maine kahjustamine ja sündsusetu käitumine.[12] See on sätestatud näiteks "Corpus iuris civilise" osas Digesta: "Ulpianus Ediktikommentaari 77. raamatus edikti kohta: Labeo ütleb, et laimamine on õigusvastane tegu". (Dig. 47.10.15.3., ld "Ulpianus libro septuagensimo septimo ad edictum Convicium iniuriam esse Labeo ait."[13])
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Honsell, H. Römisches Recht. 5. väljaanne. Zürich: Springer, 2001, lk 168.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Honsell, H. lk 168.
- ↑ Elmar Ilus, "Rooma eraõiguse alused". Tallinn: Ilo, 2000, lk 168.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 XII tahvli seadused (tõlk. Kaspar Kolk)
- ↑ 5,0 5,1 Amar Annus, Kaspar Kolk, Jaan Puhvel, Janika Päll. Muinasaja seadusekogumike antoloogia / [tõlge ja kommentaarid:]. Tartu: Greif, 2001, lk 275. Leges XII Tab. 8.2.
- ↑ Bruns, C. G., Mommsen, T. Fontes iuris romani antiqui. 5. väljaanne. Freiburg im Breisgau: I.C.B. Mohr, 1887.
- ↑ Annus, A., Kolk, K., Puhvel, J., Päll, J., 2001, lk 275. Leges XII Tab. 8.2.
- ↑ 8,0 8,1 Bruns, C. G., Mommsen, T., 1887.
- ↑ Tõlge Hesi Siimets-Gross ja Merike Ristikivi. Inst. 4.4.3., ld Servis autem ipsis quidem nulla iniuria fieri intellegitur, sed domino per eos fieri videtur. Non tamen iisdem modis quibus etiam per liberos et uxores, sed ita cum quid atrocius commissum fuerit et quod aperte ad contumeliam domini respicit: veluti si quis alienum servum verberaverit, et in hunc casum actio proponitur. At si quis servo convicium fecerit vel pugno eum percusserit, nulla in eum actio domino competit.
- ↑ Ilus, E., lk 168.
- ↑ Buckland, W.W. A Textbook of Roman Law. Cambridge: Cambridge University Press, 1921, lk 585.
- ↑ Kaser, M. Römisches Privatrecht. München/Würzburg: CH Beck, 1971, § 41, lk 155–156, § 145, lk 623–625.
- ↑ Tõlge Hesi Siimets-Gross ja Merike Ristikivi. Dig. 47.10.15.3.