Ozjorlag
Ozjorlag oli paranduslike tööde laager poliitvangidele Irkutski oblastis, mis kuulus GULAGi laagrisüsteemi.
Ozjorlagi vangilaagri ehitus algas 21. veebruari 1948 dekreedi nr 00219 alusel, mis jaotati Taišeti ja Bratski vahel asuvateks laagripunktideks. Algselt kandis see nime Osoblag nr 7, st Erilaager nr 7 (osobyj lager nr 7 ehk особый лагерь № 7, особлаг № 7), nimi Ozjorlag anti laagrile hiljem. Ozjorlag tuleneb sõnadest Ozjornõi lager / Озёрный ла́герь, Järve laager.
Algselt nummerdatud erilaagritele määrati nimi enamasti juhuslikult, omamoodi koodina, ilma igasuguse viiteta tegelikkusele – laagri läheduses pole ühtegi järve. Laagri täispikk nimi oli Ozjornõi ispravitelno-trudovoi lager / Озёрный исправи́тельно-трудово́й ла́герь – Ozjorlagi paranduslike tööde laager.
Kokku loodi Venemaal kuus sellist asutust. Koht valiti "edukalt", seal valitses niiskus ja mädanik. Need, kes siia esimest korda tulid, kannatasid pidevalt külmetushaiguste käes. Kohutavate tuulte tõttu olid vangide näod külmunud. Ilmastikuolud muutsid jalanõud ja riided kiiresti kasutuskõlbmatuks. Ozjorlagi laagrisse toodi §58 alusel süüdimõistetud peamiselt Norilskist, Krasnojarskist ja Magadanist[1].
1. jaanuari 1949 aasta seisuga peeti Ozjorlagi vangilaagris 50 019 vangi[2], kes töötasid BAM-i lõigul Bratsk-Taišet ja sealt edasi Ust-Kuti ehitusel. Kokku ehitati aastatel 1938 kuni 1957 umbes 700 km raudteed[1]. Samuti töötasid vangid metsaraiel ja puidutöötlemisel, kus toimus saematerjali, liiprite valmistamine ja kokkupandavate puitmajade töötlemine, tootmine ja tarnimine siseministeeriumi hüdrotehnilise ehituste ja ettevõtete jaoks[1].
Ozjorlagis olid luuletajad ja meditsiinitöötajad. Lühikese ajaga sai laager eeskujulikuks. See pole üllatav, kuna selles hoiti ainult haritud inimesi. Taišetis asus keskhaigla. Seal ei töötanud mitte ainult linna- ja maaelanikud, vaid ka vangid. Kuna Siberi sügavuses oli häid arste raske leida, siis selles haiglas töötasid Ozjorlagi poliitvangide hulgast ka Leningradi ja Moskva meditsiinitöötajad[1]. Nad asutasid haiglas isegi meditsiinimuuseumi. Aja jooksul kogunes sinna palju eksponaate: joodiku käed, pimesooled ja inimkeha erinevad sisemised osad. Seal oli isegi inimese embrüo, mis sattus sinna pärast raseduse katkemist ühes vangis. Külaelanikele meeldis külastada võõrast muuseumi. Kahjuks pole see säilinud ja keegi ei tea, kuhu see kadus[1].
Seda, et Ozjorlag on saanud eeskujulikuks mitte sõnades, vaid tegudes, annab tunnistust veel üks fakt. Sellesse laagrisse püüdsid pääseda kurjategijad teistest vangilaagritest. Oma kolooniates lõid nad väljamõeldud poliitilisi ringkondi, mille eest mõisteti nad uuesti süüdi, kuid nüüd juba poliitilise artikli alusel ja saadeti Ozjorlagi. Seega umbes veerand sellest erilaagrist koosnes kurjategijatest[1].
1952. aastal oli laagris väidetavalt üle 37 000 vangi, neist umbes veerand naised, mõned teised allikad räägivad 40 000 või enamast vangist.
1. jaanuaril 1960 oli laager veel töös.
Antud laagris on vangistuses olnud Hugo Raudsepp ja August Hein.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 "Подземная кухня Озерлага". baikal-info.ru. 19. november 2004.
- ↑ M. B. Smirnov. "Töölaagrite süsteem NSVL-is (vene keeles)". old.memo.ru.