Hiiu-Rahu kalmistu
Hiiu-Rahu kalmistu (ka Hiiu kalmistu) on Tallinna väikseimaid kalmistuid (veel väiksem on Pirita kalmistu), mis asub Hiiul Vääna tänava alguse ja Leina tänava vahel (Hiiu-Suurtüki tänav 1). Kalmistu pindala on 2,2 hektarit. Jaguneb Nõmme Rahu Koguduse ja õigeusu Tallinna Nõmme Ristija Johannese koguduse pooleks, eraldi osad on ka Nõmme Baptistikoguduse kalmistu ning Nõmme Tuletõrjeühingu kalmistu.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Hiiu-Rahu kalmistu asutati Nõmme alevivolikogu otsusega 1919. aastal Nikolai von Glehni 1918. aastal Nõmme omavalitsusele kingitud maale. Kalmistu õnnistamiseni jõuti alles 12. augustil 1923.[1] Kalmistu plaani valmistas arhitekt Karl Burman. Kabel koos kellatorniga (täna kontorihoone) sai katuse alla aga linnaarhitekt Friedrich Wendachi projekti järgi alles 1934. aastal. Praeguseni on säilinud 1931. aastal rajatud piirdeaed ja raudvärav.
Sinna on maetud ka Ingel Pork (1855–1937) – esimene Hiiu elanik, kelle päritolu järgi (Hiiumaa) olevat ka Nõmme Hiiu nime saanud.[2]
Nimi[muuda | muuda lähteteksti]
Kalmistu esimene nimi oli Nõmme kalmistu, ka Nõmme Luteri koguduse surnuaed. Järgnevalt kandis Nõmme-Rahu või Nõmme-Rahukoguduse kalmistu nime. Pärast Nõmme linna ühendamist Tallinnaga 1940. aastal nimetati kalmistu lähima raudteejaama järgi ümber Hiiu-Rahu kalmistuks.[3]
Planeering[muuda | muuda lähteteksti]
Korrapärase planeeringuga ristkülikukujulist kalmistut läbib sirge ida-läänesuunaline peatee, millega ristuvad teerajad, mis jagavad kalmistu korrapärasteks matmiskvartaliteks. Kalmistu on tunnistatud ajaloomälestiseks 1995. aasta kultuuri- ja haridusministri määrusega nr 19/2.[3]
Kultuurimälestisi[muuda | muuda lähteteksti]
- Olaf Karro hauasammas. Autor Voldemar Mellik, 1934 (graniit, pronks)
- Jaan Kiige hauasammas. Autor Voldemar Mellik, 1936 (graniit, pronks)[4]
Tulevik[muuda | muuda lähteteksti]
Matmine toimub akteeritud ja pereplatsidele. Uuteks platsideks maa puudub.[3] Tallinn tahab uuesti kasutusele võtta kalmistu juures oleva ja 1950. aastate lõpus matmiseks suletud vana baptistide kalmistu, mida riik ei hoolda ja mille ajaloolised hauatähised on tihedas võsas kohati peaaegu märkamatud.[5]
Silmapaistvate ühiskonna- ja kultuuritegelaste kalmud[muuda | muuda lähteteksti]
Usutegelased[muuda | muuda lähteteksti]
- Anton Eilart (Nõmme Rahu koguduse esimene õpetaja)
- Voldemar Ilja (Nõmme Rahu koguduse kolmas õpetaja)
Sõjaväelased[muuda | muuda lähteteksti]
Kindralid[muuda | muuda lähteteksti]
- Ernst Gustav Blumbach (kindral-hüdrograaf, kindralmajor)
- Rudolf Reimann (VR I/1, Vabadussõja-aegse varustusvalitsuse ülema, kindralmajor) KV VI, ri 3/25, pl 2071
- Vladimir Sarõtšev (I maailmasõjas oli Liepāja sadama ülem. 1915. aastast teenis Põhjalaevastikus, mereväe kindralleitnant. Nõmme Ristija Johannese Õigeusu kiriku vanem)
Ohvitserid[muuda | muuda lähteteksti]
- Karl Iman (vanemleitnant)
- Aleksander Jekimov (Ekimoff) (kaptenleitnant)
- Emil Laur (arst ja sportlane, sanitaarkolonelleitnant)
- Rein Tarmak (kuni 1935 Rudolf Tomberg) (major)
- Johannes Ferdinand Vibur (sanitaarmajor)
Vabadusristi kavalerid[muuda | muuda lähteteksti]
- Villem Adisoo (Adisso) (VR III/3, vanemallohvitser)
- Egon Hindreus (VR II/3, vanemallohvitser)
- Aleksander Jõgi (VR II/3, vanemallohvitser)
- Rudolf Kübar (VR II/3, reamees)
- Evald Mägi (s. Mäe) (VR I/3, ohvitseri asetäitja)
- Julius Trubock (Trubok) (VR I/3, sõjaväeametnik)
Ühiskonnategelased[muuda | muuda lähteteksti]
- Bernhard Eenpalu (Eesti Vabariigi Välisministeeriumi ametnik, diplomaat)
- Juhan Kukk (VR III/1, riigivanem) Matmispaiga kujundus ja stiilne dolomiitsammas. KV III, rida 1, pl 171.
- Johannes Lindemann (Nõmme esimene valitud linnapea)
- Jaan Vaga (Nõmme alevi- ja linnavolikogu pikaaegne juht)
Kultuuritegelased[muuda | muuda lähteteksti]
- Peeter Grünfeldt (ajakirjanik, kirjanik, tõlkija). Hauatähis on tehtud skulptor Roman Haavamäe kavandi järgi.
- Veiko Jürisson (näitleja, lavastaja ja riigiametnik).
- Kyra Robert (raamatu- ja raamatukoguteadlane).
- Indrek Jürjo (eesti ajaloolane).
Huvitavaid objekte[muuda | muuda lähteteksti]
- Leena Molli dolomiidist kalmukujundus
- Eva ja Johannes Neimani kalmudel leinavat naist kujutav dolomiitskulptuur
- Tislerite matmispaiga kujundus ja erikujuline valgest marmorist sammas
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Rästa, Alar Valmis trükis Hiiu-Rahu kalmistu ajaloost // Nõmme Sõnumid, 28. veebruar 2003
- ↑ Hiiu-Rahu kalmistu koduleht
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Tallinna Kalmistute arengusuunad aastani 2012. Tallinna Linnavolikogu 20. detsembri 2004. aasta määrus nr 59
- ↑ Kultuurimälestiste riiklik register
- ↑ Urmas Seaver:"Tallinn tahab ajaloolist kalmistut kasutusele võtta" Postimees, 29. august 2006
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Ots, Loone. Annetus kalmule. Hauakirjadest Hiiu-Rahu kalmistul. Köss, Tiia & Jaago, Tiiu & Tender, Tõnu & Västrik, Ergo (toim.). Vanavaravedaja, 1995 nr. 2. Tartu, Tartu NEFA
- Laane, Karl. Tallinna kalmistud. Maalehe Raamat. Tallinn, 2002.
- Lõhmus, Leho. Hiiu-Rahu kalmistu. Tallinn : Nõmme Linnaosa Valitsus, 2003
- Lõhmus, Leho. Sõjahauad Hiiu-Rahu kalmistul. Viimsi : Eesti Sõjamuuseum - kindral Laidoneri Muuseum, 2007
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Hiiu-Rahu kalmistu koduleht
- Hiiu-Rahu kalmistu kultuurimälestiste riiklikus registris
- Nõmmel, Hiiu-Rahu kalmistul pühitseti hauatähis. // Pressiteade, 1. detsember 2005
