Hans Luik

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib vanema põlve literaadist; meediaärimehe kohta vaata artiklit Hans H. Luik

Hans Luik (sündinud 26. märtsil 1927 Tartus) on eesti tõlkija, näitekirjanik ja kriitik.

Sündis haritlasperekonnas, lõpetas 1947. aastal Tartu 1. Keskkooli. Õppis 19481952 Lunatšarski-nimelises Riiklikus Teatrikunstiinstituudis, mille lõpetas teatrikriitika alal.

Ta on tegutsenud vabakutselise literaadina Tallinnas, avaldanud ajakirjanduses teatri- ja kirjandusarvustusi. Tema sulest on ilmunud publitsistlikud raamatud "Inimene võidab surma" (1967) ja "Kõik noored orbiidile" (1967) – esimene arstiteaduse saavutustest ja tulevikuperspektiividest, teine pedagoogika päevaprobleemidest. Ka on tema sulest ilmunud 1989. aastal Eesti Kirjanike Liidu kooperatiivilt Kupar ilmunud romaan "Keelatud vili", mis käsitleb bioloogia valdkonda kuuluvat omamoodi dilemmat - kas bioloogiline avastus, mis võimaldab saavutada suuremaid tulemusi, on olulisem inimese ja looduse püsima jäämisest.

Eesti Raadio on ette kandnud tema kuuldemänge ja raadionovelle.

Temalt on ilmunud romaan "Kosmodroomidest kaugel" (1969), Oktoobrirevolutsiooni ja Leninit kujutav näidend „Homsed tähed“ (1971, lavastatud Ugalas 1970, Prahas 1972) ja lühiproosat ajakirjanduses. 1969 lavastati Tallinna Draamateatris Luige kaksiknäidend "Kaks kuulsat kurjategijat". Luige dramatiseeringus lavastati Oskar Lutsu "Kevade" (Vanemuises 1953).

Ta on tõlkinud eesti keelde rohkesti vene kirjandust, sealhulgas Maksim Gorki, Nikolai Gogoli, Ivan Turgenevi, Anton Tšehhovi, Leonid Leonovi ja Nikolai Pogodini näidendeid, Dmitri Mamin-Sibirjaki, Konstantin Fedini ja Daniil Granini romaane, inglise keelest O. Henry, Ray Bradbury, Cyril Northcote Parkinsoni ja teiste teoseid.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Ajakirjanik ja meediaärimees Hans H. Luik on tema poeg.