Heinkel He 60

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Heinkel He 60
Heinkel He 60.jpg
Heinkel He 60

Tootjad Heinkel
Meeskond 2
Pikkus 11,50 m
13,50 m
Tühimass 2725 kg
Maksimaalne stardimass 3425 kg
Mootor 1 BMW VI 6,0 ZU
(võimsus 485 kW)
Tippkiirus 240 km/h
Reisikiirus 215 km/h
Lennulagi 5000 m
Lennukaugus 825 km

Heinkel He 60 oli Saksa kahepinnaline pontoonidega varustatud mereluurelennuk, mis konstrueeriti 1933. aastal ettevõttes Ernst Heinkel AG sõjalaeva parda-luurelennukiks, kuid neid kasutati teise maailmasõja ajal peamiselt rannikuluureüksustes.

Arendus ja tootmine[muuda | muuda lähteteksti]

He 60 loodi salajase Saksa sõjamerelaevastiku (saksa keeles Reichsmarine) laiendusprogrammi raames. 1930. aastal sai Ernst Heinkel tellimuse konstrueerida katapuldistardiks sobiv ühemootoriline biplaan-luurelennuk. 1931. aasta augustis valmis esimene prototüüp HD 60 (tehase nr 380, tsiviilregistri tähis D-2157), kolm kuud hiljem valmis teine prototüüp HD 60a (tehase nr 381, D-2176). Pärast esimesi lennukatsetusi Heinkeli tehases anti mõlemad lennukid üle riiklikeks katseteks merelennukite katsekeskusesse Travemündes. Teine prototüüp purunes 16. detsembril 1931 lennuõnnetuses, esimene sai samuti katsetuste käigus vigastusi ning katselennud sellel lõpetati.

Kolmas prototüüp He 60B (tehase nr 418, D-2325, hiljem D-IKAV) sooritas esmalennu 1932. aasta augustis ning jõudis juba järgmisel kuul Travemündesse katsetustele. Peale selle katsetusi otsustas mereväe juhtkond tellida esimese sarja kümnest He 60 lennukist. Lennukid said tähistuse He 60C ning Heinkeli tehasenumbrid 431–440. Neist esimene lennuk – tehase nr 431, D-2486 – oli samal ajal kogu seeria prototüübiks, milles tehti mereväe nõutud muudatused. Ka see lennuk saadeti Warnemündesse katsetamiseks. Seekordsetele katsetustele järgnes uus tellimus 17 He 60D nimeks saanud lennuki ehitamiseks (tehase numbrid 485-501), mille prototüübiks oli sarja esimene lennuk – tehase nr 485, D-3214, hiljem D-IGOQ – ning mis saadeti jälle Warnemündesse.

Alanud Saksamaa taasrelvastumise käigus tellis lennundusministeerium mitmel korral uuesti He 60 lennukeid ning kuna Heinkeli tehas ei suutnud nõutud tähtajaks tellimust täita, kaasati tellimuste kiiremaks täitmiseks ka Arado tehas (alates 1935. aasta veebruarist, ehitati kokku 238 lennukit) ja Weser Flugzeugbau GmbH Einswardenis (alates 1936. aasta maist, kokku 76 lennukit). Koos Heinkeli 47 lennukiga sai Saksamaa lennuvägi kuni 1938. aasta märtsini kätte 361 sarilennukit. Merelennukeist ehitati Saksamaal rohkem vaid Arado Ar 196 luurelennukeid.

Kasutus[muuda | muuda lähteteksti]

Kuigi Heinkel He 60 telliti eelkõige katapultiga varustatud sõjalaevadele luurelennukeiks, ei leidnud need lennukid selles rollis kasutust. BMW VI mootori võimsusest ei piisanud 3400 kg stardimassiga lennukile vajaliku võimekuse tagamiseks. Siiski oli sel lennukil oluline osa Saksa merelendurite väljaõppel, mis leidis kasutust ka rannikuluure üksustes. Järk-järgult vahetasid Arado Ar 196 luurelennukid nad ka selles rollis välja. 1944. aasta suvel loobuti viimaste Heinkel He 60 kasutamisest ka merelennukoolis.

1942. aasta suvel sai kümme Heinkel He 60 lennukit ka Tallinnas Ülemiste lennuväljal baseerunud ja eestlastega mehitatud Sonderstaffel Buschmann. Lennukeid kasutati peamiselt allveelaevade avastamiseks Soome lahel ja sidelendudeks Soome lahe saartele. Juba järgmisel aastal vahetati lennukid võimsamate Arado Ar 95 vastu välja.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]