Herbaariumi käsiraamat

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
"Herbaariumi käsiraamat"
Autor Toomas Kukk
Päritolumaa Eesti
Keel eesti
Teema herbariseerimine
Žanr juhend, teaduskirjandus
Kirjastaja Hea Lugu
Ilmumisaeg (originaal)
2015 (eesti keeles)
Lehekülgi 200
ISBN 9789949561308

"Herbaariumi käsiraamat" on Eestis 2015. aastal kirjastuse Hea Lugu poolt avaldatud juhendmaterjal taimede herbariseerimise kohta Eesti oludes, mille autoriks on Toomas Kukk.

Autori arvates on taimede kogumine käsitöö, mille eesmärgiks pole herbariseerimise protsess vaid herbaarium.[1]

"Herbaariumi käsiraamatus" on toodud põhjalikud juhised taimede kogumiseks, kuivatamiseks ja õppeherbaariumi koostamiseks ning ülevaatlik omakeelne taime määrajate loetelu.

Taksonoomia ja herbaariumid[muuda | muuda lähteteksti]

Taimede klassifitseerimisega tegeleb taimetaksonoomia ja see on taimede või taimerühmade paigutamine süsteemi ning tugineb tüüpeksemplaridele. Meie taimemäärajates on autori arvates viimasel ajal olnud kasutusel Saksa botaaniku Heinrich Gustav Adolf Engleri (1844-1930) süsteem[2] ja APG III, mis on avaldatud 2009. aastal.[3]

Taimede all peetakse silmas soontaimi ja samblaid. Taim saab korraga kuuluda ühte liiki, liik ühte perekonda.[2] Taimi kogudes soovitab autor ajutisele etiketile kirjutada ka taksoni (varieteet, alamliik, liik, perekond jne) ühe kehtiva nimetuse[3] ehk taime nimetada, teised avaldatud nimetused on sünonüümid. Kasutada tuleb esimesena antud ja õigesti trükis avaldatud nimetust.[4]

Tüüpeksemplare kirjeldatakse ühe herbariseeritud taime alusel[4], alates 1. jaanuarist 2012 võib liigikirjeldus olla ladina või inglise keeles. Tüüp peab säilima igavesti ja seetõttu ei saa uut taksonit kirjeldada elava isendi põhjal, vaid tüübiks saab olla üksnes herbariseeritud ekspemplar.[5] Herbaareksemplar, mille alusel on uut taksonit kirjeldatud on holotüüp ja herbaalehele kantud märge või viide annab tunnistust selle kohta, et liigikirjeldus põhineb just sellel eksemplaril.

Taimeliigi teaduslik nimetus on ladinakeelne ja koosneb kahest osast perekonnanimest ja liigi epiteedist, nende järele kirjutatakse kokkulepitud korra kohaselt liigi esmakirjeldaja nime lühend (autorinimi) – lühendatud nimed on punktiga.[6] Kui kahe autorinime vahel on sidesõna ex. siis on teine autor avaldanud nõuetekohase liigikirjelduse kuid soovib mainida ka liigi esmaleidja või -kirjeldaja nime, nii näiteks kannab eesti soojumikas teaduslikku nimetust Saussurea esthonica Baer ex Rupr. – esmakordselt leidis liigi Karl Ernst von Baer, nõuetekohaselt publitseeris aga Franz Josef Ruprecht. Kui autorinimesdi on rohkem ja esimesed neist paigutatud sulgudesse siis sulgudes on harilikult autor, kelle kirjeldatud takson vastab nõuetele, ent on paigutatud autori poolt algselt teise perekonda. See algne nimetus on basionüüm.[7]

Hübriidsete taksonite märkimiseks kirjutatakse kahe vanemliigi vahele korrutusmärk × [8], kui aga mugavusest kasutatakse x-tähte, siis jäetakse x-i ja nime vahele tühik. Hübriide võib olla ka kolme-või neljakordseid, näiteks Salix aurita×S.caprea×S.cinerea (kõrvpaju, raagremmelga ja tuhkur paju hübriid).[9].

Kultuurtaimede herbariseerimisel lisatakse kultivari nimi ka etiketile ülakomade vahel ja suure algustähega, näiteks hübriid-teeroosisort 'Staatspräsident Päts'.[9]

Eestikeelsed taimenimetused moodustatakse kindla eeskirja järgi ja need on leitavad andmebaasist www.ut.ee/taimenimed.

Eesti herbaariumid[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti herbaariumitena kirjeldab autor nelja herbaariumi, nendeks on:

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Kasutatud kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Kukk, 10:2015
  2. 2,0 2,1 Kukk, 14:2015
  3. 3,0 3,1 Kukk, 15:2015
  4. 4,0 4,1 Kukk, 16:2015
  5. Kukk, 17:2015
  6. Kukk, 19:2015
  7. Kukk, 20:2015
  8. Kukk, 21:2015
  9. 9,0 9,1 Kukk, 22:2015
  10. Kukk, 38-45:2015