Peeter Grünfeldt

Peeter Grünfeldt (1. oktoober 1865 Pühaste, Aakre vald, Rõngu kihelkond – 11. aprill 1937 Nõmme) oli eesti ajakirjanik, kirjanik ja tõlkija.

Elukäik

Peeter Grünfeldt sündis Pühastes koolmeistri Kristjan Grünfeldti ja Ann Peko pojana. 1875–1880 õppis Rõngu, 1881–1882 Puhja kihelkonnakoolides ning seejärel 1883–1886 Tartu Vallakoolmeistrite Seminaris. Esialgu töötas külakooliõpetajana Aakres Põhul (1886), Valga Peetri kirikukoolis (1887–1888) ja Pühastes (1888–1891). Seejärel asus ajakirjanikuna tööle Tartu Eesti Postimehes (1891–1893). Sealtpeale oligi tema töö seotud ajakirjandusega. 1893. aastal töötas ta Tartus Postimehe ja 1898–1901 ajalehe Põllumees toimetuses, Tallinnas Eesti Postimehes (1896–1898 ja 1901–1904). Samal ajal (1893–1896) pidas raamatukauplust Valgas.

Aastatel 1904–1906 oli ta populaarteadusliku ajakirja Rahva Lõbu-leht vastutav toimetaja. 1905. aasta suvel taotles ta koos Jaak Jürisega Peterburi Trükiasjade Peavalitsuselt loa päevalehe Tööline avaldamiseks, mis hakkas Päewalehe nime all ilmuma 16. detsembril 1905. Grünfeldt oli Päevalehe esimene vastutav toimetaja aastatel 1905–1908 ning avaldas ajalehes artikleid, juhtkirju, algupärast ilukirjandust ja tõlkeid. Pärast Päevalehest lahkumist töötas 1909–1911 ajalehes Virulane ning seejärel 1913–1935 Tallinna Põhja-Eesti ühispanga ametnikuna. Alates 1922. aastast hakkas välja andma ajakirja Romaan (kuni 1933).

Peeter Grünfeldt oli Eesti Kirjanduse Seltsi liige, Eesti Ajakirjanike Liidu liige (alates 1926) ja 1936 valiti auliikmeks. Eesti Punase Risti II järgu I astme mälestusmärgi (1934) ja Kotkaristi III järgu kavaler (1936)

Suri 1937. aastal Nõmmel ja on maetud Hiiu kalmistule. Kalmul on mälestussammas (skulptor Roman Haavamägi), avatud 1939.

Looming

Grünfeldt on teinud kaastööd kõigile eesti olulisematele ajalehtedele ja ajakirjadele. Tõenäoliselt kuulub temale eesti keeles avaldatud algupärandite ja tõlkeraamatu rekord (üle 450). Grünfeldt on kirjutanud-tõlkinud umbes 300 laste- ja noorsooraamatut, ligi 30 vaimulikku ja umbes 40 populaarteaduslikku teost. Originaalloomingut on avaldanud luulekogudes „Õilmestik” (sisaldab ka tõlkeid) (1889), „Sinililled” (1900), „Minu kodu” (1930) jt. Grünfeldti luulet pole eriti kõrgelt hinnatud, mõnevõrra rohkem on leidnud tunnustust lasteluulekogu „Laste õie-väli” (1890), proosa- ja luuleraamat „Heal tujul − kaunil kujul” (1913). Proosaloomingus on kirjutanud eelkõige külajutte: „Külatänavast” (1900), „Killud” (1901), „Seda olete mulle teinud” (1901), „Pea mind meeles! Pildikesed mälestuseraamatust” (1911). Ka külajuttude autorina ei saavutanud erilist tähelepanu, küll aga mälestusraamatutega: „Mälestusi Juhan Liivist” (1920) ja „Minevikku jälgimas” (1923). Koostanud noorsoole kombeõpetusraamatuid, millest populaarseim oli „Uus mõistlik seltsiline. Tarviline õpetus igale noorele inimesele” (1894, 7. tr 1915). Tõlkinud eesti keelde maailmakirjanduse klassikat (Juhani Aho, Mór Jókai, Henryk Sienkiewicz, Henrik Ibsen jt).

Ajakirjanikuna kasutas pseudonüüme P. Haljaspõld, Linnuke, R. Põld, P. Pühaste, K. Kasesalu, Andres Silla, Siim Sinep, Võrukael, Ohaka Ott.

Andres Silla

• "Mis me unustame", Romaan, nr 10, II aastakäik, lk 308, 1923.

Isiklikku

1893 abiellus ta Tartus Anna Marie Kriipsuga ning neil sündis kolm tütart ja üks poeg. Tema poeg Herbert (1896–1963) oli ajakirjanik ja leksikograaf.