Heljo Mänd

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Heljo Raidla)

Heljo Mänd (1934. aastani Heljo Kleinmüller; 1946. aastani Heljo Raidla; 11. veebruar 1926 Narva6. detsember 2020) oli eesti lastekirjanik.[1]

Ta lõpetas 1946. aastal Tallinna Arve- ja Plaanindustehnikumi, õppis aastatel 1946–1947 Eesti Riiklikus Teatriinstituudis. Töötas 1956 Sädeme, 1956 ja 19581965 Pioneeri ning 1960–1965 ka Tähekese toimetuses. Alates 1965. aastast oli ta vabakutseline kirjanik. Kirjanike Liidu liige oli alates 1961. aastast.[2]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Heljo Mänd on avaldanud üle saja raamatu, sealhulgas lastele luulet, proosat ja näidendeid, lisaks on ta ka tõlkinud lasteluulet. Kunstitasemelt paistavad silma tema väikelasteraamatud. Täiskasvanuile on ta avaldanud luulekogu ja romaani.

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Luulekogud[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Oakene" (1957)
  • "Vikerkaare all" (1965)
  • "Mere taga, metsa taga" (1969)
  • "Pillerpall" (1973), valikkogu
  • "Linalakk ja Rosalind" (1973), värssmuinasjutt
  • "Rohupäike" (1986), valikkogu
  • "Homme on kaugel" (1989), täiskasvanuile
  • "Keelekiik" (2007)
  • "Kassipuu" (2008)
  • "Hetkesekundid" (2009). Siuru. Ingmar Muusikuse fotodega.

Jutustused[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Koer taskus" (1967)
  • "Toomas Linnupoeg" (1968)
  • "Toomas Linnupoeg ja Maia" (1978, 2009)
  • "Miks sa vaikid?" (1969)
  • "Kalad akvaariumis" (1987)

Jutukogu[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Üksteisest läbi ja mööda" (1988), täiskasvanuile
  • "Surnute mäss" (1991)
  • "Ilmarattal" (2001)

Õpik[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Karu-aabits" (1971)

Muinasjutud[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Roosa muinasjutt" (1990)
  • "Nõiakivi" (1993)

Näidendikogu[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Mõmmi, sabata krokodill ja teised" (1980)

Romaan[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Umbjärv" (1985), täiskasvanuile
  • "Külaline kodus" (1998), täiskavanuile
  • "Kukumusike" (2000), täiskasvanuile
  • "Pilgu puudutus" (2009), täiskasvanuile

Memuaristika[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Väikesed võililled" (1983)
  • "Roheline hääl" (1994)
  • "Elu roheline hääl" (2007)
  • "Nõgesed ja nartsissid" (2011)
  • "Kassikäpp" (2012)
  • "Kurereha" (2013)
  • "Liivalaia" (2017)
  • "Punane põrgu" (2023)

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Ta oli abielus Roman Männiga. Neil oli neli last, kellest üks on Ahti Mänd.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Eesti kirjarahva leksikon, lk 360
  2. Eesti kirjanduse biograafiline leksikon. Tallinn, 1975, lk. 242
  3. Teenetemärkide kavaleride andmekogu – 3663
  4. Heljo Männile paigaldati Nõmmele nimeline pink. ERR 11. veebruar 2016.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]