Indrāni vald
| Indrāni vald | |
|---|---|
|
| |
| läti Indrānu pagasts | |
|
| |
| Pindala: 342,54 km² | |
Elanikke: 620 (1.01.2023)[1]  | |
| Rahvastikutihedus: 1,8 in/km² | |
| Keskus: Lubāna | |
 |
Indrāni vald (läti keeles Indrānu pagasts) on vald Lätis Madona piirkonnas. Vald piirneb sama piirkonna Lubāna linnaga, Dzelzava, Sarkaņi, Prauliena, Barkava ja Ošupe vallaga, Gulbene piirkonna Līgo ja Daukstese vallaga ning Balvi piirkonna Bērzpilsi vallaga, Lazdukalnsi ja Rugāji vallaga.
Valla pindala on 342,54 km². 2016. aasta seisuga elas seal 822 inimest.[2] Valla keskuseks on piirkonna keskus Lubāna, mis aga valla koosseisu ei kuulu.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Aastal 1945 moodustati Lubāna vallas Lubāna, Indrāni, Zvidzene ja Ošupe külanõukogu, aastal 1949 vald likvideeriti. Aastal 1954 liideti Lubāna külanõukoguga likvideeritav Indrāni külanõukogu, Aastal 1958 külanõukogu likvideeriti ja ühendati töölisasula staatuse saanud Lubānaga kui Lubāna maaterritoorium. Aastal 1975 muudeti Lubāna maaterritoorium taas Indrāni külanõukogu nime kandvaks omavalitsuseks. Aastal 1979 ühendati sellega osa Meirāni külanõukogu aladest.[3] Aastal 1990 muudeti külanõukogu vallaks. Aastatel 2007–2021 kuulus vald Lubāna piirkonda.
Loodus[muuda | muuda lähteteksti]
Vald asub Ida-Läti madalikul. Suuremad jõed on Pedetsi jõgi, Aiviekste jõgi ja Liede. Valda jääb 5,4 hektari suurune ja 11 meetri sügavune Kapi järv, mille ümber on 17 hektari suurune hoiuala.[4]
Kaitstavad objektid[muuda | muuda lähteteksti]
Kultuurimälestistest on riikliku kaitse all Abora muinasasulad, Abaine muinasasulad, Dzedziekste muinasasulad, Visagalsi ehk Brākaļi linnamägi, Nainiekste asulakoht, Meirāni muinaskalmed ehk Sõjahauad, Līčagalsi asulakoht ja sealsed muinaskalmed, Krekli soo muinaskalmed ja Zaļmežnieki muinaskalmed.[5] Kohaliku kaitse all on Karātavu kalnsi karistuspaik ja hiiepaik Kirikumägi.[6]
Looduskaitse all on kuivanud põlispuu Indrāni Ülisuur, (osaliselt) Lubāna-Meirāni allee, Visagalsi kalmistu elupuu,Veccepļi tamm, Vēverāji tamm, Liede tamm, Ligzdiņase tamm, Ozolsala tamm, Rītnieki pärn ja arvukalt nimetuid põlispuid. Valla lääneosas asub 207 ha suurune Kapi järve hoiuala, valla idaosa jääb osalt Lubānsi märgala hoiualale.[7]
Asustus[muuda | muuda lähteteksti]
Aastal 2011 elas vallas 812 lätlast, 15 venelast, 4 valgevenelast, 3 poolakat ja 2 leedulast.[8]
Valla külad on:
| Küla | Küla tüüp | Elanike arv[9] |
|---|---|---|
| Apogi | skrajciems | |
| Branti | mazciems | 10 (2007) |
| Cepurītes | skrajciems | 20 (2007) |
| Dambīši | mazciems | 15 (2007) |
| Ērgala | skrajciems | 10 (2007) |
| Gundegas | mazciems | |
| Indrāni | skrajciems | 34 (2022) |
| Meirāni | vidējciems | 92 (2022) |
| Mežsētas | skrajciems | |
| Moroza | mazciems | 10 (2007) |
| Roznieki | mazciems | |
| Vecumi | mazciems | |
| Visagals | skrajciems | 32 (2008) |
Ülejäänud valla elanikud elasid külade koosseisu mitte kuuluvates taludes.[9]
-
Vecais Ceplise talu -
Pedetsi jõgi suubub vallas Aiviekstesse
_ieteka_Aiviekst%C4%93.jpg)
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Iedzīvotāju skaits pēc tautības reģionos, pilsētās, novados, pagastos, apkaimēs un blīvi apdzīvotās teritorijās gada sākumā (pēc administratīvi teritoriālās reformas 2021. gadā) 2021 - 2022, vaadatud 2.10.2023.
- ↑ Latvijas iedzīvotāju skaits pašvaldībās. Pilsonības un migrācijas lietu pārvalde.
- ↑ Okupētās Latvijas administratīvi teritoriālais iedalījums. Latvijas Valsts arhīvu ģenerāldirekcija. Rīga, 1997. ISBN 9984-9256-0-9
- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 7. august 2020. Vaadatud 3. septembril 2018.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ Valsts kultūras pieminekļu aizsardzības inspekcija, vaadatud 08.06 2019
- ↑ Valsts kultūras pieminekļu aizsardzības inspekcija, vaadatud 08.06 2019
- ↑ "OZOLS". Originaali arhiivikoopia seisuga 10. aprill 2020. Vaadatud 3. septembril 2018.
- ↑ Ethnic composition of Latvia 2011
- ↑ 9,0 9,1 Vietvārdu datubāze. Latvijas Ģeotelpiskās informācijas aģentūra.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
Indrāni vald – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis