Corpus iuris civilis

Allikas: Vikipeedia

Corpus iuris civilis on Rooma õiguse kogu, mille tellis Bütsantsi keiser Justinianus I 528. aastal ning mis valmis 534. aastal.

Rooma õiguse kodifitseerimist võttis ette Bütsantsi keiser Theodosius II aastal 429. Hilisantiikaja suurimaid probleeme oli päritud õigusliku materjali hiiglaslik maht ja ühtsusetus. Theodosiuse koodeks oli märkimisväärne saavutus, kuid ei lahendanud probleeme, mis ilmnesid tolle aja juristidel. Keiserliku õiguse alusena püsis Theodosiuse koodeks kuni Justinianuseni, kuid see oli aegunud. Keisrid olid uusi seadusi väljastanud ning seadusandlus oli muutunud. Samuti sisaldas  Theodosiuse koodeks keiserlike seadusi ainult alates Constantinusest, varasemate keisrite määrused olid välja jäetud.

528. aastal andis Justinianus käsu koostada uus koodeks mis sisaldaks tervet keiserlikku õigust, nii enne kui pärast Constantinust.

Justinianuse edule aitas suuresti kaasa tema andekas minister Tribonianus, kes juhtis Rooma õiguse kodifitseerimist, mis toimus aastatel 529 – 34.

See koosnes kolmest, hiljem neljast eraldiseisvast osast: Codex, Digesta või Pandectae, Institutiones, Novellae.

Rooma õiguse kodifikatsioon, 16. sajandil saanud nimetuse Corpus iuris civilis, on ühtlasi ka selle peamine allikas tänapäeval.

Tekst kirjutati ja seda levitati peaaegu täielikult ladina keeles, mis oli impeeriumi ametlik keel, kuigi kaupmeeste, talupoegade, meremeeste ja teiste elanike peamine keel oli kreeka keel.

Nimetus Corpus juris civilis võeti kasutusele 1583. aastal.

Codex[muuda | muuda lähteteksti]

528. aastal andis Justinianus käsu koostada uus koodeks mis sisaldaks tervet keiserlikku õigust, nii enne kui pärast Constantinust. Koodeksi koostamisel pidi toetuma Gregoriuse, Hermogenianuse ja Theodosiuse koodeksitele, lisaks sisaldama Theodosiuse-järgseid seadusi ning ka Justinianuse enda väljastatud õiguslike akte. Kõik pidi olema süsteemses järjestuses raamatupeatükkidena. Koostajad töötasid märkimisväärsel kiirusel. Selle tulemusel  esialgne Codex Iustinianus avaldati juba natuke rohkem kui aasta hiljem, 529. aastal, aprillis ning jõustus samal kuul kui ametlik keiserliku õiguse lähe, asendades ning tühistades kõik eelnevad, mis sinna ei kuulunud.

Keiserlik seadusandlus sellega ei lõppenud. Kohe pärast koodeksi väljaandmist andis Justinianus mitu käskkirja lahendamaks seadustiku vaieldavaid aspekte. Osaliselt sisaldusid need 530. või 531. aastal erilises kollektsioonis mida tuntakse Viiekümne Käsu all (Quinquaginta). See kogumik ei ole säilinud.

Koodeksi muudatused ning ka Digesta ja Institutiones tööd tehti üllataval kiirusel – kõigest viie aastaga. Justinianuse seadusandlik tegevus, suunatud seaduste kodifitseerimisel nõudis revisjoni ning see kuulutati välja 534. aastal. Uus koodeks – Codex Iustinianus repetitae praelectionis ongi see versioon, mis meieni säilis. Esialgne koodeks on enamuselt tundmata.[1]

Digesta[muuda | muuda lähteteksti]

Digesta (kreeka keeles Pandectae) on Corpus iuris civilise tähtsaim osa. Komisjon selle osa loomiseks nimetati 530. aasta detsembris ning see lõpetas oma töö kolme aastaga. See koosnes varasemate juristide tuhandetest väljavõtetest 1. sajandist ekr. kuni 4. sajandini. Koostajate ülesandeks oli etteantud materjali lühendamine ning selle nii sidusaks muutmine kui võimalik. Kuigi nad viitasid iga väljavõtte päritolule, ei pruugi olla tegemist täpselt tolle juristi öelduga. Selle põhjuseks on see, et koostajad pidid eemaldama kõik vasturääkivused ning vältima kordusi. Tulemusena, kadus palju tõendeid antiikaja juristide arvamuste lahknemisest. Koostajad olid volitatud tegema sisulisi muudatusi seadustes kuna põhieesmärgiks oli nende sobivus 6. sajandi Bütsantsile.[2]

Digesta on mahutatud viiekümnesse raamatusse. Selle koostajad pidid väidetavalt selleks läbi vaatama üle kahe tuhande. Peatükid raamatutes on väga erineva mahuga ning nende sisu on kokkupandud paljudest erinevatest allikatest. Kasutatavad allikad valisid koostajad vastavalt sellele, mida pidasid asjakohaseks antud teemal, hoolikalt viidates selle allikale ja autorile. Arvamus mida autor väljendas üldises kontekstis ei võetud arvesse. Seega jätavad katkendid mulje, et väljavõtted on kantud sõnasõnalt, kuigi tegelikult on antiiktekstid võtnud uue ajastu kuju ning läbinud kohandamise koostajate nägemuse järgi.[1]

Digesta väljakuulutamisel sätestas Justinianus ka uue õigusliku õppekava, seega Digesta asendas kõik vanad raamatud õigusest nii kohtutes kui ka klassiruumides. Isegi viitamine vanadele allikatele oli keelatud. Tänapäeval on Digesta meie ainsaks allikaks antiikõigusest.[1]

Institutiones[muuda | muuda lähteteksti]

Codex ja Digesta on Justinianuse kompilatsiooni kõige tähtsamad osad, kuid need olid liiga keerukad õigusteadust õppijatele. Justinianus andis käsu koostada õppematerjal Institutiones. Eeskujuks oli neli sajandit enne koostatud Gaiuse Institutiones. Kuigi tegemist oli õppematerjaliga, oli see tähtsuselt samaväärne Codexi ja Digestaga. Digesta ja Institutiones jõustusid seaduslikult 533. aasta detsembris, aasta hiljem Codexi parandustega väljaanne.

Erinevalt eelnevatest osadest, Institutiones ei sisalda viiteid, kust pärinevad selle allikad, vaid on esitatud ühtse sidusa tekstina, mille koostajad adapteerisid tolle aja õigusele.[2]

Novellae[muuda | muuda lähteteksti]

Justinianuse seadusandlik tegevus ei lõppenud kodifikatsiooni valmimisega. Vahetult pärast Koodeksi teist väljaannet väljastas Justinianus hulgaliselt uusi akte, mida hiljem tunti Novellae nimetuse all. Keiser planeeris väljastada oma seadusandlust uues kodifikatsioonis, kuid seda ei tehtud. Siiski suur osa tema Novellaest säilis erakollektsioonis koos kahe tema järeltulijate (Justinus II ja Tiberius II) määrustega.

Suur osa Justinianuse määrustest oli seotud haldusreformidega või sätestasid kirikupoliitikat. Vajadus lisaseadusteks tulenes suurest kodifikatsiooni mahust. Codex ja Digesta tihtipeale muutsid segasemaks õiguse printsiipe, selle asemel, et neid selgelt esile tuua, kuna neis sisalduvad otsused olid sajandeid vanad.

Novellae on õigusaktide kogum, mis sätestab õiguse põhiprintsiipe, muute seadusandluse selgemaks. Seega tuleb neid võtta kodifikatsiooni täiendina. Enamus akte olid väljastatud vahetult peale kodifikatsiooni jõustumist vahemikus 535 kuni 539.[2]

  1. 1,0 1,1 1,2 Roman Law An Historical Introduction, Hans Julius Wolff, University of Oklahoma Press, 1951
  2. 2,0 2,1 2,2 Roman Law in European History, Peter Stein, Cambridge University Press, Cambridge 1999