Ilmakaart

Ilmakaart on geograafiline kaart, millele kantakse ilmajamade võrgustiku üheaegselt mõõdetud ilmavaatluste andmed numbrite ja tingmärkidega. Tulemuseks on ilma seis mingil maa-alal mingil ajal ning mille põhjal koostatakse ilmaennustus. ^[1] ^[2]

Ilmakaarte uuendatakse pidevalt, vähemalt iga kolme tunni tagant kõikidest ilmajaamadest saadud mõõtmistulemuste põhjal. Operatiivselt võimaldavad ilma-andmeid koguda automaatilmajaamad.^[1] ^[3]

Pinnakaartideks nimetatakse kaarte, mis põhinevad maapinnalähedases õhukihis kogutud ilmaolude andmetel. Kõrgemate õhukihtide ilmakaarte koostatakse lennukitelt või raadiosondidelt saadud andmete põhjal. Ilmakaarte, mis kujutavad ilmaolusid 1,5 km, 3 km või 5,5 km kõrgusel, kasutatakse laiemalt ilma ennustamiseks. Näiteks saab kõrgemates õhukihtides puhuvate tuulte suuna ja kiiruse järgi ennustada madalrõhkkondade liikumist.^[3]

Sünoptilised ilmakaardid laaditakse üles maailmaaja järgi keskööl. Veel on olemas erinevate ilmaelementide mudelprognooside, ilmahoiatuse ja üksikute ilmaelementide kaarte.^[1]

Ajalugu

19. sajandi keskpaigast hakati esmakordselt regulaarselt mõõtma ilmaelemente. 1816. aastal lõi saksa füüsik Heinrich Wilhelm Brandes esimesed ilmakaardid, mis joonistati käsitsi ja rekonstrueeriti 1783. aastal kogutud andmetest. Varasemad ilmakaardid tehti sünkroonsete ilmateadete kogumisega posti teel.^[4] 1865. aastal pani Eestis organiseeritud meteoroloogilistele mõõtmistele aluse Tartu Ülikooli füüsikakateedri juhataja Arthur Joachim Oettingen. 2. detsembril 2015 möödus 150 aastat pidevate meteoroloogiliste mõõtmiste algusest. Tänapäeval koordineerib ja korraldab Eestis riiklikul tasemel ilmavaatlusi Keskkonnaagentuuri alla kuuluv Riigi Ilmateenistus, varasema nimega Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituut – EMHI.^[1]

Ilmanähtuste kujutamine kaartil

Õhutemperatuuri andmed kantakse kaardile. Samasuguse temperatuuriga punktid ühendatakse joonega ning neid nimetatakse isotermideks. Veel võidakse kahe isotermi vaheline osa värvida ühte värvi.^[5]

Samarõhujoontega (isobaariga) kantakse kaartile õhurõhku. Niiviisi nähtuvad kaartil baarilised väljad. Eestikeelsetel kaartidel tähistatakse kõrgrõhualasid (K) ja madalrõhualasid (M). Ingliskeelsetel kaartidel tähistatakse H (high – kõrge) ja L (low – madal). Fronte tähistatakse punaste ja siniste sakiliste joontega.^[5]

Vastassuunaliste nooltega märgitakse tuuled. Vahepeal värvitakse sama kiirusega tuuled sama värvi. Teinekord ei ole tuuli kaardile märgitud, kuid nende kohta saab oletusi teha õhurõhkude abil, sest mida suurem on õhurõhkude vahe, seda kiiremini tuul puhub. Seega kehtib ilmakaardi puhul järgmine seaduspärasus: mida lähemal (mida tihedamalt) on isobaarid üksteisele, seda kiiremini tuul puhub.^[5]

Sademete hulka tähistatakse samuti samajoontega või erinevate värvidega.^[5]

Tingmärkide legend

Tavaliselt on ilmakaartidel kokkuleppelised tingmärgid ilmanähtuste ja pilvisuse kujutamiseks, mis on märgitud legendis. Osad tingmärgid (pilvisuse) võivad olla öö ja päeva jaoks erinevad (koos kuu või päikesega). Laiemale kasutajaskonnale mõeldud kaartidel on tavaliselt vaid inimeste igapäevaelus olulised ilmaelemendid (sademed, udu, tuisk, äike, jäide, temp., pilvisus). Nooled tähistavad tuule suunda. Lühikese saba lisamine noolele lisab tuule tugevusele juurde 5 sõlme ja pikk 10 sõlme.^[3]

Sünoptika ja sünoptiline ilmakaart

Sünoptika on meteoroloogia haru, mis tegeleb mitmesuguste kaartide (nn sünoptiliste kaartide, vaatluste ja muu sarnase lisainformatsiooni) töötlemisega ja selle kaudu ilmaennustamisega. Kõige rohkem hoitakse silma peal tsüklonitel ja antitsüklonitel ning nende liikumist juhtival jugavoolul.^[6] Selle valdkonnaga on seotud atmosfäärfüüsikud, merefüüsikud ja geofüüsikud.^[1]

Sünoptiline ilmakaart

Sünoptikute ilmakaardid erinevad ilmakaartidest, mis on mõeldud tavakasutajatele, sest need on palju põhjalikumad ja nende lugemiseks on vaja kogemust. Sünoptilised kaardid annavad kiiresti põhjaliku ülevaate oodatavast ilmast.^[3]

Ring tähistab ilmajaama asukohta. Ringi sees mustaks värvitud osa suurus näitab pilvisuse hulka. Ringi sisse tõmmatud joon näitab tuule suunda näiteks jaamast edelasse suunatud joon märgib edelatuult. Väiksemad kriipsud (suled) joone otsas näitavad tuule kiirust. Mida rohkem kriipse ja mida rohkem pikemaid kriipse, seda tugevam tuul on.

Ilmajaama ringi ümber märgitakse kindla skeemiga ilmaelementide väärtused. Ruumi kokkuhoiu huvides numbrite vahel komasid ei kasutata, seega näiteks õhutemperatuuri märkiv number 57 tähendab 5,7 kraadi. Samuti jäetakse õhurõhu lugemil eest ära kaks numbrit. Näiteks tähendab ilmakaardil õhurõhk 107 tegelikult 1010,7 millibaari. Kaardil on märgitud veel sajualad (roheline viirutus), udu (kollane) ja äikese levikuala (punane). Tugeva sinise või punase joonega märgitakse frondid. ^[3]

Vaata ka

Viited

1 2 3 4 5 https://vara.e-koolikott.ee/taxonomy/term/2566
↑ http://entsyklopeedia.ee/artikkel/ilmakaart1
1 2 3 4 5 https://www.opiq.ee/kit/1/chapter/14
↑ https://www.britannica.com/science/weather-map
1 2 3 4 https://sites.google.com/tg.edu.ee/geograafia-2/2-atmosfäär/2-6-ilmakaardid-ja-mudelid
↑ https://ilm.ee/?45715

Välislingid

[:0-1] 1 2 3 4 5 https://vara.e-koolikott.ee/taxonomy/term/2566

[2] ttp://entsyklopeedia.ee/artikkel/ilmakaart1

[:1-3] 1 2 3 4 5 https://www.opiq.ee/kit/1/chapter/14

[4] ttps://www.britannica.com/science/weather-map

[:2-5] 1 2 3 4 https://sites.google.com/tg.edu.ee/geograafia-2/2-atmosfäär/2-6-ilmakaardid-ja-mudelid

[6] ttps://ilm.ee/?45715

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]