Alfred Neuland

Alfred Neuland

Alfred Neuland (õieti Karl Alfred Neiland; 10. oktoober 1895 Valga – 16. november 1966 Tallinn) oli eesti tõstja, esimene Eesti Vabariigi olümpiavõitja (Antwerpen, 1920) ja maailmameister (1922).

Pärast 1920. aasta Antwerpeni olümpiavõitu võitis ta 1924. aasta Pariisi olümpiamängudel hõbemedali. 1922. aastal Tallinnas toimunud tõstmise maailmameistrivõistlustel tuli ta kergekaalus maailmameistriks. Karjääri jooksul püstitas ta mitu maailmarekordit.

Pärast sportlaskarjääri teenis leiba ärimehe, poliitiku, treeneri ja kohtunikuna.

Lapsepõlv ja noorus

Karl Alfred Neiland sündis 11. oktoobril (vkj 28. septembril) 1895 Valgas Juhan ja Trina Neilandi viienda lapsena. Kokku oli peres seitse last, kellest kolm surid noores eas. 20. sajandi alguses rändas pere Riiga, sest Alfredi isa sai töökoha katlakütjana lauavabrikus. Seal möödusid tulevase olümpiavõitja noorusaastad, mille jooksul hakkas ta tegelema spordiga. Elamistingimused olid halvad, elati tööliskorteris, mis ei aidanud kaasa Alfredi halvale tervisele. Kuna lapsi oli peres palju ja vanemate tähelepanu ei jagunud kogu aeg kõigile, said Alfred ja tema vennad palju omapäi tegutseda. See väljendus kalduvuses tegeleda spordiga, peamiselt tõstmisega.

Trenni tegi Alfred oma kaks aastat vanema venna Voldemari eeskujul. Esimesed sangpommid ja tõstekangid osteti juhutööde eest saadud palga ja vanemate poolt koolilõunateks antud raha kõrvalepanemisega. Esimesed trennid leidsid aset kortermaja keldris ja salaja, et vanemad ei teaks. Aja jooksul muutusid varem ostetud treeninguvahendid liiga kergeks ning koos vennaga soetati juurde suur ja raske kang. Koos sellega kaotas trenn oma saladuslikkuse, sest suure kangi mahaviskamise tõttu hakkas alumise naabri laest krohvikihte kukkuma ning pere ähvardati korterist välja visata.

„Isa (Alfred Neulandi isa Juhan Neiland) tuli ühel päeval koju ja siis teatas ema, et isa peab korra majja lööma „Poisid on raudkangi tuppa tassinud ja muudkui kolksutavad sellega. Kui sa seda kangi välja ei viska ja poisse korrale ei kutsu, siis visatakse meid poiste pärast varsti majast välja,“ teatanud ema. Isa läks rahulikult teise tuppa. Vaatas nurgas seisnud kangi, läks ja tegi akna lahti ning sammus siis kangi suunas. Võttis siis sellest kinni ja ei midagi. Kang ei liikunud. Isa küsinud, et kes seda tõstab? „Mina,“ vastas kõigepealt Voldemar. „Mina!“ hüüdis Alfred. Isa vaadanud poisse tunnustavalt ja teatanud, et hakkab edaspidi ka ise harjutama. Nii jäigi kang tuppa.“ – Ringhold Neuland, Alfred Neulandi poeg, 2007.

Karjääri algus

Kuuldusest Alfred Neulandi tugevusest levisid ning teda kutsuti ennast näitama Riia spordiseltsi Mars, kus ta üllatas oma tugevusega isegi vanu tõstjaid. Spordiseltsi esimees soovis, et Neuland liituks spordiseltsiga ning vabastas ta isegi liikmemaksust. Tulevase olümpiavõitja esimene esinemine võistlustel leidis aset 1911. aasta veebruaris Riias toimunud tõstmise esivõistlustel. Vaid 15-aastane Neuland võistles kergekaalus ning saavutas tulemusi, mis üllatasid nii osalisi kui ka pealtvaatajaid. Neuland võitis oma kaalus ning püstitas mitu Venemaa rekordit. Võistlusel üldjärjestuses tuli ta teisele kohale.

Alfred Neulandi esines suurel tõstepõrandal esimest korda 1914. aastal Riias toimunud Venemaa meistrivõistlustel. Alfred Neuland tuli kergekaalus teisele kohale, saavutades viie tõste summaks 387,6 kg (kahe käega tõukamine 106,4 – kahe käega rebimine 69,9 – ühe käega rebimine 65 kg – kahe käega surumine 65,5 kg – ühega tõukamine 73,1 kg). Esikohale jäi ta alla 12,6 kg. Samal aastal osales ta Petrogradis 19. Venemaa meistrivõistlustel, kus ta tuli uuesti teisele kohale 400,2 kg (70 kg – 80 kg – 75 kg – 70 kg – 105,2 kg), jäädes seekord esikohale alla 12,5 kg. 1915. aastal sai ta lõpuks esikoha, saavutades kergekaalus 451,4kg. Sel perioodil leidis Neuland tee Petrogradi, kus ta treenis raskejõustikuklubide Sanitas, Gerkuless ja Kalevi ruumides.

Esimene maailmasõda ja Vabadussõda

1915. aastal jõudis sõda ka Alfred Neulandini, kes parema teenistuskoha jaoks andis end Vene keisririigi armeesse vabatahtlikult üles. Ta määrati autojuhiks, kuigi ta polnud kunagi varem autot isegi puutunud, ja saadeti teenima Kaukaasia rindele. Seal sai ta haavata ning viidi taastuma Tiflisi laatsaretti. Sealt viis tema tee tagasi Petrogradi, kus ta 1917. aastal võttis osa 26. märtsil toimunud Eesti meeleavaldusest, millega nõuti autonoomse Eestimaa kubermangu loomist. Revolutsioonikeerises olevast Peterburist naasis Alfred Neuland Eestisse ning 1919. aasta märtsis astus Eesti Rahvaväkke, teenides alguses soomusrongil ning hiljem soomusautol Wahur, mille ülem ta oli. Lisaks temale teenisid samal soomusautol ka ta vennad Voldemar ja Felix. Koos võeti osa nii Landeswehri sõjast kui ka Pihkva kaitsmisest.

1920. aasta Antwerpeni olümpiamängud

Alfred Neulandi büst Valgas (skulptor Mati Karmin, 1995)

1920. aasta aprillis sai paar kuud varem asutatud Eesti Spordi Liit kirja: eestlastel palutakse osa võtta VII olümpiamängudest. Ettevalmistused olümpiamängudeks olid alanud juba eelneva aasta sügistalvel kui kapten Leopold Tõnson kogus kokku paremad sportlased, et Tondi kasarmutes ühistreeningutega valmistuda olümpiamängudeks. Tõstjate juhendaja oli Alfred Neuland. Kokku sõitis 1920. aasta augustis Antwerpeni Eestit esindama 14 sportlast, kelle hulgas oli kolm tõstjat: Alfred Neuland, Alfred Schmidt ja Karl Kõiv. Mõnda aega oli küsimärgi all, kas tõstmine üldse võetakse olümpiamängudel võistlusalaks, mistõttu mõtles Alfred Neuland ka teiste alade peale, näiteks teivashüpe, et lihtsalt saada võistlusele.

Antwerpeni olümpiamängudel olid tõstjad viimased Eesti sportlased, kes võistlustulle läksid. Probleemiks kujunesid võistlusmäärused, mis olid paika pandud korraldajamaa poolt. Meie sportlastele tavalise viievõistluse asemel (ühe käega rebimine, ühe käega tõukamine, kahe käega tõukamine, kahe käega surumine ja kahe käega rebimine) toimus kolmevõistlus, millega jäeti välja kahe käega surumine ja Eesti tõstjate trumpala, kahe käega rebimine. Võõraste reeglite ja teadmatuses konkurentide tasemest läksid Eesti tõstjad võistlema. Kergekaallasena võistlev Alfred Neuland tuli sellest välja Eesti Vabariigi esimese olümpiavõitjana, rebides ühe käega 72,5 kg, tõugates ühe käega 75 kg ja kahega 110 kg, millega edestas ta teist kohta 17,5 kg. Neulandi tulemus oli niivõrd võimas, et ta oleks võinud olümpiavõidu saavutada ka kergekeskkaalus ja hõbemedali raskekaalus. Lisaks Neulandile võitis hõbemedali tõstmises sulgkaalus võistelnud Alfred Schmidt. Pärast võistlust olümpiamedalistide auks peetud banketil oleks pidanud Belgia kuningas Albert I olümpiavõitjale kuldmedali üle andma, kuid siiski piirdus autasustamine ainult käesurumisega. Tõstjate medalid polnud veel valmis ning need saadeti neile Eestisse järele.

Maailmameistrivõistlused Tallinnas

1920. aasta 23. augustil asutati Antwerpenis Rahvusvaheline Tõsteliit, mille asutajariikide hulka kuulus ka Eesti. Eestlased hakkasid organisatsioonis entusiastlikult tegutsema, mis lõpuks väljendus Tallinnas maailmameistrivõistluste korraldamises. Võistlus leidis aset 1922. aastal 29.-30. aprill Estonia kontserdisaali laval. Võistlejaid oli 33, kuid ainult neljast riigist. Eestlasi osales rohkelt, mistõttu oodati ka palju häid tulemusi neilt. Alfred Neuland võistles kergekaalus ning tuli tulemusega 442,5 kg (75 kg – 72,5 kg – 90 kg – 90 kg – 115 kg) maailmameistriks. Talle järgnesid teisel kohal Eduard Vanaaseme 415 kg ja kolmandal kohal Voldemar Noormägi 410 kg. Tallinnas toimunud võistluse tulemusena sai Alfred Neulandist esimene eestlane, kes on tulnud nii maailmameistriks kui ka olümpiavõitjaks. Seda saavutust suutis alles 50 aastat hiljem korrata Jaan Talts.

Eraelu

„Valgas tunneb teda juba paljalt välise olemise järele iga inimene. On üle linna kõige paremate maneeride ja kõige soliidsema esinemisega mees. Ja kui mõni võõras näeb teda Vabaduse tänaval jalutavat, kõvakübar ehk „oktoober“ peas, kepp peenelt käevangus ja õlgades endise sportlase rüht, siis arvab ta küll kohe, et on tegemist 100-protsendilise filmilinalt maha astunud Ameerika vanamehega, kes juhtumisi vaatab seda Valga linnakese elamist ja olemist…“

1922. aastal abiellus Alfred Neuland Alvine Alexandra Kalniniga. Neil sündis neli poega: Harry, Ringhold, Erich ja Illar. Vanim, Harry, mobiliseeriti Teise maailmasõja ajal Punaarmeesse. Ta langes 1942. aastal Velikije Luki lahingus ning maeti Gorovitšo küla ühishauda. Poeg Erich suri kuueaastaselt pärast teenija käest mahakukkumist tekkinud terviserikke tõttu.

Alfred Neulandi haud Tallinnas Metsakalmistul

Alfred Neuland polnud edukas ainult spordis. 1921. aastal asutas ta Valgas omanimelise äri, kus müüs tubakatooteid, veini ja muid alkohoolseid jooke ning imporditud puuvilju (mandariine, apelsine jms). Lisaks varustas ta kaubaga teisi väikekauplusi. 1933. aastal laiendas ta oma äri tegevust, hakates Mõisaküla linavabriku toodete edasimüüjaks ja tooraine kokkuostjaks Valgas.

Sportlaskarjääri järel andis ta oma panuse ka kogukonna ellu. 1927. aastal valiti Neuland Kaitseliidu Valga linna malevkonna spordipealikuks ning 1930. aastal Valga malevkonna spordipealikuks, kus ta oli ametis 1940. aastani. 1927. aastal valiti ta 199 häälega Valga linnavolikokku, kuid jäi hilisema ümberarvestamise tulemusel välja. Järgnevate valimiste tulemusena ta sinna sai ning oli volikogus aastaid aktiivne, pidades 1933-1934 Valga linnavolikogu juhataja abi. Alfred Neuland oli Vabadussõjalaste Liidu liige ning 1933. aastast Valga osakonna juhatuses. 1934. aasta valimistest võttis osa Vabadussõjalaste Valga osakonna liikmena ning osutus taas valituks linnavolikokku, kuid juba sama aasta aprillis pidi koha üles ütlema kohtu-siseministri otsusel.

Lisaks tõstespordile, äritegevusele ja aktiivsusele poliitikas oli Alfred Neuland kuulus ka oma hobide poolest. Nimelt oli olümpiavõitja tuntud viiulimängu oskuse poolest. Tema lemmiklaul oli Toselli serenaad. Lisaks mängimisele tegeles ta ka viiulite kogumisega. Alfred Neuland oli ka kõva kalamees. Oma kaupluses müüs ta kalapüügiriistu ja jagas häid nõuandeid tulevasteks kalastusretkedeks. Tal oli sõiduauto Renault ja külgkorviga mootorratast Indian, mille kinkis talle Eesti riik 1924. aastal Pariisi olümpiamängudel hõbemedali võitmise eest.

1940. aastal toimunud Eesti Vabariigi okupeerimine tõi suuri muudatusi ka Eesti esimesele olümpiavõitjale. Äri koos sellega koos käiv vara natsionaliseeriti ning Neuland pidi leidma endale uue töökoha, milleks osutus Jõhvis paiknenud õllevabriku direktori ametikoht. Saksa okupatsiooni ajal naasti koju, kuid 1944. aastal pidi pere sealt taas pagema läheneva rinde tõttu.

Pärast Teise maailmasõja lõppu kolis Neuland koos perega Tallinna. Seal hakkas ta tööle A. Le Coqi karastusjookide Tallinna osakonna juhatajana. Töö kõrvalt leidis ta aega panustada ka tõstesporti. Tallinnas elades kutsuti teda spordiühingu Kalev tõstetreeneriks, kuhu ta jäi kuni pensionile minekuni. Alfred Neuland tegutses ka kohtunikuna, kuuludes Eesti NSV Tõstespordi Föderatsiooni presiidiumi ja treenerite nõukogu koosseisu. 1952. aastal sai ta tõstekohtunikuna vabariikliku kategooria ja 1955. aastal üleliidulise kategooria tunnistuse. Ta pälvis medalid „Töövapruse eest“ ja „Kehakultuuri eesrindlane“. 1964. aastal anti talle ka Eesti NSV teenelise sporditegelase aunimetus.

Surm

Olümpiavõitja ja maailmameister Alfred Neuland suri 16. novembril 1966 Tallinnas. Ta on maetud Tallinna Metsakalmistule.

Tunnustus

• 1964 – Eesti NSV teeneline sporditegelane

Mälestuse jäädvustamine

1995. aastal püstitati Valka Alfred Neulandi mälestussammas, mille autor on skulptor Mati Karmin.