Haapsalu sall

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Haapsalu sall (Foto: Eesti Rahva Muuseum)

Haapsalu sall (ka Haapsalu rätik, Haapsalu rätt) on pitskoeline peenvillane rätik.

Haapsalu sallide valmistamine sai alguse 19. sajandil Haapsalus. See käsitööliik on saanud Eesti rahvakultuuri osaks ja sadakonna inimese elatusallikaks.

Haapsalu sall koosneb kolmest osast: peenekirjalisest keskosast koos poordiga ning eraldi külge õmmeldud äärepitsist.[1]

Salli lõngad[muuda | muuda lähteteksti]

Et sall oleks eriti õrn ja pehme, kedrati 19. sajandil lõng salli jaoks talle seljavillast. Hiljem hakati lõnga sisse tooma nii Inglismaalt, Rootsist kui ka Lätist.

Tavaliselt kootakse sall pehmest kahekordsest peenvillasest lõngast (28/2–32/2). Vähem on kasutusel ühekordne maavillane lõng (8/1 või 10/1) ja peenike meriinolõng, mille vorm ei püsi nii hästi kui peenvillasel lõngal. Keskmiselt arvestatakse ühe salli kohta 70–100 g lõnga, kuid see varieerub olenevalt kasutusel olevast mustrist.[2]

Haapsalu salle on läbi aegade kootud peamiselt valgest lõngast, kuid kasutatud on ka naturaalset halli ja musta lõnga. Tänapäeval kootakse ka erksamat värvi salle, näiteks 2012. aastal kingiti Helsingi mardilaadal Eesti juurtega soome kirjanikule Sofi Oksanenile käsitöömeister Pille Källe kootud lilla Haapsalu sall.[3] Siiski pole erksad värvid Haapsalu salli puhul nii laialdaselt levinud kui traditsioonilised värvid.

Töövahendid[muuda | muuda lähteteksti]

Kudumiseks on hea kasutada lühikesi puidust vardaid, mille otsas on nupud. Tänapäeval on levinud bambusvardad. Tavaliselt kootakse varrastega nr 3–3,5 ja mõnel juhul ka nr 4, aga see varieerub olenevalt kuduja kudumistihedusest. Arvestada tuleb, et kudumi lõpptulemus peab jääma õrn, hõre ja pehme.

Silmuste ülesloomiseks on hea kasutada numbri võrra jämedamaid vardaid, mis tagavad, et salli serv venitamisel korralikult veniks. Pitsi ülesloomiseks on võimalik kasutada 1,5 numbrit jämedamaid vardaid.

Valmis sall pestakse soojas seebivees, muljutakse ja loputatakse. Lõppviimistluseks tõmmatakse sall keskmise pinge all reguleeritavale salliraamile – seega läheb vaja ka salliraami.[4]

Salli välimus[muuda | muuda lähteteksti]

Haapsalu sall on alati ristkülikukujuline. Salli mõõdud on suhtega 1:3. Seda kootakse kahes osas: põhimustriga keskosa, mida ümbritseb ripsikujuline äär, ja eraldi juurde kootud äärepits, mis õmmeldakse hiljem sallile külge. Pärast seda pestakse sall käsitsi ja venitatakse. Kõige üldkasutatavamad mõõdud on järgmised: laius 60–70 sentimeetrit, mis on umbes 115–140 silmust ja pikkus 170–180 sentimeetrit (220–230 ripsirida).[5]

Salli mustrit tehes tuleb arvestada järgmiste nõuetega:

  • Salli ümbritseb külgedelt ripskoeline äär ehk 4+4 silmust
  • Ülevalt ja alt servast 3 rida ripsi ehk 3+3 rida
  • Kududa ainult tingmärke, s.t tühjade ruutudega ei arvestata
  • Kui skeemis pole märgitud pahempidist rida, siis peab teadma, et vaikimisi kootakse see alati pahempidi tagasi
  • Rea algusest 4 silmust ja rea lõpust 4 viimast silmust – need on erandlikult alati parempidi[6]

Mustri arvutamise skeem on järgmine: 4 ripssilmust + mustri vasak pool + mustri keskosa nn korda + mustri parem pool + 4 ripssilmust[6]

Ajalugu ja legendid[muuda | muuda lähteteksti]

Haapsalu salli kudumise ajaloo tekkimisele on mitu legendi. Ühe legendi järgi on salli kudumine tulnud Vormsist, teise järgi hakkas salli kudumine levima pärast ühe Noarootsi perekonna Haapsallu kolimist. Haapsalu salli teadaolev ajalugu ulatub 19. sajandi esimesse poolde, mil toimus linnastumine. Ajal, kui mehed olid merel, muutus kudumine perekondadele väga oluliseks lisasissetuleku allikaks. Samuti soovisid talupoegade ja käsitööliste naised endale head teenimise võimalust linnas.[7]

Suurem nõudlus sallide järele kasvas 19. sajandi keskpaigas, kui väikelinnas avati mudaravilad. Kuurort kogus kuulsust, mistõttu kasvas hoogsalt suvitajate arv. Haapsalu külastasid paljud rikkad Peterburi ja Moskva kõrgaadlikud – sealhulgas ka Vene keisri perekond. Legendi järgi kingiti Vene keisrinnale imepeen sall, mis mahtus ära kreeka pähkli koorde[8]. Arvatavasti said Haapsalu naised rätikute ja sallide kudumiseks inspiratsiooni koos aadlidaamidega Haapsallu jõudnud Orenburgi ja Pensa rätikutelt. Tänu supelsakstele kasvas nõudlus pitssallide järele lisaks Peterburile ja Moskvale ka paljudes Euroopa pealinnades.[9]

Algselt oli suure räti ülesanne kandjat külma eest kaitsta, kuid ajaga muutus esmatähtsaks salli välimus ja ilu, soojus ei mänginud enam tähtsust. Koos suvituslinna arenguga ja külastajate arvu kasvuga tekkis sallide järgi vajadus ka talvel. Nõudlus sallide järele kasvas, need hakkasid aja jooksul muutuma aina õhulisemaks ning kudujad pidid välja mõtlema üha uusi keerukamaid koekirju, et vastata turu ootustele ja oma kaupa võimalikult hästi müüa.[7]

Lisaks naistele kudusid salle ka lapsed, tavaliselt alustati juba 7–9-aastaselt. Töökamad perekonnad suutsid talve jooksul valmis kududa 70–80 rätikut.

Esimese maailmasõja ajal nõudlus rätikute järele vähenes, kuid Eesti Vabariigi algusaastail elavnes taas.

Haapsalu rätikuga on osaletud maailmanäitustel New Yorgis ja Berliinis, kus selle kuulsus kasvas veelgi ja tellimused kasvasid. Tekkisid ettevõtjad – kudumismeistrid. Neist üks tunnustatumaid oli Anette Martson, kellele kudus 50 käsitöölist. Teine tuntuim oli preili Grünewald saksa ringkonnast, kellele kudus samuti mitukümmend naist. Nende toodang läks peamiselt Saksamaale.

Meistrid hakkasid oma õpetusi õpilastele jagama, ka Haapsalu kodumajanduskoolis õpetati räti kudumist.

Teise maailmasõja ajal vajus salli kudumine soiku. Taas muutus salli kudumine populaarseks 1960. aastatel. Kui käsitsi ei jõutud enam kududa, siis salli keskosa hakati kuduma masinaga ja äärepitsid käsitsi. Masinaga kudumise tõttu läksid sallide mustrid lihtsamaks, lisaks muutusid need suuruse poolest väiksemaks.

1966. aastal alustas tööd rahvakunstimeistrite koondis Uku. Algatati uuesti sallide käsitsi kudumine, mille eestvedajaks oli Leili Leht, kes oli Haapsalu 8-klassilise kooli käsitööõpetaja. Tänu tema algatusele alustas tööd 70–80 naist. Nii jõuti tagasi vanade traditsioonide juurde – st salli sisse kooti ka nuppe. Nupud olid tunnuseks, et sall ei ole masinaga tehtud. Salle tehti kindlate reeglite alusel – iga salli kaal ja mõõtmed olid täpselt ette määratud, neile tehti pidevalt kontrolli.[8]

Haapsalu Käsitööselts[muuda | muuda lähteteksti]

Haapsalus loodi 1992. aastal Haapsalu Käsitööselts, kus on jätkanud vanu käsitöötraditsioone uue põlvkonna sallikudujad. Alates 1997. aastast on nende algatusel korraldatud Haapsalu sallipäevi ning aastast 1999 sai alguse Haapsalu salli kudumise võistluse traditsioon, mis kestab veel tänini. Täpsemalt on huvilistel võimalik võistelda salli kirja kudumises.

Haapsalu Käsitööseltsi abil andis Linda Elgas 2001. aastal välja kogumiku "Haapsalu rätikud", kus on kirja pandud 20 mustrit koos näidisfotodega. Linda Elgas on kudunud üle 1000 Haapsalu rätiku ja salli ning oma oskusi õpilastele edasi andnud. 2001. aastal tunnustasid Eesti Rahvakunsti ja Käsitööliit Linda Elgast pärandihoidja tiitliga – teda peeti ja peetakse Haapsalu salli kudumistraditsioonide alalhoidjaks[10]. Teda tuntakse kui Haapsalu räti Grand Old Ladyt[11]. Oma kogemusi annavad huvilistele edasi ka Aime Edasi, Helmi Mändla ja Viivi Palmiste.

Haapsalu Käsitööselts tegutseb Haapsalu Pitsikeskuses. Tänu Linda Elgase ja Aide Leit-Lepmetsa tegevusele tegutses Haapsalus 2003.–2013. aastal Rätikumuuseum. Just nende kodanikualgatuse tõttu sai teoks ka Haapsalu Pitsikeskuse sünd. 2014. aastal loodud Pitsikeskus on käsitöökeskus, kus asub Haapsalu pitside püsiväljapanek. Näitusel eksponeeritu kuulub laia ajavahemikku – näiteks võib leida nii 1974. aastal kui ka 2015. aastal kootud kleite[11]. See annab ülevaate Haapsalu sallide ja rättide mustritest ning pitside kasutamisest esemetel. Sallide ja rättide valmistamisega saab tutvuda paljudes töötubades ja käsitööüritustel.[12][13]

Haapsalu Pitsikeskus eksponeeris Eesti Vabariigi 100. aastapäeva tähistamise puhul kingitusena 100 sallimustrit. 100 mustrit kinnitati paneelkardinatele ja mustrid jaotati paneelide haaval teemadesse – nimelised, ajaloolised. Kõikide mustrite jaoks kasutati samasugust lõnga.[14]

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

2009. aastal ilmus Saara Kirjastuses Aime Edasi ja Siiri Reimanni raamat "Haapsalu sall" ning samal aastal sama raamat ka inglise keeles ("The Haapsalu Shawl")[15]. 2011. aastal ilmus Saara Kirjastuses samade autorite raamat "Haapsalu rätt".[16]

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Haapsalu sallide ja rättide kudumine on kantud Eesti vaimse kultuuripärandi nimistusse.[17]

Haapsalu Käsitööseltsi meistritele on antud märk "Tunnustatud eesti käsitöö"[11].

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Haapsalu sall". www.estcraft.com. Vaadatud 05.04.2020.
  2. Muuli, Janne. "Salli lõngad". hkhk.edu.ee, 2012. Vaadatud 06.04.2020.
  3. Kaire Reiljan. Sofi Oksanen sai kingiks Haapsalu salli. Lääne Elu, 25.11.2012.
  4. Muuli, Janne. "Töövahendid". hkhk.edu.ee, 2012. Vaadatud 06.04.2020.
  5. "Haapsalu sallid". fqdesign.eu. Vaadatud 06.04.2020.
  6. 6,0 6,1 Muuli, Janne. "Salli kudumine". hkhk.edu.ee, 2012. Vaadatud 06.04.2020.
  7. 7,0 7,1 "Haapsalu sall". https://www.haapsalusall.ee/. Vaadatud 05.04.2020.
  8. 8,0 8,1 Muuli, Janne. "Haapsalu salli ajalugu ja meistrid". hkhk.edu.ee, 2012. Vaadatud 05.04.2020.
  9. "Haapsalu sallid kandsid Eesti maailma pitsikaardile". Raplamaa Sõnumid, nr. 31, 30. juuli 2014. Vaadatud 05.04.2020.
  10. Käsitööliit. "Pärandihoidja". folkart.ee. Vaadatud 08.04.2020.
  11. 11,0 11,1 11,2 Sims, Mirje. "Haapsalu sallide ja rättide kudumine". rahvakultuur.ee, 2016. Vaadatud 08.04.2020.
  12. "Eesti Vaimse kultuuripärandi nimistu". rahvakultuur.ee. Vaadatud 07.04.2020.
  13. "Haapsalu käsitööselts. Haapsalu Pitsikeskus". haapsalusall.ee. Vaadatud 08.04.2020.
  14. "100 Haapsalu pitsimustrit". ev100.ee. Vaadatud 08.04.2020.
  15. "Haapsalu sall". rahvaraamat.ee, 30.04.2016. Vaadatud 08.04.2020.
  16. Käsitööraamatud Saara Kirjastuse veebilehel. Vaadatud 21.05.2020.
  17. Eesti vaimse kultuuripärandi nimistu Eesti Rahvakultuuri Keskuse veebilehel. Vaadatud 21.05.2020.