Mine sisu juurde

Hiina sidrunväändik

Allikas: Vikipeedia
Hiina sidrunväändik

Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Katteseemnetaimed Angiosperms
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Magnoolialised Austrobaileyales
Sugukond Väändikulised Schisandraceae
Perekond Sidrunväändikud Schisandra
Liik Hiina sidrunväändik
Binaarne nimetus
Schisandra chinensis
Turcz

Hiina sidrunväändik (Schisandra chinensis) on väändikuliste sugukonda kuuluv kahekojaline mitmeaastane liaan. Hiina sidrunväändiku looduslik levila on Ida- ja Kagu-Aasia piirkondades, kuid taime on võimalik kasvatada ka Eestis.

Hiina sidrunväändiku varred on 9–15 m pikkused ning oksad on läbimõõduga 1–2 cm. Nooremad harud on kollaka, vanemad tumepruuni koorega. Taime lehed on elliptilise kujuga ning nende muljumisel tugevneb sidruni lõhn, mis on kogu taimel. Hiina sidrunväändiku õied võivad olla valkjat kuni roosakat tooni. Viljadeks on punased marjad, mis paiknevad kobarates. Igas marjas on kaks seemet.[1] Juurestik on küllaltki maapinnalähedane.[2]

Taim õitseb mais või juunis 10–15 päeva. Viljad valmivad augustis-septembris ja püsivad küljes esimeste öökülmadeni.[2]

Hiina sidrunväändiku õied

Kasvatamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Seemnest kasvatamiseks tuleb seemneid stratifitseerida ehk töödelda. Seemneid hoitakse üks kuu 20 °C juures ning kaks kuud 2–4 °C juures ning seejärel külvatakse. Esialgu kasvatatakse taime siseruumis, hiljem istutatakse avamaale. Talviti tuleb noort taime katta ning kasv toimub aeglaselt. Taime saab paljundada ka võrsikute ja juurevõrsetega.[2]

Hiina sidrunväändik vajab eduliseks kasvuks huumuserikast ja värsket mulda. Taim talub poolvarjulist kohta, kuid viljade valmimist toetab päikesepaiseline ja soojem kasvukoht. Taim vajab ronimiseks toestust ja sobib hästi seina ääres kasvatamiseks.[3]

Hiina sidrunväändiku nimetus ütleb taime kohta palju ära – tegemist on Hiina kandist pärit sidrunilõhnalise väänpõõsaga. Taime on kutsutud ka ronivaks magnooliaks. Taime hiinakeelne nimetus on Wu Vei Zi, mis tähendab viiemaitselist ja viitab taime viljade erilisele mekile, milles ongi tunda viit maitset.[3]

Keemiline koostis

[muuda | muuda lähteteksti]

Sisaldab üle 30 liigi lignaane. Viljade valmides lignaanide sisaldus neis suureneb, rohkem leidub neid seemnetes ja varres. Taime kõigis osades leidub eeterlikke õlisid, kõige rohkem on neid koores ja seemnetes. Lehtede ja koore eeterlik õli on sidrunilõhnaline. Seemnete eeterlik õli on pigem vaiguse lõhnaga. Viljades leidub ka sidrunhapet, õunhapet ja vitamiine (C-vitamiini 0,5%).[4]

Hiina sidrunväändikku kasutatakse nii ravimi ja toidulisandina kui ka dekoratiivsuse pärast. Ilutaimena kasvatatakse Hiina sidrunväändikut ronimispuudel aedades ja majaseinte najal, pigem päikesepaistelises ja soojas kohas. Esimesed viljad tulevad 5–6-aastaselt ning neid korjatakse augustist oktoobrini.[3]

Hiina sidrunväändiku marjad
Hiina sidrunväändiku seemned

Droogiks on taime kuivatatud viljad (marjad) ja seemned, mis eraldatakse värsketest viljadest. Sidrunväändikku kasutatakse üldtugevdava vahendina, mis suurendab töövõimet. Toime avaldub juba pärast ühekordset tarvitamist.[4]

Sobib kasutamiseks raskest haigusest taastumisel või ülepinge korral. Kasutust on leitud ka närvisüsteemi talitushäirete ja maokatarri korral. Leitud on ka, et sidrunväändiku droogil on maksa kaitsev, vere suhkrusisaldust vähendav ja kasvajate arengut häiriv mõju. Ergutava mõju tõttu on vastunäidustusteks une- ja südamehäired, kõrge vererõhk, kesknärvisüsteemi erutus ja vähk. Vältida tuleks tarbimist ka raseduse ja imetamise ajal ning õhtuti. Ületarbimine võib põhjustada ülierutust, unetust, südamerütmi häireid ja nahalöövet.[1]

Hiina sidrunväändiku marjadest valmistatakse mahla, moosi, kisselli ja ka veini. Lehtedest, koorest ja kuivatatud viljadest valmistatakse teed. Öeldakse, et sidrunväändiku marjad on viie maitsega: hapu, magus, soolane, sööbiv, kibe.[3]

Hapu-kibeda maitse tõttu neid toorelt eriti ei tarvitata. Tänu toonust tõstvale ja jõudu andvale toimele hindavad Kaug-Ida kütid kõrgelt kuivatatud marju, mida nad tarvitavad jahiretkedel päevase toidu asemel.[1]

  1. 1,0 1,1 1,2 Ain Raal. "Maailma ravimtaimede entsüklopeedia", Eesti Entsüklopeediakirjastus 2010
  2. 2,0 2,1 2,2 Helve Sarapuu. "Puude ja põõsaste paljundamine", kirjastus Valgus 1969
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 Kivistik https://www.roogoja.ee/ronitaimed.html, 18.08.2023
  4. 4,0 4,1 Ain Raal. "Farmakognoosia: õpik kõrgkoolidele", Tartu Ülikooli Kirjastus 2010