Heino Hankewitz

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Heino Hankewitz (sündinud 20. jaanuaril 1954 Viru-Nigulas Lääne-Virumaal) on Eesti endine riigiametnik.

Haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Hankewitz lõpetas 1972. aastal Aseri Keskkooli[1] ja 1986. aastal Tallinna Pedagoogikaülikooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja erialal.

2002. aastal omandas ta Berliinis sotsiaalmänedžeri kutse.[viide?]

Töö[muuda | muuda lähteteksti]

Hankewitz on töötanud muu hulgas Aseri Keskkoolis pedagoogina ja ajalehe Säde toimetuses ajakirjanikuna.

Aastatel 19891995 töötas ta sotsiaalministeeriumis nõuniku, osakonnajuhataja asetäitja ja osakonnajuhatajana. 19971999 oli ta sotsiaalministeeriumi vanuripoliitika komisjoni (praegu eakate komisjon) esimene esimees. Ta on algatanud ja juhtinud mitmeid sotsiaalprojekte.

Ta on alates 1995. aastast Tallinnas tegutseva MTÜ Vanurite Eneseabi- ja Nõustamisühing (VENÜ) üks asutajaid ja juhatuse esimees. Aastatel 2006-2014 töötas ta Saksamaal Berliinis sotsiaal- ja heategevusorganisatsioonis Volkssolidarität. Aastaid on ta esindanud Eestit Euroopa Vanema Põlvkonna Liidu (EURAG) Peanõukogus.[2]

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • 2003 – "Eaka vabatahtliku käsiraamat". Tallinn: Ilo 2003.
  • 2006 – "Päike peopesal". Tallinn: Ilo 2006.
  • 2015 - "Väärika vananemise sepikoda". Tallinn: Vanurite Eneseabi- ja Nõustamisühing 2015
  • 2020 - "Meie elurõõmu ja tervise varakamber". Tallinn: Vanurite Eneseabi- ja Nõustamisühing 2020

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Heino Hankewitz on teist korda abielus.[viide?] Esimesest abielust on tal kaks poega[viide?]: USAs tegutsev ajakirjanik, veebiajakirja Estonian World tegevtoimetaja Sten A. Hankewitz ja endine Postimehe ajakirjanik, praegune ASi Milrem Robotics müügidirektor Gert D. Hankewitz.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]