Guðmundur Finnbogason
.jpg)
Guðmundur Finnbogason (6. juuni 1873 – 17. juuli 1944)[1] oli Islandi filosoof ning ühtlasi ka üks saareriigi esimesi psühholooge. Tema vanemad olid Guðrún Jónsdóttir ja Finnbogi Finnbogason.[2]
Ta lõpetas Reykjavíkis asuva gümnaasiumis Lærði Skólinn (praeguse nimega Menntaskólinn í Reykjavík) 1896. aastal ning 1901. aastal Kopenhaageni Ülikooli psühholoogia magistri kraadiga.[3] Tema mentorite hulka kuulusid Harald Høffding ja Alfred Lehmann.[4] Neist Lehmann oli õppinud Saksamaal Wilhelm Wundti käe all ning rajanud 1886. aastal Kopenhaagenisse laboratooriumi.
1901. ja 1902. aastal rändas Finnbogason ringi mööda Skandinaaviat ja kogus teavet õppetöö läbiviimise kohta. Ta tegi seda Islandi parlamendi Alþingi rahalisel toel. Uurimistöö põhjal ilmus 1903. aastal tema esimene raamat "Lýðmenntun" ("Rahvaharidus"). Nii raamatus kui ka samal aastal parlamendile esitatud aruandes esitas Guðmundur Finnbogason oma ettepanekud laste harimise kohta Islandil.[5] 1903. ja 1904. aastal kogus ta Islandil andmeid selle kohta, kuidas riigis õppetööd läbi viidi, ning andis sellest taas aru parlamendile. 1907. aastal lepiti kokku õpetamisega seotud eeskirjades, mis suuresti põhinesid Finnbogasoni töödel.[6]
Aastatel 1905 ja 1906 oli ta kirjandusajakirja Skírnir toimetaja ning tegi ka tõlketöid. Muuhulgas tõlkis ta ka William Jamesi loengu inimeste surematusest ning ühe filosoof Henri Bergsoni artikli.[7] Aastatel 1913–1920 ja 1933–1943 oli ta taas ajakirja Skírnir toimetaja.[8]
1908–1910 töötas Finnbogason oma doktoritöö "Samúðarskilningurinn" ("Kaastundlik mõistmine") kallal.[9] Oma doktoritööd kaitses ta 1911. aastal Kopenhaageni Ülikoolis[2] ja aasta hiljem ilmus temalt samal teemal raamat "Hugur og heimur" ("Meel ja universum").
Ajal, mil Guðmundur oma doktoritööd lõpetas, rajati Islandi Ülikool ja sealne filosoofia professuur. Ka tema kandideeris sellele kohale, kuid kohale määrati hoopis Ágúst H. Bjarnason ning Guðmundur Finnbogasonist sai Islandi Rahvusraamatukogu juhataja.[10] 1918. aastal määrati ta siiski ülikooli professoriks ning ta jäi sellele kohale aastani 1924, õpetades rakenduspsühholoogiat ja viies koos oma üliõpilastega läbi katseid.
1917. aastal ilmus tema tööpsühholoogiat käsitlev raamat "Töö ja põhjus" (Vit og strit). Raamat ilmus ajal, mil mainitud psühholoogiaharu oli alles oma ajaloo alguses.[11]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Pind (2005), pp. 9, 30
- ↑ 2,0 2,1 Pind (2005), p. 9
- ↑ Pind (2005), p. 10
- ↑ Pind (2005), pp. 12, 13 og 15
- ↑ Pind (2005), pp. 19, 20, 21
- ↑ Pind (2005), pp. 22, 23
- ↑ Pind (2005), pp. 23, 24
- ↑ Pind (2005), p. 27
- ↑ Pind (2005), pp. 24, 25
- ↑ Pind (2005), p. 28
- ↑ "The IUPsyS Directory: Major Research Institutes and Departments of Psychology". Géry d'. Ydewalle. Taylor & Francis, 1993.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Jörgen L. Pind. 2005. "Guðmundur Finnbogason, sálfræðingur, ritstjóri Skírnis". Skírnir, 179. Kevad 2005.