Interaktsionism (sotsiaalpsühholoogia)

Interaktsionism (inglise keeles interaction – 'vastasmõju') on seisukoht sotsiaalpsühholoogias, mille kohaselt sotsiaalsed protsessid sõltuvad oluliselt või on kirjeldatavad lähtuvalt inimestevahelisest interaktsioonist. Interaktsionistlikud teooriad näitavad, kuidas üksikisikud kujundavad ühiskonda ja kuidas ühiskond kujundab üksikisikuid läbi tähenduste, mis sünnivad interaktsioonis.

Interaktsionism tuli sotsiaalpsühholoogiasse sotsioloogiast ega pärine psühholoogiast, nagu teised paljud kontseptsioonid. Interaktsionism käsitleb vastasmõjusid inimeste suhtlemisel gruppides ja ühiskonnas.

Teoreetilised alused

Interaktsionismi problemaatika ja mõistete aparaadi allikaks on George Herbert Meadi kontseptsioonid. Uurimisaluseks on võetud mitte eraldiseisev indiviid, vaid sotsiaalne protsess, mida mõistetakse interaktsiooni kui protsessina indiviidide vahel grupis ja ühiskonnas. Grupi käitumist käsitletakse mitte selles sisaldavate indiviidide seisukohast, vaid keerulisemast grupi aktiivsuse seisukohast. Ka üksikisiku käitumist uuritakse ning mõtestatakse selles raamistikus. 

Interaktsionismi esindajaid huvitab sotsiaalse vastasmõju protsess, mille analüüsi on vaja eraldiseisva indiviidi sotsiaalsest käitumisest arusaamiseks, kuidas realiseerub ja reguleerub sotsiaalse interaktsiooni protsess. Sümbolite, keele, situatsiooni interpreteerimise, isiksuse struktuuri probleemide, rolli käitumise, võrdlusgrupi abil kommunikatsiooni probleemide huvi nagu sotsiaalse vastasmõju normide ja sotsiaalsete seadmete allikas. 

Interaktsionistid ignoreerivad ajaloolisi tingimusi ning sotsiaalseid ja majanduslikke seaduspärasusi, ühiskonnas muutmise põhjuseid leiavad isiksuse struktuuris. Indiviidis eksisteeriv impulsiivne Mina – eeldus variatsiooni ja kõrvalekalde variatsioonidele rollikäitumise šabloonides. Sellised juhuslikud variatsioonid ja šabloonide rollide kõrvalekalded ajaga saab uueks käitumismalliks. Muutumised ühiskonnas on juhuslikud ega allu mingisugusele seaduspärasusele, nende põhjuseks on isiksus.

Interaktsiooni struktuur ja Sigmund Freud

Sigmund Freud

Isiku struktuur interaktsionismis sarnaneb Sigmund Freudi struktuuriga.

Impulsiivne mina – miski

Refleksiivne nina – ülimina ehk superego 

Individuaalsus – mina

Erinevus psühhoanalüütilisest vaatest seisneb komponendi funktsiooni mõistmises, mis täidab sisemist sotsiaalset kontrolli. Superego Freudil masendab instinktiivset, alateadlikku algu, aga interaktsionistidel on refleksiivne mina ei masenda, vaid suunab tegevusi, mida on vaja eduka sotsiaalse interaktsiooni saavutamiseks.

Rollide teooria 

Sotsiaalset elu võib jätkata, kui sümboli tähendust tajutakse teiste inimestega. Sümbolid ainult annavad interaktsiooni vahend. Interaktsion jätkab. Igaüks, kes on seal kaasatud, peab veel interpreteerima teiste inimeste tähendusi ja kavatsusi. See on nagu rolli aktsepteerimine. Näiteks, kui indiviid näeb, et kaaslane naerab või nutab, ta peab teda kavatsusi mõistma. 

George Herbert Mead

George Herbert Mead

George Herbert Mead väitas, et inimese vastasmõju alusel on osalejate kommunikatsiooni orientatsioon teistele arvamustele. Suhtlemine on sümbolite vahetamine, kus on vaja aktsepteerida teiste inimeste rolle. Tegelikult, Mead heidas oma aja sotsioloogiat ja psühholoogia ette sellepärast, et nad tegelesid individuaalsete kujudega. Mead väitas aga, et ühiskond ei sisalda hulgast iseseisvatest indiviididest nagu loodus ei sisalda hulgast eraldi teine teist eksisteerivatest asjadest. Looduse ja inimühiskonna evolutsioon paljudes aspektides kujuneb inimvahelistest kommunikatsioonidest ning inimese ja objektide vahel.

Sisemine indiviidi kommunikatsioon

Indiviid osaleb selles ning ainult interaktsioonis ning kommunikatsioonis arendab oma Mina. Meelemõistus, mõtlemine, arusaam tekkivad ja arendavad praktiliste tegevuste jaoks, mis indiviidid realiseeruvad interaktsioonis teiste inimestega. Selline Mina on individualistilise inimese ettekujunduse vastandus. Vaatamata sellele, Mead ei eitanud sisemist kogemust, vaid väitas, et see toimub, aga toimub sotsiaalses alusel ning määraatakse käitumisega. Just sellepärast arvas enda sotsiaalseks biheivioristiks. Tema arust aga psühholoogia peab olema sotsiaalne, sest mõistus ja inimese vaim ei saa olla seletatud ilma sotsiaalset käitumist. Vaim, keel, mõtlemine, ratsionaalsus ja intellekt on tema mõttes sotsiaalne ilming, selle allikaks on kommunikatsiooni protsess. Selle instrumendiks võib olla žest (võetud Wilhelm Maximilian Wundtist). Žest on emotsioonide väljendus, kuid ta kujutab endast nagu tegevuse osa, märgib tegevuse alustamist. Meadi arusaamal aga žestid saavad oma tähendust indiviidide suhtede olukorras. Mead arvab, et žest on tähtis sümbol suhtlemisel, kuna see on nagu tegevuse alus ning ka meie mõtlemiseks, sest Meadi sõnul sisemine indiviidi kommunikatsioon toimub tähtsate sümbolite kaudu. Need sümbolid võivad olla mõistetamatud ning saavad tekkida reaktsiooni, millal nende tähendus on samasugune iga seltskonna liigeks. Tähtsad eeldavad kindlat mõtet tegutseval subjektil.

Sümbolite klassifikatsioonid

Mead ka väitas, et on olemas mitte tähtsad sümbolid. Nendele kuuluvad need žestid, mis on suutlikud tekkida reaktsioone, millistes praktiliselt puudub mingi mõte. See võivad olla need žestid, mis näiteks stimuleerivad teisi inimesi instinktiivseks vastasaktiks. 

Inimesed suhtlevad tähtsate sümbolite kaudu. Tähtis sümbol tähendab:

1. mingi asi või sündmus
2. teatud reaktsioon sellele asjale, mis on väljendunud sotsiaalsetes tegevustes. Niimoodi selline sümbol nagu «pastakas» mitte ainult näitab asja klass, aga näitab ka käitumise joont – võimalus kirjutada
3. annab võimalust teha sümboolset interaktsiooni, tagab vahendit, mille abil inimesed saaks tähenduslikult suhelda oma sotsiaalses keskkonnas.

Sümboliteta ei eksisteeriks inimestevaheline suhtlemine, ühiskond.

Enda kujunemine

Inimese «ise» kujuneb ainult sotsiaalse kogemuse põhjal ning toetakse tänu sotsiaalsetele kontaktidele, kõigepealt keelelisele kommunikatsioonile. «Ise» päring ja selle areng on teise inimese rolli aktsepteerimine. Sotsioloog võrdleb kaht «ise» aspekti. Esimese puhul võib tõmmata paralleele selle sõnaga inglise keelest nagu «I». See tähendab sisenemist «Mina», subjektiivne ettekujundus, kellena tajub enda indiviid ning teine «ise» aspekt on võrreldud ingliskeelse sõnaga «Me». See tähendab seda, kuidas inimesed näevad enda, aga teiste inimeste silmadega. «Me» on sotsiaalse mõjutamise aspekt. «Me» määrab seda, kuidas inimene tajub enda ja seda, kuidas inimene interpreteerib teiste inimeste reaktsioone tema tegevusele ning see mõjutab sellele, mis inimene arvab iseendast ning tema käitumisest. 

Meadi järgi on indiviidil duaalne loodus: «I» ja «Me». Tänu «Me» ja «I» sisenemisele vastasmõjule inimesed saavad isikuteks, kellest on oodatud konkreetsed sotsiaalsed tegevused ning selle järgi määravad oma eesmärke. «Me» on nagu rigiidne inimese aspekt, mis hakkab muutma ainult kui «I» hakkab kuidagi enda ümber ehitama. 

Sapiri-Whorfi hüpotees 

Hüpotees, mis oli rajatud Edward Sapiri ja Benjamin Whorfiga. Nende hüpoteesi järgi määrab keel mõtlemise. Tähtsad sümbolid on kõigepealt keeles, kuid keel mitte ainult kirjeldab maailma reaalsust, vaid annab edasi selle spetsiifikat, alatoone, mis on määratletud konkreetse kultuuriga. Kui tähtsam ilming konkreetses situatsioonis, siis rohkem väljendusi antud keeles. Niimoodi, eskimotel on olemas hiigla hulga lumi ja jää verbaalseid tähendusi.

Sapiri-Whorfi hüpoteesi järgi tähtsad keele sümbolid defineerivad inimese mentaalsuse iseloomu.

Herbert Blumer

Herbert Blumer on rajanud sümboolset interaktsionismi ning arendas sellist ilmingut mittestruktureeritud ja vähestruktureeritud kollektiivses käitumise valdkonnas. Sellesse gruppi kuuluvad inimese massid, sotsiaalsed suunad jne.

Herbert Blumeri seisukohalt, sümboolsel interaktsioonil on kolm eeldust:

1. Inimesed käituvad objekti/subjekti/tegevuse tähenduse põhjal. Mitte lihtsalt reageerivad mingi välisstiimulitele. Sümboolne interaktsionism eitab bioloogilist ja ühiskonna determinismi ning pakub tähenduse determinismi.
2. Tähendused alati muutuvad, modifitseeruvad, rajutatakse ka uud. Interaktsiooni osalejad mitte iialgi oma rolli järgi kinnisilmi tegutsevad.
3. Tähendus on tegevuste interpretatsioon teise näoga. Inimene aktsepteerib teise inimese rolli ning sellega interpreteerivad tähendusi ja kavatsusi.

Blumer ka käsitles kollektiivset käitumist. Tema arusaamal ühiskond baseerub pideval sotsiaalsete subjektide aktiivsusel nagu mingid maaniad, jõugud, massid, propaganda, mood, revolutsioon, reformid. 

Ühest pilgust, kollektiivne käitumine on spontaansuse potentsiaaliga, aga tegelikult oma alusel seda võib determineerida sümbolitega. Spontaanne kollektiive käitumine (nt miitingud) tekkib jäikade tähenduste rikkumisel.

Charles Cooley

Charles Cooley

Charles Cooley töötles peegel-mina teooriat, kus ta ütleb, et

1. Inimvaheline toime protsessil inimesed on suutlikud ette kujutleda, kuidas tajutakse need üldistatud teistega.
2. Inimesed on suutlikud tajuda üldistatud inimeste reaktsiooni iseloomu.
3. Inimesed arendavad endakujutlemist (uhkus või masendus) sõltuvatult sellest, kellena need kujutlevad üldistatud teised neid näevad.

Cooley mõttes, kui me vaatame peeglisse, siis me kujutleme, mis inimesed meist arvaksid. Me kujutleme enda teiste inimeste teadvusi ning seda, kuidas meie maneerid, tegevused, sõbrad, iseloomud näevad sellistes teadvustes. Oma tähtsa rolli mängivad lähimad inimesed ehk perekond, naabrid, eakaaslased. See, kuidas need inimesed käituvad, näitab seda, kuidas inimene enda tunneb. See toimib nagu uus mänguasi – seda annavad lapsele tema pereliikmed ning laps tahab seda kohe omaks teha. Cooley rõhutab ka seda, et inimesed kipuvad valima oma sellist suhtlusringkonna, mis toetavad need identiteedi ning vastupidi ning kui indiviidid kaotavad tunnistust, siis nende identiteet kiiresti hävineb. Teiste inimeste eelarvamuslik suhtumine võib niimoodi indiviidi tajumist mõjutada, et tema «Mina» hakkab kippuma rahuldama rajutatud «Me» kontseptsiooni ning «Mina» saab sellega negatiivset alatooni. Inimesel tuleb loobuda peegli-minast, et oleks võimalust siis lihtsalt leida selliseid inimesi, kes võiks sinu identiteedi kinnitada. Aga tavaliselt toimub nii, et kui ühiskond väärtustab sellist inimest, siis teda väärtustavad ka teised. 

Inimesed muudavad oma identiteeti elus kogu aeg. Igal inimesel on vabadus leida endale selline ühiskond, mis kinnitaks teda identiteedi.