Hiiurootslased
 | See artikkel vajab toimetamist. (August 2009) |
Hiiurootslased olid Hiiumaal elanud rootslased (rannarootslased) ja nende järeltulijad. Kaks tuntumat rühma on reigirootslased ja kärdlarootslased.
Esimesed rootslased jõudsid Hiiumaale tõenäoliselt juba 13. sajandi keskel. Suurem sisseränne toimus umbes sajandi pärast. Hiljem Saksa ordule kuulunud Hiiumaa osa vabad rootsi talupojad pidid maksma ordule 20 Riia marka aastas.
Pikka aega oli Tahkuna poolsaar asustatud rootslastega.
Rootsi aadlik Jakob De la Gardie tõstis pärast 1624. aastal saarel suurte maavalduste omandamist makse, mida raha puudumisel tuli talupoegadel tasuda teorendina, st mõisa heaks tööd tehes. Talupoegade õigusvaidlused mõisnikega kestsid veel pärast Põhjasõdagi (1700-1721), kui Eesti oli juba Vene tsaaririigi koosseisus.[2]
18. sajandil elasid reigirootslased maadel, mis olid läinud Kõrgessaare mõisniku Karl Magnus Stenbocki omandusse. Stenbock hakkas oma valdustes elavatelt ja põldu harivatelt rootsi talupoegadelt renti nõudma. 1779. aastal kutsusid rootslased oma õigusi kaitsma saksa juristi Heinrich Ernst Stoeckeri, kuid suurem edu jäi saavutamata. Rootslased võisid jääda Stenbocki maadele vaid 1781. aasta märtsini. Kohtusaaga hakkas silma vürst Grigori Potjomkinile, kes vastutas Musta mere ääres vallutatud alade koloniseerimise eest. Ta tegi Venemaa keisrinna Katariina II-le ettepaneku reigirootslased Dnepri äärde ümber asustada ning Katariina II andis välja sellekohase ukaasi.
20. augustil 1781 peeti viimane palvus Reigi koguduse õpetaja Carl Forsmanni juhatusel Ristimäel, kuhu püstitati esimene rist, misjärel alustasid reigirootslased teed Musta mere poole (tänapäeva Ukraina lõunaosasse). Kokku oli minejaid 1319 (mõnedel andmetel 1200), kellest üle 350 olid lapsed. Tolleaegsed rootslaste külad Malvaste, Mudaste, Kodeste, Kidaste, Tahkuna ja Reigi jäid tühjaks. Järgmisel kevadel jõudsid umbes pooled ümberasujatest sihtkohta (ülejäänud surid teel). Hiiurootslased asustati, kokku 888 hinge, Dnepri kallastele, hilisemas Hersoni kubermangus, Berõslavi linna lähedal.[3]
Reigirootslased rajasid Ukrainasse Gammalsvenskby (tõlkes Vana Rootsiküla). Alles 1929. aastal said ümberasujate järeltulijad võimaluse emigreeruda Rootsi, seda kasutas umbes 800 inimest.
20. augustil 1991 avati reigirootslaste järeltulijate poolt Ristimäel väike mälestuskivi, tähistamaks väljarände 210. aastapäeva.
Kärdlarootslased kes kuulusid pikka aega Pühalepa kihelkonna Suuremõisa alla, allutati 1739. aastal Suuremõisa kõrvalmõisa Partsi mõisale. 1798. aastal anti senine Partsi kroonumõis Stenbockidele kui Axel Julius De la Gardie pärijatele ja 1800. aastal pantisid need selle Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternbergile, kuni 1804. aastal Partsi mõis koos Kärdla külaga tema omandiks muudeti. Viimase pojad saavutasid et 1810. aasta suvel pidi 27 Kärdla taluperet Hiiumaalt lahkuma. Nad siirdusid Vormsile, Haapsalusse ja mujale. Küla asemele rajati Partsi mõisa Kärdla karjamõis.[2]
Vanade hiiurootslaste külade nimed Reigi (eestirootsi keeles reike, tõlkes "suits") ja Kärdla (kärr-dal, "soo-org") viitavad nende rootsilisele tekkele.[4]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Kaljo Põllu "Hiiumaa rahvapärane ehituskunst". Tartu 2005, lk 37
- 1 2 Leo Tiik, Märkmeid Kärdla ajaloost, Nõukogude Hiiumaa: EKP Hiiumaa Rajoonikomitee ja Hiiumaa Rajooni RSN ajaleht, nr. 111, 21 september 1989, lk 3
- ↑ Otto Laaman (1900–1988), Eesti asundused Venemaal[alaline kõdulink], Meie Tee, nr 3-4, 1978, lk 49
- ↑ Paul Ariste. "Ortnamnen i Pühalepa och Reigi socknar på Dagö". // Svio-Estonica. Akadeemilise Rootsi–Eesti Seltsi väljaanne. Vol 5, Lund, 1938, lk 5–57
Kirjandust
[muuda | muuda lähteteksti]- Paul Ariste. "Ortnamnen i Pühalepa och Reigi socknar på Dagö". // Svio-Estonica. Akadeemilise Rootsi–Eesti Seltsi väljaanne. Vol 5, Lund, 1938, lk 5–57