Füsikalism

Füsikalism on filosoofiline positsioon, mille kohaselt kõik on füüsiline (või füüsikaline). Reaalsuse moodustavad füüsikalised objektid ja nende füüsikalised omadused.

See võib tähendada, et kõik taandub füüsikalisele või kõik kaasub füüsikalisega.

Füsikalismi variandid erinevad muu hulgas selle poolest, mida mõista reaalsuse ja füüsikalisuse all ja mida sisaldab "kõik" (kas ka abstraktseid objekte?).

Kõige sagedamini räägitakse füsikalismist vaimufilosoofia kontekstis: vaim on füüsiline.

Füsikalism ja materialism

Sageli samastatakse füsikalism materialismiga.

Sõna "füsikalism" võtsid kasutusele Otto Neurath (1931) ja Rudolf Carnap (1932). Carl Hempel (1949) jt on tõlgendanud nende seisukohta nii, et iga väide on samatähenduslik mõne füüsikalise väitega. Seevastu materialism on traditsiooniliselt olnud metafüüsiline seisukoht, mis ei puuduta keelt, vaid maailma ennast. Neurath ja Carnap ei tahtnud esitada metafüüsikalist teesi juba sellepärast, et nad pidasid metafüüsikat mõttetuseks. Praegu aga on loogiline positivism kõrvale heidetud ning keeleliste ja metafüüsiliste väidete ranget eristust ei peeta enam tingimata vajalikuks.

Neid termineid võidakse mõista siiski mitmes suhtes eritähenduslikena ka muil põhjusil. Esiteks võidakse füsikalismi puhul silmas pidada spetsiaalselt füüsika ja teiste teadusharude vahelist suhet, teiseks võidakse selle sõna valikuga mõista anda, et kõik füüsikaline ei ole mateeria (õigemini aine).

Reduktsionistlik füsikalism

 Pikemalt artiklis Reduktsionistlik füsikalism

Loogilised positivistid püüdsid rajada teaduste ühtsuse sellele, et kõik teadusharud kuidagi taanduvad füüsikale. Sellise reduktsionistliku vaate järgi saab teiste teaduse iga väite tõlkida füüsika väiteks, mis on selle väitega ekstensionaalselt samaväärne. Samamoodi taandatakse teooriad ja seletused. Taandamine võib toimuda hierarhiliselt: näiteks sotsioloogia taandatakse psühholoogiale, psühholoogia neuroteadusele, neuroteadus keemiale ning keemia füüsikale.

Reduktsionistliku füsikalismi nõrkuste kohta ütleb William Seager: "Tema nõuded teaduslikule teoretiseerimisele on liiga ranged, tema nägemus seletusest liiga kitsendav, tema arusaam teadusest ülemäära logitsistlik ja formaalne, tema käsitlus teaduse ajaloost naiivne ning tema arusaam teaduse kultuurist lootusetult tahumatu ja üsna pimedalt ülistav."

Kaasumisfüsikalism

 Pikemalt artiklis Kaasumisfüsikalism

Tänapäeval on levinud füsikalismi variant, mis räägib taandumise asemel kaasumisest. See tähendab laias laastus, et kõigile erinevustele ja muutustele peavad vastama füüsilised erinevused ja muutused. Selle vastavuse detailide tundmine ei ole nõutav. Selline reduktsionism toob kaasa, et ei tohi postuleerida toimeid, mis ei ole füüsikalise loomuga.

Kaasumisfüsikalism pärineb Donald Davidsonilt (1970). Selle järgi on maailma psühholoogilised, bioloogilised ja sotsiaalsed seigad maailma füüsikaliste seikade muster. Kõik kaasub füüsikalisega. Kaks võimalikku maailma ei saa olla füüsikaliste omaduste poolest identsed, kuid vaimsete või bioloogiliste omaduste poolest erinevad.

Üksiku ammooniumiooni probleem

Kaasumisfüsikalismile on esitatus järgmine vastuväide. Oletame, et võimalik maailm W* on muidu täpselt nagu tegelik maailm, ainult et Saturni rõngastes on lisaks üks ammooniumioon. Loomulik on eeldada, et see maailma vaimseid omadusi ei muuda, aga kaasumisfüsikalismi poolest võib vahe olla väga suur. See tundub absurdne.

Kõige lihtsam vastus on see, et siin aetakse segi, mida W* kohta ütleb kaasumisfüsikalism ja mida ütleb meie üldine teadmine. Kui me avastksime, et vaimuomadused Maal sõltuvad osalt Saturni molekulidest, siis selguks, et meil on olnud väga vale arusaam, sellest, kuidas maailm toimib, kuid see ei ütleks, et meil oli väga vale arusaam füsikalismist.

Modaalse staatuse probleem

Mõned filosoofid, näiteks Donald Davidson (1970) on arvanud, et kui kaasumisfüsikalism on tõene, siis see on mõisteline tõde või paratamatu tõde. Enamik filosoofe on pidanud seda kontingentseks. Sel juhul on kaasumisfüsikalism tõene ainult teatud tingimustele vastavas maailmas. Aga see jätab lahtiseks, kas tegelik maailm neile tingimustele vastab.

Mõned näevad probleemi selles, et kaasumisfüsikalism on sõnastatud modaalsete mõistete abil, kuid on siiski kontingentne. Oletame nüüd, et S sõnastab tegeliku maailma füüsikalise loomuse ja S* kogu loomuse. Kui kaasumisfüsikalism on tõene, siis on tõene, et S-ist järeldub S*.

Vaata ka

• Mary tuba

Kirjandus

• Otto Neurath. Physikalismus. – Scientia, 50, 1931. Inglise keeles: Physicalism: The philosophy of Vienna Circle. – The Monist, 1931, 41, lk 618-623. Taastrükk: R. S. Cohen, M. Neurath (toim). Otto Neurath. Philosophical Papers 1913–1946, Dordrecht: D. Reidel Publishing Company 1983, lk 48–51.
• Rudolf Carnap. Psychologie in physikalischer Sprache. – Erkenntnis, kd 3, nr 2/3, 1932, lk 107–142. Inglise keeles: Psychology in physical language. – A. J. Ayer (toim). Logical Positivism, New York: The Free Press 1959, lk 165–198.
• Carl Hempel. The Logical Analysis of Psychology. – H. Feigl, W. Sellars (toim). Readings in Philosophical Analysis, New York: Appleton-Century-Crofts 1949, lk 373–384. Taastrükk: Ned Block (toim). Readings in the Philosophy of Psychology, kd 1, Cambridge: Harvard University Press 1980, lk 14–23.
• P. Oppenheim, Hilary Putnam. Unity of science as a working hypothesis. – H. Feigl, M. Scriven, G. Maxwell (toim). Minnesota Studies in the Philosophy of Science, kd 2, Minneapolis: University of Minnesota Press 1958, lk 3–36. (Reduktsionism.)
• Ernest Nagel. The Structure of Science, New York: Harcourt, Brace and World 1961. (Käsitleb ka reduktsionismi.)
• G. Hellman, F. Thompson. Physicalism: ontology, determination and reduction. – Journal of Philosophy, 72, 1977, lk 551–564. (Kaasumisreduktsionism.)
• Frederick Suppe (toim). The Structure of Scientific Theories, 2. trükk, Urbana: University of Illinois Press 1977. (Sisaldab ülevaadet klassikalisest reduktsionistlikust füsikalismist.)
• Donald Davidson. Mental Events. – Essays on Actions and Events, Oxford: Oxford University Press 1980. (Kaasumisfüsikalism vaimufilosoofias.)
• R. Boyd. Materialism Without Reductionism: What Physicalism Does not Entail. – Ned Block (toim). Readings in the Philosophy of Psychology, kd 1, Cambridge, MA: Harvard University Press 1980, lk 76–106.
• H. Field. Science without Numbers, Princeton: Princeton University Press 1980. (Füsikalism matemaatiliste objektide suhtes.)
• Jerry Fodor. Special sciences. – Jerry Fodor. RePresentations, Cambridge (Massachusetts): MIT Press 1981. (Antireduktsionism ei ohusta füsikalismi ega teadust.)
• J. Post. The Faces of Existence, Ithaca: Cornell University Press 1987. (Kaasumisrealism.)
• Jaegwon Kim. The myth of nonreductive materialism. – Proceedings of the American Philosophical Association, 63, 1989, lk 31–47. (Kas kaasumine on ühitatav mittereduktsionismiga?)
• Tim Crane, D. H. Mellor. There is no Question of Physicalism. – Mind, 1990, 99, lk 185–206.
• A. Beckermann, H. Flohr, Jaegwon Kim (toim). Emergence or Reduction: Essays on the Prospects of Nonreductive Physicalism, Berliin: de Gruyter 1992.
• H. Field. Physicalism. – J. Earman (toim). Inference, Explanation and Other Frustrations, Berkeley: University of California Press 1992, lk 271–292.
• C. Paull, T. Sider. In Defense of Global Supervenience. – Philosophical and Phenomenological Research, 1992, 52, lk 833–854.
• Jaegwon Kim. Mind and Supervenience, Cambridge: Cambridge University Press 1993.
• Daniel Stoljar. Nominalism and Intentionality. – Noûs, 1996, 30(2), lk 261–281.
• R. Stalnaker. Varieties of Supervenience. – Philosophical Perspectives, 1996, 10, lk 221–241.
• J. Wilson. How Superduper does a Physicalist Supervenience need to be?’ – Philosophical Quarterly, 1999, 49, lk 33–52.
• William Seager. Physicalism. – W. H. Newton-Smith (toim). A Companion to the Philosophy of Science, Blackwell 2000, lk 340–342.
• C. Gillet, B. Loewer. Physicalism and Its Discontents, Cambridge: Cambridge University Press 2001.
• J. Wilson. Supervenience-based formulations of Physicalism. – Nous, 2005, 39:3, lk 426–459.
• J. L. Dowell. Formulating the Thesis of Physicalism. – Philosophical Studies, 2006, 131(1), lk 1–23.

Välislingid

• Daniel Stoljar. Physicalism. Sissekanne Stanfordi filosoofiaentsüklopeedias.