Kalvinism

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Kalvinistid)
Jump to navigation Jump to search

Kalvinism (ka reformeeritud traditsioon, reformeeritud kristlus, reformeeritud protestantism, reformeeritud usk) on 16. sajandil alguse saanud protestantismi lai haru, mis on nimetuse saanud Johann Calvini järgi ning järgib üldjoontes tema ja teiste reformatsiooniajastu teoloogide arusaamu.

Kalvinism lõi täielikult lahku Rooma Katoliku kirikust ja luterlusega olid erinevad arusaamad Kristuse kohalolust armuleiva juures, jumalateenistuse läbiviimise teoorias, Jumala seaduse kasutamisviisides usklikele ning ka muus.

Termin "kalvinism" võib olla eksitav, kuna teoloogiline traditsioon, mida sellega kirjeldatakse on alati olnud mitmekesine ja seda on mõjutanud mitmesugused mõtlejad. Esmalt nimetasid seda liikumist kalvinismiks luterlased, kes sellele vastu seisid. Paljud sellesse traditsiooni kuuluvatest inimestest eelistavad, kui kasutataks sõna “reformeeritud”.

Reformeeritud koguduste kogu spektris võib leida palju erisusi teoloogias kui ka praktikas. Laias laastus on ühendavateks tunnusteks:

  1. usk Jumala sõnasse ehk Piiblisse, mis on algusest lõpuni tõene. Piisav pühitsuseks, eluks ja jumalakartlikkuseks. Kõik kristlik õpetus rajaneb Piiblile, inimeste enda spekulatsioonidele ei jäeta ruumi;
  2. Jumal on suveräänne kõigi asjade, ka inimese pääste üle;
  3. “kalvinismi viis punkti”, mis on veel tuntud kui “armudoktriinid” ja mnemoonik TULIP järgi. TULIP tähendab inglise keeles ja eesti keelde tõlgituna järgmist:
  • T – total depravity ehk täielik rikutus – inimene on patus surnud ja selle ori ning seetõttu pole võimeline ise Jumala poole pöörduma.
  • U – unconditional election ehk tingimusteta valik – Jumal ei vali inimest inimese tehtud tegude, püüdluste, vooruste või ettenähtud usu tõttu. Jumala valik põhineb ainult tema enda armul.
  • L – limited atonement ehk partikulaarne lunastus – Jeesuse surm oli “asenduslunastus” (inglise substitutionary atonement), mis saavutas selle, mida ta saavutama pidi. Päästetöö on tõepoolest lõpetatud, seetõttu need, kelle eest Kristus suri, saavad ka päästetud ja pärivad igavese elu.
  • I – irresistible grace ehk vastupandamatu arm – need, keda Jumal on otsustanud päästa, saavad päästetud. Jumal suudab enda väega üle olla inimese vastuseisust Jumala kutsele. Lunastus, mille Kristus ristipuul saavutas, saab rakendatud.
  • P – erseverance of the saints ehk pühade püsivus – Jumal hoolitseb selle eest, et inimesed, keda ta on päästnud, püsivad usus kuni lõpuni. Inimesed, kes langevad ära, pole kunagi päriselt olnud päästetud või kui nad on usus, kuid ajutiselt ei kõnni usuteel, siis neile saab osaks Jumala poolt noomimine ning nad parandavad meelt.

Varajased liikumise teoloogidest nimekamad on Ulrich Zwingli, Johannes Kalvin, Martin Bucer, William Farel, Heinrich Bullinger, Peter Martyr Vermigli, Theodora Beza ja John Knox. Kahekümnendast sajandist Abraham Kuyper, Herman Bavinck, B. B. Warfield, A.W. Pink, Martyn Lloyd-Jones, Cornelius Van Til ja Gordon Clark. Kaasaegsetest mõned tuntumad on J. I. Packer, R. C. Sproul, Timothy J. Keller, John Piper, Michael Horton ja Paul Washer.

Reformeeritud kogukonnas võib kohata erisuguseid eklesioloogilisi struktuure, kuid enamik kogudusi on presbüterlikud või kongregatsioonilised ning mõned ka episkopaalsed. Suurim reformeeritud ühing on Maailma Reformeeritud Koguduste Ühendus, kus on rohkem kui 80 miljonit liiget 211 denominatsioonist.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]