Harilik nurmenukk

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Harilik nurmenukk
Primula veris 230405.jpg
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Õistaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Kanarbikulaadsed Ericales
Sugukond Nurmenukulised Primulaceae
Perekond Nurmenukk Primula
Liik Harilik nurmenukk
Binaarne nimetus
Primula veris
L.
Seemned

Harilik nurmenukk (Primula veris) on nurmenukuliste sugukonda (Primulaceae) nurmenuku perekonda kuuluv mitmeaastane rohttaimeliik.[1]

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Lehed[muuda | muuda lähteteksti]

Õied lähivaates

Lehed paiknevad rosetina risoomi ülemisel osal. Kujult piklikud kuni 20 cm pikad, voldilised, kortsulised, kurrulised helerohelised lehed, karvased nii alt kui ka pealt.[1] Lehtede kodarikust kerkib 10-30 cm kõrgune õisikuvarb.[2] Lehtede areng kestab kevadest suve keskpaigani, seejärel kasvab teine põlvkond lehti peale.[3]

Vars[muuda | muuda lähteteksti]

Tavaliselt kerkib lehtede keskelt üks või mitu vart. Nähtavaks varreks siiski seda lugeda ei saa, kuna meenutavad rao vahelt kasvades pigem õisikuraagu- sirguvad kuni 30 cm pikkuseks.[1]

Maa-alune osa[muuda | muuda lähteteksti]

Maa sees lühike kuid tugev harunemata juurikas koos narmasjuurtega.[1] Selle abil püsib mitmeaastasena mullas, kuid ei levi kaugemale.[3]

Õis[muuda | muuda lähteteksti]

Erekollased, asuvad ühekülgses longus sarikataolises õisikus. Nurmenukul on nii emakad kui ka tolmukad. Tolmukate paigutusest sõltuvalt on saialillel kahte tüüpi õisi- see on nähtus, mida nimetatakse heterostüüliaks. Ühtedel on lühikene emakakael, tolmukad nende kohal ja teistel pikk emakakael, millest madalamal asuvad tolmukad. Mõlemad tüübid soodustavad risttolmlemist.[4] Nurmenukk on isesteriilne, mis tähendab, et sama taime õietolm sama taime emakat ei viljasta.[3] Õitsemise alguses on õied suunatud ülespoole, kuid juba õitsemise keskpaigas vajuvad vaikselt longu, meenutades kellukaid. Õis on moodustunud kuni 5 kroonlehest, mida ümbritseb tuppõitest rohekaskollane tupp.[1] Õitseb tavapäraselt mais, juunis.[2]

Vili[muuda | muuda lähteteksti]

Viljaks on kõva ja nahkjas kupar.[1]

Rahvapärased nimetused[muuda | muuda lähteteksti]

Hariliku nurmenuku tuntumad rahvapärased nimetused on: käekaatsad, kanavarvas, taevavõti, kikkapüks.[1]

Lisaks nendele on Eestis registreeritud üle saja rahvapärase nimetuse.[5] Raamatus ,,Eesti taimenimetused'' on neist toodud 208- ilmselt rohkem kui ühelgi teisel taimel.[1]

Siiski on lisaks eelnevatele nurmenuku nimetusi veel: kikaspüksi, kikkahain, kikkakaadsa, kikkapöksi, kikkapoksi, kukekäekaats, kulupüks, kurekaats, käekalts (käekalsad), käekolnõ, käolill, kääkaartses, nattalill, piimapisar, sõrmkinnas jt.[6]

Enamik neist nimetustest iseloomustab nurmenuku õhulisi torujaid kuni kellukakujulisi õietuppesid või kollaseid säravaid ja kuldsete võtmete kimpu meenutavaid õisi.[1] Siiski on mõningate nimetustega seostatud pükse ja kaatsasid, lisaks on rahvapärastele nimetustele inspiratsiooni pakkunud sõrmkindad või ka kanajalad.[3]

Levik[muuda | muuda lähteteksti]

Harilik nurmenukk on levinud Euroopas ja Lääne-Siberis, ka Kesk-ja Lääne Aasia kindlates piirkondades.[7]

Kasvab kuivadel ja mõõdukalt niisketel rohumaadel. Eestis, täpsemalt lääne ja põhjaosas üsna sageli kuivadel, lubjarikastel muldadel.[2] Sageli esineb nurmenukk massiliselt niitudel, karjamaadel või hõredates metsades.[1]

Keemiline koostis[muuda | muuda lähteteksti]

Nurmenuku juurtes ja juurikates leidub beeta-amüriini tüüpi triterpenoidseid saponiine ligikaudu 5-10%. Neid nimetatakse ka primulasaponiinideks taime ladinakeelse nime järgi, mille aglükoonideks on primulageniinid. Primulageniinide glükooni koostise moodustavad omakorda ramnoos, glükoos, galaktoos ja glükuroonhape. Lisaks saponiinidele leidub juurestikus vähesel määral eeterlikku õli (0,08%) ja fenoolglükosiide (primulaveriini ja primveriini).[7] Õites leidub saponiine (kuni 2%), flavonoide, eeterlikku õli, karotenoide, tanniine jm. Lehtedes aga saponiine (2-5%), flavonoide ja erakordselt palju C-vitamiini (peaaegu 6%).[2]

Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Nurmenuku õitel on tugev lõhn ning see meelitab kohale arvukalt tolmeldavaid putukaid, seetõttu on ta ühtlasi meetaim. Toiduks kõlbavad ka nurmenuku noored lehed. Neid võib tarvitada värskelt salatina.[8] Kuivatatult on nurmenuku lehed ja õied maitse- ning värviaineks mitmesugustele alkohoolsetele jookidele. Taimest tehtud tee on ilusat kudset või oliivrohelist värvi. Nurmenuku lehed ja õied sisaldavad väheses koguses saponiine, eriti lehed on C-vitamiini rikkad. C-vitamiini hulk lehtedes aitab kaasa organismi tugevdamisele, soodustades külmetushaigustest tervenemist.[1]

Kogumine[muuda | muuda lähteteksti]

Droogiks kasutatavaid juuri ja juurikaid kogutakse tavapäraselt sügisel või varakevadel. Õisi koos õietuppedega nopitakse ettevaatlikult õitsemise ajal mais ja juunis.[9] Lehti varutakse enne õitsemist või õitsemise ajal, harvem pärast õitsemist.[2]

Droogina[muuda | muuda lähteteksti]

Droogina kasutatakse nurmenuku juurikat koos juurtega (Primulae rhizoma cum radicibus, Primulae radix).[7] Lisaks kasutatakse ka õisi (Primulae flos, Primulae flos cum calycibus) koos lehtedega (Primulae folium).[10]

Nurmenuku õisi, lehti ja risoomi koos juurtega kasutatakse ravimina. Põhitoimena tuntakse juurestiku köhavastast, röga lahtistavat ja põletikuvastast toimet.[1] Siinkohal peab ka arvesse võtma, et lisaks juurtele annavad ka õied ja lehed hea köhavastase ja bronhiiti leevendava toime, neid peetakse lausa ohutumaks. Toime aluseks on keemilisesse koostisesse kuuluvad saponiinid, mis ärritavad limaskesti. Mao limaskesta ärritus suurendab sülje- ja bronhiaalnäärmete sekretsiooni, vedeldab röga ning see ongi põhjus, miks köhimine on kergendatud.[9] Maapealsetel osadel on ka tugev urineerima, higistama ajav ja rahustav toime, viimane on omane õitele.[2] Vähem tuntakse taime välispidist kasutamist mähistena või loputusvedelikena, mis aitaksid leevendada näopunetust, toniseerida näonahka ja kergendada peanaha haigusi. Juurikatest ja juurtest valmistatud keedis stimuleerib ka juuste kasvu.[9]

Võimalikud kõrvaltoimed ja vastunäidustused[muuda | muuda lähteteksti]

Juurestiku üleannustamise korral võib esineda iiveldust, kõhulahtisust kui ka oksendamist. See on ka üks põhjuseid, miks rasedatel, imikutel ja väikelastel põhiliselt, kui ka maopõletiku ja haavandtõve korral võiks nurmenuku kasutamist kindlasti vältida.[2] Siiski võib nurmenuku õitest valmistatud vesitõmmis ärritada vähem seedekulglat, kuid sagedasemini tekitada nahale allergilisi nähte.[1] Tasub ka meelde jätta, et juurte vesitõmmis võib olla ebameeldiva maitsega.[2]

Nipid ohutumaks kasutamiseks[muuda | muuda lähteteksti]

Köhavastane toime on tugevam juurtel, kuid samas tekitab ka rohkem kõrvaltoimeid.[2]

Õite vesitõmmis on meeldivama maitsega siis, kui lasta tõmmata vahemikus 2-3 minutit, kuid seljuhul on ka toime nõrgem.[2]

Lehtede vesitõmmis tuleks eelistatult valmistada klaas- või portselananumas ning juua võimalikult kiirelt pärast valmistamist.[2]

Kui kõrvaltoimetest esineb maoärritust või iiveldust, siis edasist tarvitamist vähendada või koguni lõpetada.[2]

Toime puudumisel esimese 3-5 päeva jooksul lõpetada droogi kasutamine.[2]

Retsepte[muuda | muuda lähteteksti]

Kange vesitõmmis juurtest[muuda | muuda lähteteksti]

1s spl peenestatud droogi valada üle 1 kl keeva veega. Keeta nõrgal tulel 10-15 minutit. Seejärel lasta jahtuda ja kurnata. Tarbida 1 spl 3-4 korda päevas köha ja bronhiidi korral.[2]

Lahja vesitõmmis juurest[muuda | muuda lähteteksti]

0,2-0,5 g (kui 1 tl vastab 3,5 g) peenestatud droogi valada üle 1 kl külma veega. Seejärel kuumutada keemiseni, lasta 5 minutit seista. Pärast kurnamist juua lonkshaaval 1-3 kl päevas.[2]

Vesitõmmis õitest või lehtedest[muuda | muuda lähteteksti]

2 tl peenestatud droogi (1 tl vastab ligikaudu 1,3 g) jätta 1 kl keeva veega 10-15 minutiks või 45 minutiks seisma. Pärast kurnamist juua lonkshaaval 1-3 kl päevas.[2]

Alkoholitõmmis juurtest või õitest[muuda | muuda lähteteksti]

Peenestatud droog juurtest jätta 70% piiritusega vahekorras 1:5 suletud anumasse 7 päevaks seisma. Õite puhul oleks vaja 25% piiritust vahekorras 1:10. Juurte tõmmist aeg-ajalt loksutada, kurnata ja see järel võtta 0,5 tl 2-3 korda päevas. Õitest tõmmist võtta 1-2 tl veega lahendatult 3 korda päevas köhavastase ja kergelt rahustava vahendina.[2]

Teiste taimedega kombineerimine[muuda | muuda lähteteksti]

Nurmenukku võib kombineerida näiteks palderjaniga une soodustamise eesmärgil. Tuntud on ka koostoime üheksavägisega, mis aitab kopsu- ja hingamisteede haiguste korral. Nurmenuku kombineerimine pärnaõite ja piparmündilehtedega kasutatakse kehatemperatuuri normaliseerimiseks. Nõmm-liivatee ja männikasvudega koos kasutades võib avaldada toimet hingamisteede haigustele, väheneb ka peavalu ja raskus peas.[8]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 Ain Raal, Mikk Sarv, Kristel Vilbaste (2018). Eesti ravimtaimed. Tallinn: Varrak. Lk 296-300. 
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 2,13 2,14 2,15 2,16 Ain Raal (2003). Taimedes talletuv tervis. Valgus. Lk 121-123. 
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 Toomas Kukk (2015). 101 Eesti lille. Tallinn: Varrak. Lk 120-121. 
  4. Seppo Vuokko, Jorma Peiponen (2007). Põhjamaa taimed. Helsinki: Otava. Lk 57. 
  5. Vilberg, Gustav 1933. Eestikeelsetest taimenimedest ja nende tekkimisvõimalusist: Nurmenuku nimesid Eestis. Eesti Kirjandus 27(7): 339–347.
  6. Vilbaste, Gustav 1993. Eesti taimenimetused. Tallinn: ETA Emakeele Selts, lk. 505–509.
  7. 7,0 7,1 7,2 Ain Raal (2016). Farmakognoosia. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk 500-502. 
  8. 8,0 8,1 Kaljo Mandre (1999). Saialillesuvi. Tallinna Raamatutrükikoda OÜ. Lk 18-19. 
  9. 9,0 9,1 9,2 M.Otter, L.Nurmand (1994). Tervis ja ilu taimedest. Tallinn: Valgus. Lk 139-141. 
  10. Ain Raal,"Maailma ravimtaimede entsüklopeedia", lk 744-745, Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2010

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]