Hoppet

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Hoppet (rootsi keeles 'lootus') on aastatel 1925–1926 Lääne-Eestis ehitatud ja tänaseni käigus olev ajalooline kahemastiline purjelaev.

Kaljas Hoppet 2014.a. Eesti vetes seilamas

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Hoppet on ainus n.ö. Eesti kaljase laevakere lahendusega ja sõjaeelsest ajast säilinud ning sõidukõlblik Eestis ehitatud purjelaev. Samuti on Hoppet teadaolevalt ainus tänaseni seilav Eesti rannikul ehitatud ennesõja-aegne ehk ajalooline laev. Purjelaev on purjestuselt kahemastiline kahvelkuunar ehk vanemas keelepruugis kaljas. Andmed:

  • Pikkus: veepinnal 21,8 m, kere ca 23m, koos kliiverpoomiga 30 m
  • Laius: 6,5 m
  • Süvis: 1,9 m
  • Masti kõrgus: 25 m
  • Veeväljasurve: 75 t
  • Brutotonnaaž: 58 t
  • Purjed: kaks suurt kahvelpurje, kaks topslit, 4 eespurje; purjepind 246 m²
  • Abimootor: Volvo Penta D7A TA, 180 hj
  • Kütusetankid: 3 tk, kokku 3800 l
  • Mageveetankid: 2 tk, kokku 2000 l
  • Ballast: raudkangid, kokku 13 tonni.
  • Ehitusmaterjal: lehis, tamme-, ja männipuit.
  • Kohti: koikohti 16; 7 kajutit + kapteni kajut; lühisõiduks võib pardale võtta kuni 55, pikemaks kuni 24 in.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Algne kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Laev ehitati aastatel 1925–1926 Spithamis. Laeva meister oli Mattias Schönberg, Spithami külast, Nibondase talust. Juba 1928. aastal müüdi Hoppet Soome, kus seda kasutati kaubaveoks. Kodusadamad olid aastatel 1928–1947 Porvoo, Voolahti, 1947–1953 Hiittinen, Rosala, 1953–1965 Bertbyvik ja Saltvik Ahvenamaal. Teise maailmasõja ajal teadaolevalt osales laev ka 1944.a. Soome Hanko sadamast dessandis Hiiumaale -olles üks väheseid alused mis pääses tagasi.

1965. aastal müüdi laev Stockholmi lõbusõidulaevaks ning see lõpetas kaubaveod. 1982. aastal alustati põhjalikku renoveerimist. Rootsi Mereajaloo Muuseumide nõukogu andis 15. novembril 2002 laevale kultuuriväärtuse staatuse.

Laeva taastamine[muuda | muuda lähteteksti]

2003. aasta suvel asutati Gotlandi Donnergümnaasiumi, Rannarootsi Muuseumi ja Rootsi Rahvaülikooli Eestis ja Soomes eestvedamisel sihtasutus Hoppet Spithamist, mille eesmärk oli kaljas põhjalikult renoveerida ja õppe- ja muuseumilaevana kasutusele võtta. 2003. aasta oktoobris alustati Stockholmis Beckholmeni kuivdokis põhjalikku renoveerimist. Väljavahetamist nõudsid paljud pehkinud kaared kesklaevast ahtrini. Kaarte vahetamisel ilmnes aga, et ka kogu veepealse osa plangutus on vaja uuendada. See töö jäi järgmisesse dokiperioodi 2004–2005.

Oktoobrist 2004 aprillini 2005 jätkati dokis poolelijäänud töid. Vahetati kaared ja reelingutitsid tüürpoordis kesklaevast kuni vöörini ja käis töö tekkveegrite paigaldamisega. 2005. aastal võeti Hoppet välja kaldale ja tehti pingutusi, et ta sügiseks merekindel oleks ja kannataks pukseerimist Stockholmist Loviisasse.

Soomes loodi Rahvaülikool Hoppeti garantiiühing, kelle eestvõttel transporditi purjeks detsembris 2005 veokil Stockholmist Soome, Loviisasse. Kaljas seoti lähedalt soomerootslaste haridusasutustega. Taastamine toimus koostöös Kuggomi kooliga, kus paadiehituse erialal oli võimalik osa võtta laeva renoveerimise kursusest. Laevaehituse praktikat juhendas õpetaja Calle Andersson. Vastutav laevapuusepp oli Suur Tütarsaarelt pärit Lasse Kiiski, kes oli eelnevaltki laevu ehitanud. Koos ühingu juhatusega juhtis renoveerimist Sten Westerholm. Suvel 2010 lasti Hoppet Valkomi sadamas vette ja pukseeriti Isnäsi sadamasse, kus jätkus sisustuse ehitamine.

Tagasi Eestisse[muuda | muuda lähteteksti]

Varsti hakati otsima võimalusi laeva lähemalt Eestiga siduda, sest see on teadaolevalt ainus säilinud omataoline Eestis enne Teist maailmasõda ehitatud purjelaev. Pärast läbirääkimisi allkirjastati lõpuks ostu-müügileping Eesti mittetulundusühingu Puulaevaselts Vikan esindajatega ja septembris 2011 sai selts võimaluse toimetada Hoppet koju Eestisse ning jätkata laeva ennistamistöödega. 2012. aasta kevadel, pärast talvitumist Haapsalus, sai Hoppet Ahvenamaal Maarianhaminas uue taglase. Eesti Vabariik toetas taastamist 50 000 euroga kuid peamine investeering tuli erasektorist. Esmakordselt oli laev avalikkuse ees esindatud 2013. aasta Tallinna merepäevadel.

Laeva kasutus tänapäeval[muuda | muuda lähteteksti]

Aastail 2014-2017 rändas laev Euroopa kultuuriprojekti alusel teatriprojekti „Kohtumine Odüsseusega“ („Meeting Odyssey“) maskotina Euroopa mereriikides, alustades Peterburist kuni Kreeka saarestikuni. Alates 2018. aastast on laeva kodusadam Kuressaare sadam ja Wabariigi Purjelaevaühing korraldab suviti reise Abrukale ja etno- ning pärimusmuusikafestivali Ålive Etnomöll; samuti kultuurisündmuseid ja kontserte merel; merendusalaseid huvi- ja õppesõite ning propageerib pardal rannarahva toidukultuuri.

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

  • 2019 Eesti parim turismiobjekt - nominent
  • 2019 Saare maakonna tegu/inimene turismis, Parim Uustulija - nominent
  • 2019 Kena Algatus - Saaremaa mittetulundusühingute auhind
  • 2020 Saare maakonna parim toode/teenus
  • 2020 Lääne-Eesti parim turismiarendaja, III-koht

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]