Tim Crane

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Timothy Martin Crane (sündinud 17. oktoobril 1962) on Briti filosoof.

Alates 2009. aastast on ta Cambridge'i Ülikooli Knightbridge'i filosoofiaprofessor. Sügisel 2017 asub ta tööle Kesk-Euroopa Ülikooli filosoofia osakonna professorina[1].

Ta on tegelnud põhiliselt vaimufilosoofia ja metafüüsikaga.[2]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Joaillusioon[muuda | muuda lähteteksti]

Artiklis "The Waterfall Illusion" väidab Crane, et joaillusioon tekitab raskuse väitele, et tajuelamuse sisu koosneb mõistetest.

Kui vaadata mõnda aega kindlas suunas liikumist sisaldavat vaatepilti ning seejärel pöörata pilk esemele vaatepildis, kus liikumist pole, siis tundub, nagu see ese liiguks vastassuunas. See on joaillusioon. See liikumine ei leia aset tausta suhtes, selles mõttes on ese ikkagi paigal. Siin on vastuolu, mis tekitab raskuse väitele, et tajuelamuse sisu koosneb mõistetest.

Mis on sellise nägemiselamuse sisu? (Jutt ei ole hoiakust. Illusioon võib aset leida ka siis, kui illusiooni ohver teab tõde. On vaieldud, kas seda saab seletada teooriaga, mille järgi tajumus on uskumus.) Tundub ebausutav, et illusiooni ohver teeks otsustuse, et paigalseisev ese liigub. Müller-Lyeri illusiooni puhul on konfliktis kaks intentsionaalset hoiakut: uskumus, et jooned on ühepikkused, ja paistvus, et jooned on eripikkused. Joaillusiooni puhul aga on vastuolu ühe hoiaku ühes sisus, elamuse enda sisu on vastuoluline. Sel juhul tekib raskus nende jaoks, kes väidavad, et elamuste sisusid saab individueerida teatud printsiipide järgi, mis lähtuvad Gottlob Frege artiklist "Tähendusest ja osutusest". Frege võttis kasutusele tähenduste erinevuse kriteeriumi, mis eristab tähendusi kui väljendite tunnetusväärtust. Lausete tähenduste puhul on see niisugune: kui mõtleja saab aru kahest eri lausest ning peab üht lauset tõeseks, teist mitte, siis lausete tähendus on erinev. See võimaldab erinevaid hoiakuid samade tõesustingimustega lausete suhtes, ja selleks võetakse kasutusele tähenduse mõiste. Lausete tähendused (sisud) on piisavalt peenelt eristatud, et ratsionaalsetele subjektidele ei tuleks omistada vastuolulisi uskumusi. See seletab ka identsuslausete informatiivsuse võimalikkust. Printsiip testib tähenduste tunnetuslikku tähtsust. Ta ei ütle, mis tähendus on, kuid võimaldab tähendusi eristada. Sarnased printsiibid käivad ka sisude koostisosade – üksikterminite ja predikaatide tähenduste kohta. Kui predikaadi tähendust nimetada mõisteks, saab sõnastada mõistete erinevuse kriteeriumi: mõisted F ja G on erinevad, kui ratsionaalsel subjektil on võimalik teha mingi objekti kohta otsustus, et ta on F ja ta ei ole G. See võimaldab ratsionaalsel subjektil rakendada samale objektile ühitamatuid mõisteid, leides erinevuse tunnetuslikust tähtsusest.

Christopher Peacocke'i järgi (sealhulgas tajuelamuse) sisusid ja nende koostisosi niimoodi konstitueeritaksegi. Peacocke peab mõisteliseks tõeks, et teatud representatsioonilise sisuga elamust ei saa omada, ilma et omataks mõisteid, millest see sisu on ehitatud. Kui eeldada, et neid mõisteid individueeritakse eelmise printsiibi järgi, siis saame printsiibi: F ja G on erinevad tajumõisted, kui on võimalik omada ühtaegu elamust sisuga, et a on F, ja elamust sisuga, et a ei ole G. Sellest järeldub, et pole võimalik omada vastuolulise representatsioonilise sisuga elamust. Edward Craig ütleb, et pole võimalik näha Neckeri kuupi ühtemoodi paistvana ja siis kujutleda, et ta samal ajal paistab teistmoodi. Craigil on Neckeri kuubi puhul küll õigus, aga kui seda tahta üldistada, siis joaillusioon on elav vastunäide. Aga kui viimane printsiip on tajumõistete individueerimisel keskne, siis joaillusioon on elav vastunäide teesile, et tajuelamuse sisus on mängus mõisted.

See illusioon tundub olevat vastunäide vaadetele, mille järgi tajumuse sisu on mõisteline. Saaks vastu väita, et vastandlikud pooled ei ole üheaegsed, vaid toimub vaatepunkti kiire vaheldumine; aga see tundub kunstlik. Saaks ka vastu väita, et tegu on erinevate liikumise mõistetega. Aga sel juhul pole selge, miks tekib mulje vastuolust. Selle positsiooni kaitsja peab ütlema, mis mõisted need täpselt on, eitamata konflikti selles, kuidas asi paistab. Võib ka püüda otsida alternatiivseid mõistete identsuse piiranguid, aga see oleks liiga ränk vastus.

Crane pakub, et tajuvastuolude esinemine näitab, et kirjeldatud printsiibid ei ole tajule rakendatavad: taju on alaratsionaalne. Võib-olla toetab seda Jerry Fodori vaade, et keskse vaimu seisundite sisud ei saa mõjutada tajuseisundite informatsioonilist sisu.

Mõisted tajus[muuda | muuda lähteteksti]

Artikkel "Concepts in Perception" on vastus Hugh Mellori vastuväidetele (Mellor 1988) tema eelmisele artiklile.

Crane nõustub Melloriga selles, et taju püüdleb tõe poole ning tavaliselt kallutab taju meid uskuma, et tajutav on tõsi. Crane on nõus ka Mellori ideega, et võimel liikumist tajuda on kaks mehhanismi (liikumise kui niisuguse tajumine ja liikunud olemise tajumine). Mellor on aga skeptiline teesi suhtes, et võib olla sisuga seisund, mille sisu ei koosne mõistetest. Selles teesis on siiski midagi veidrat, sest mõisteid sageli defineeritakse sisude koostisosadena.

Mellori järgi ei tule joaillusiooni sisu mõista mitte vastuolulise konjunktsioonina, vaid konjunktsioonina kahest omavahel vastuolus olevast sisust, millest kumbagi tajuja kaldub uskuma. Üks neist kalduvustest võidab, nähtavasti teiste uskumuste ja tajumuste toetuse tõttu. Mellori järgi vastuolu probleemi ei olegi. Ta püüab säilitada tajumuse samastamist uskumiskalduvusega, sest taju peab püüdlema tõe poole kuidagi sellega seoses, kuidas uskumine tõe poole püüdleb. Crane leiab, et uskumiskalduvus ei iseloomusta tajumuse sisu piisavalt. Kui tajumus on uskumiskalduvus, kuidas siis saab olla, et erinevalt uskumustest ei saa tajuseisundeid uute tõendite valguses revideerida. Mittetajulisi kalduvusi saab. Mis siis eristab tajulist kalduvust mittetajulisest?

Crane möönab, et tajumustega tavaliselt kaasneb uskumiskalduvus. Aga see tähendab lihtsalt, et tajumused on tavaliselt uskumuste tootmisel [usaldatavus|usaldatavad]]. Küsimus on selles, kuidas joaillusiooni taolised nähtused tekivad ja mida nad ütlevad tajumuse ja uskumuse erinevuse kohta. Mellori idee järgi, mis on Crane'i meelest osaliselt usutav, tuleb liikumise taju kahest mehhanismist, mis vastavad liikumise ja liikunud olemise mõistele. Mellori arvates tekitavad need tajuelamusi, mille sisud koosnevad mõistetest; Crane sellega ei nõustu. Crane'il tuleb nüüd seletada, kuidas tajumusel, et p, saab olla sisu p, kui see sisu ei koosne nendest mõistetest, millest koosneb uskumuse, et p, sisu.

Filosoofias ja tajupsühholoogias on tekkinud pilt, mille järgi tajusüsteem on infot töötlev protsessor. Süsteemil on informatsioonilise sisuga seisundid, mis tavaliselt toodavad sellesama sisuga uskumusi. Kui meil on uskumused, siis neil on sisud, mis koosnevad mõistetest, mida me omame. Crane'i pildi järgi eristab mõistete omamine ehtsate uskumuste (ja teiste propositsiooniliste hoiakute) omajat lihtsalt infot töötlevast protsessorist. Tajusüsteemi seisundeid saab küll teatud mõistete kaudu kirjeldada, kuid süsteem ise neid mõisteid ei oma. Ta on nagu kraadiklaas, mis ei oma kraadi ega temperatuuri mõistet. Tajusüsteemi infotöötlemisteooria on ligitõmbav muu hulgas sellepärast, et see võimaldab seletada, kuidas tajuvad saavad jõuda teatud laadi seisunditesse selle tõttu, et nende tajusüsteemid on teist laadi seisundites.

Võidakse vastu väita, et kuigi tajusüsteemid mõisteid ei oma, peavad tajujad (võib-olla vaikivalt) omama tajusüsteemide informatsioonilise väljundi iseloomustamiseks vajalikke mõisteid, et neil saaks olla tajumustel põhinevad uskumused. Crane ei nõustu sellega. Esiteks, see vastuväide ei arvesta isiklike ja alaisiklike psühholoogiliste seisundite erinevust. Teiseks on esmapilgul ebausutav, et selleks et tajuseisundites olla, peavad tajujad omama mõisteid, millega saab tajuseisundite sisu iseloomustada. Nägemissüsteemi infotöötlemisteooriad omistavad nägemissüsteemi seisunditele äärmiselt keerulisi sisusid; ei ole usutav, et nägemiseks on tarvis neile vastavaid seisundeid omada. Usutavam on, et uskumuste moodustamine kontseptualiseerib tajuseisundite sisu. Joaillusiooni juhtumil on nägemissüsteemi väljund vastuolu, võib-olla sellepärast, et mehhanism ei toimi õigesti ja nägemissüsteemi seisundid on Jerry Fodori mõttes informatsiooniliselt kapseldunud. Crane'i meelest võimaldab niisugune pilt taju ehitusest selgemini kui uskumusteooriad seletada, miks tajuseisundite sisusid ei saa uute tõendite valguses revideerida.

Üks väidetav analoogia arvude ja propositsioonide vahel[muuda | muuda lähteteksti]

Artiklis "An Alleged Analogy between Numbers and Propositions" väidab Crane, et füüsikaliste suurustega kirjeldatavate objektide suhetel arvudega ja intentsionaalsete seisundite subjektide suhetel propositsioonidega ei ole niisugust analoogiat, millest tuleneks, et intentsionaalsed seisundid ei ole ehtsalt relatsioonilised.

Tänapäeva vaimufilosoofias on üldkoht, et intentsionaalsed seisundid on mõtlejate ja propositsioonide vahelised suhted, "suhtetees". Propositsioone peetakse abstraktseteks objektideks. Seega intentsionaalsed seisundid on suhted abstraktsete objektidega. Kuidas saab sel juhul intentsionaalsetel seisunditel olla põhjuslik jõud? See on üks intentsionaalsuse raskemaid probleeme. Lahendusteks on pakutud suhteteesist loobumist, eitamist, et intentsionaalsed seisundid on põhjused, ja eitamist, et suhted abstraktsete objektidega ei ole põhjused. Crane püüab neid kolme teesi lepitada. Aga sel juhul tuleb näidata, kuidas suhe propositsiooniga saab olla põhjuslikult mõjus, ehk tuleb näidata, milliste põhjuslikult mõjusate omaduste tõttu mõtleja on propositsiooniga suhtes.

Paul Churchland (Scientific Realism and the Plasticity of Mind), Hartry Field ("Mental Representation") ja Robert Stalnaker ("Inquiry") on väitnud, et näivat raskust suhteteesiga saab kaotada, kui võrrelda intentsionaalsete seisundite omistamist füüsikaliste suuruste omistamisega. Propositsioonid on siis intentsionaalsete seisundite indekseerimise vahendid, nii nagu arvud on füüsikaliste suuruste indekseerimise vahendid. Seda analoogiat saab rakendada kahel moel. Esiteks, võidakse öelda, et selles, et intentsionaalsusepsühholoogias viidatakse reaalsetele suhetele abstraktsete objektidega, pole midagi imelikku, sest füüsikas tehakse seda kogu aeg. Aga see ei saa olla tõsi, sest muidu tekiks füüsikaliste suurustega sama probleem. Kui millegi seisund, et tal on mingi temperatuur, on tegelikult suhe mingi abstraktse objektiga, kuidas siis sellel saavad olla tagajärjed? Nii et see tõlgendus on lootusetu. Teine tõlgendus pärineb Paul Churchlandilt, kes püüab suhteteesi õõnestada, osutades sellele, et on ebausutav, et näiteks temperatuuri omamine on arvuga suhtes olemine: pole rohkem alust pidada uskumust ehtsalt relatsiooniliseks kui pidada temperatuuri ehtsalt relatsiooniliseks. Nii nagu objekti temperatuuri saab esitada suhtena arvuga, kuigi see ilmselt pole suhe, saab ka mõtleja intentsionaalset seisundit esitada suhtena propositsiooniga, kuigi see pole suhe. Kui suhteteesist loobuda, pole intentsionaalsusega võib-olla nii suurt probleemi. Intentsionaalsete seisundite relatsioonilisus on võib-olla grammatikast tingitud fiktsioon.

Intentsionaalsuse probleemi kausaalset aspekti ei saa siiski nii hõlpsasti hajutada. Võib-olla küll, et lahendus saab läbi ilma suheteta propositsioonidega, aga see ei käi nii lihtsalt. Temperatuuri omamine ei ole reaalne suhe arvuga, sest see on mitterelatsiooniline omadus. Seda saab suhtena esitada sellepärast, et kõik temperatuurid kuuluvad ühte seesmiste omaduste perre. Neid saab arvuliselt liigitada ja nende käitumist peegeldavad teatud määral teatud matemaatilised tehted. Kui mõõtühik on valitud, siis me saame igale temperatuuride perre kuuluvale omadusele osutada kahekohalise predikaadiga "x-i temperatuur on n kraadi". See aga on üksnes osutamise viis ega näita, et tegu on reaalse suhtega. Et analoogia intentsionaalsete omadustega töötaks, peab näiteks "uskumus" käima mingi mitterelatsiooniliste omaduste pere kohta. Aga kas töötab? Füüsikaliste suuruste puhul sõltub see, milline arv objekti temperatuuri indekseerib, mõõtühiku valikust. Millised arvud siis õiged on? Kas kõik? Või on mingi privilegeeritud arv? See, et üks arv on privilegeeritud, on ebausutav. Mis on selle analoog intentsionaalsete seisundite puhul? See, millise propositsiooniga ma suhtes olen, sõltub küll sellest, millisest hoiakust on jutt, kuid eri hoiakud on eri seisundid. Mõõtühikute analoogid on hoopis keeled. Mõlemal juhul on võimalikud tõlked eri indekseeringute vahel, ja ükski pole privilegeeritud. (Need, kes on propositsioonide suhtes skeptilised, võivad seda analoogiat kasutada illustreerimiseks, et intentsionaalseid seisundeid saab indekseerida ainult lausetega (Donald Davidson, "Reality without Reference"). Probleem on aga ikkagi selles, kuidas suhe abstraktse objektiga saab olla põhjus, ja see probleem säilib ka lausetüüpide puhul.) Nii et ii nagu arvud saavad indekseerida temperatuure mõõtühiku suhtes, saavad laused indekseerida intentsionaalseid seisundeid keele suhtes. Aga propositsioonid ei ole laused, vaid sama tähendusega laused peaksid neid väljendama ja nad peaksid olema kõigi mõtlejate intentsionaalsete seisundite sisud. Nii et ei tohiks arvata, et nad indekseerivad intentsionaalseid sisusid mingi avaliku keele suhtes. Seega analoogia arvude ja propositsioonide vahel ei tööta, sest pole mõõtühiku analoogi. Kui uskumused on suhtes eri propositsioonidega, on nad eri uskumused. Loomuliku keele laused, mis uskumusi indekseerivad, ei ole uskumustele olemuslikud, uskumusi indekseerivad propositsioonid on aga olemuslikud. Propositsioon annab uskumuse tõesustingimused, ja need individueerivad uskumust. Ka soove individueerivad propositsioonid, mis annavad nende rahuldamistingimused.

Tuleb välja, et erinevalt füüsikalistest suurustest on intentsionaalsed seisundid ehtsalt relatsioonilised. Intentsionaalsete seisundite relatsioonilisusest ei saa lahti samal moel nagu füüsikaliste suuruste näivast relatsioonilisusest. Analoogia arvude ja propositsioonide vahel ei õõnesta suhteteesi ning intentsionaalsuse kausaalne probleem säilib.

Mõttekeel: pole süntaksit ilma semantikata[muuda | muuda lähteteksti]

Artiklis "The Language of Thought: No Syntax Without Semantics" väidab Crane, et ei saa olla ilma semantikata mõttekeelt.

Paljud filosoofid (eriti Jerry Fodor, Hartry Field) arvavad, et mingis intentsionaalses seisundis olemine on suhtes olemine mingi vaimukeele (mõttekeele) lausega. Mõttekeele hüpotees ütleb, et kui kellelgi on teatud sisuga uskumus, soov või lootus, siis tal on pähe kirjutatud selle keele lause, millel on see sisu. Neil lausetel on nii semantilised kui ka süntaktilised omadused. Selle seisukoha järgi peaks kognitiivne psühholoogia võtma vaimu osa, millel on tegu intentsionaalsete seisunditega, semantilise ja süntaktilise mootorina. Stephen Stich (From Folk Psychology to Cognitive Science) väitis, et vaimu on alust pidada küll süntaktiliseks mootoriks, kuid mitte semantiliseks. Rahvapsühholoogilisel intentsionaalse seisundi semantilise sisu mõistel pole küpses vaimuteaduses kohta. Mõttekeel on küll olemas, kuid see on puhtsüntaktiline. Ta eksib. Ka Paul Churchland ("Eliminative Materialism and the Propositional Attitudes") ja Patricia Churchland (Neurophilosophy) on rahvapsühholoogiat rünnanud, kuid samuti Stichi süntaktilise vaimuteooria funktsionalistlikku ideed. Nad eksivad. Ei ole vahepealset positsiooni Churchlandi eliminatiivse materialismi ja sisupõhiste vaimuteooriate vahel.

Miks peaks vaimu puhul rääkima süntaksist ja semantikast? Miks peaks arvama, et mentaalne representatsioon on keeleline? Mõttekeele hüpotees algab ideest, et mõtte teeb keelesarnaseks kompositsiooniline ehitus: lõplikust arvust algväljeditest kombineeritakse teatud reeglite järgi potentsiaalselt lõpmata palju liitväljendeid. Kui Albert usub, et Arthur armastab Agnest, siis Alberti peas on lausele "Arthur armastab Agnest" vastav representatsioonieksemplar, mis koosneb sõnadele "Arthur", "armastab" ja "Agnest" vastavatest representatsioonieksemplaridest, ja nende representatsioonide teised eksemplarid esinevad teistes vaimulausetes, kui Albert on teistes intentsionaalsetes seisundites, mille sisu puudutab Arthurit, Agnest või armastamist. (Vaimukeele laused ei pea olema üksüheses vastavuses loomuliku keele lausetega.) See hüpotees ei ütle, et vaimulause ongi selle intentsionaalse seisundi sisu, vaid sellel lausel on sisu nagu loomuliku keele lausetelgi. Kui keegi usub või soovib või loodab, et p, siis tema põhe on kirjutatud lause, mis tähendab, et p. Mis see tähendab, et lause on pähe kirjutatud? Mõttekeele hüpoteesi järgi saab lauseeksemplaril olla aju elektrokeemilise seisundi kuju. Osa inspiratsioonist annavad arvutid. Vaimuprotsessid on selle hüpoteesi järgi arvutamised. Intentsionaalsete protsesside eksemplaride vahelised suhted on arvutuslikud. Miks need mentaalsed representatsioonid on laused? Hüpoteesi järgi peab neil olema süntaks, mis määrab muu hulgas selle, millised representatsioonieksemplaride kombinatsioonid on laused. Fodori praeguse vaate järgi on sellel, kes usub, et p, uskumuskasti kirjutatud lause, mis tähendab, et p. See tähendab, et see lause on sobivas kohas funktsionaalse organisatsiooni selles osas, mis tekitab ja töötleb uskumusi. Miks seda hüpoteesi uskuda? Paljude filosoofide arvates on see väga ebausutav. Daniel Dennetti meelest on see liiga konkreetne ja ideoloogiline. Kuigi see on mõeldud empiirilise hüpoteesina, mida psühholoogiline uurimistöö peab kinnitama, ei ole see pelk spekulatsioon, vaid selle kasuks räägib kolm head argumenti. Esiteks, tunnetusteadus vajab niisugust intentsionaalsete seisundite mudelit. Fodori arvates nõuab läbimurre tunnetusteaduses pilti vaimust kui masinast, mida käitab süntaks. Need, kes eelistavad vaimuoperatsioonide konnektsionistlikke mudeleid, võivad seda eitada. Aga teiseks, mõttekeelt on tarvis postuleerida selleks, et seletada, kuidas töötavad sellised vaimuprotsessid nagu järeldamine, mõttekäikude ja argumentide sarnasuse seletamiseks. Järeldumist peegeldavad lauseeksemplaride vahelised põhjuslikud seosed. Need protsessid alluvad algoritmidele. Kolmandaks, ainult representatsioonide süsteemi postuleerides saab mõtlemise intentsionaalsust füsikalistlikult seletada. Hartry Field väidab, et kui aktsepteerida füsikalismi ja pidada uskumuste ja soovide omistusi literaalselt tõesteks ja vääradeks, siis tuleb nende tõetagajaid kuidagi materialistlikult adekvaatselt seletada. Kui see pole võimalik, siis tekib Brentano probleem: taandumatult intentsionaalsed omadused. Field oletab seetõttu, et uskumuste ja soovide seletuslike põhjuslike rollide omistuste tõetagajad on laused sisemise representatsiooni süsteemis, mis on organismi ehituses konkreetselt realiseeritud. Eksemplarlause on konkreetne objekt, sellel saavad olla põhjused ja tagajärjed, sellel saab olla roll vaimu kausaalses ehituses. Field väidab, et siemise representatsiooni hüpotees on ainus teadaolev võimalus Brentano probleemi lahendamiseks. Sarnase argumendi saab esitada ka füsikalismile apelleerimata. Intentsionaalsuse probleemi üks aspekt on see, kuidas intentsionaalsetel seisunditel saavad olla need põhjused ja tagajärjed, mis neil peavad olema. See põhjuslikkus peab käima seesmiste omaduste kaudu. Sellepärast on tarvis sisu kausaalset surrogaati, mõtleja seesmist omadust, mis tekitab sobivad tagajärjed, kui mõtleja on selle sisuga seisundis. Lauseid võib pidada sellisteks kausaalseteks surrogaatideks. Seda peabki Fodor silmas, kui ta räägib organismide ja propositsioonide vaheliste suhete mehhanismist. Kausaalsete surrogaatide vajadusest, nagu ka füüsilise realiseerimise vajadusest, küll ei järeldu, et laused peavad olema. Kui aga lisada Fodori argument vaimuprotsesside kohta, on hüpoteesil usutava motivatsiooni alus. Crane peab mõttekeele hüpoteesi väiteks, et mõtlemise kompositsioonilisuse parim seletus on süntaksiga kausaalsete surrogaatide postuleerimine.

Selleks et see hüpotees oleks usutav, tuleb öelda, kuidas sellel oletataval keelel saab olla süntaks ja semantika. Semantikateooria peaks tegelema sõnade ja asjade vaheliste suhetega: tähendus on vähemalt osalt osutamise asi. Tähendus on kompositsiooniline: lausete tähendused sõltuvad nende osade tähendustest, ja tähenduse teooria peaks ka seda näitama. Aga kuidas saab vaimul olla semantika? Sõnade tähendus on arbitraarne, ja sellise tähenduse fikseerimist seostatakse konventsioonidega. Sõnade tähendust võib pidada määratuks keelekasutajate uskumustega; Ludwig Wittgensteini järgi (Filosoofilised uurimused, § 432) konstitueerib tähenduse tarvitus; tähendust võidakse pidada sõna kasutaja intentsionaalsete seisundite saaduseks (Paul Grice, "Tähendus"; Jonathan Bennett, Linguistic Behaviour). Igatahes saab lausetel ja sõnadel tähendus olla ainult sellepärast, et inimesed neid kavatsuslikult tarvitavad. Aga mõttekeele puhul see nii ei ole, nii et selle sümbolid ei saa olla arbitraarsed ja konventsionaalsed nagu loomuliku keele laused. See saaks nii olla ainult juhul, kui oleks sümbolitega manipuleerivate homunkuluste lõputu regress. Võidakse vastu väita, et mõttekeel teeb oma töö ära, ilma et sellest keelest oleks tarvis aru saada. Kui see on nii, siis seda keelt pole ka võimalik õppida. Kui keel on kaasasündinud, siis seda polegi tarvis õppida. Nii et regressi pole tarvis. Aga kuidas mõttekeele lausetel saab olla semantika, kui neid kavatsuslikult ei kasutata. Seda peab Fodor ise mõttekeele teooria suurimaks raskuseks. Aga tähenduse probleem on igal pool raske. Kuidas mõtete koostisosad on osutamise ja predikatsiooni suhetes maailma asjadega? Fodor on püüdnud vastata tähenduse kausaalse teooria (Fred Dretske, Dennis Stampe) abiga. Kuidas on lood süntaksiga? Loomulik on mõelda, et süntaks tegeleb keeleühikute vormiga, semantika sisuga. Süntaksi ja vormi mõistele ei anta tavaliselt täpset definitsiooni.

Publikatsioone[muuda | muuda lähteteksti]

  • The Waterfall Illusion. – Analysis, 1988, 48, lk 142–147. Veebiversioon.
  • Concepts in Perception. – Analysis, 1988, 48, lk 150–153. Veebiversioon
  • An Alleged Analogy between Numbers and Propositions. – Analysis, 1990, 50, lk 224–230. Veebiversioon.
  • The Language of Thought: No Syntax Without Semantics. – Mind & Language, 1990, 5, nr 3, lk 187–212. Veebiversioon.
  • (toim). The Contents of Experience, Cambridge: Cambridge University Press 1992
  • The Mechanical Mind: A Philosophical Introduction to Minds, Machines and Mental Representation, Harmondsworth: Penguin Books 1995; 2., parandatud ja täiendatud trükk London: Routledge 2003
  • (toim). A Debate on Dispositions by D.M. Armstrong, C.B. Martin and U.T. Place (London: Routledge 1996)
  • Tim Crane, Sarah Patterson (toim). History of the Mind-Body Problem, London: Routledge 2000
  • Elements of Mind, Oxford: Oxford University Press 2001
  • Tim Crane, Katalin Farkas (toim). Metaphysics: A Guide and Anthology (Oxford: Oxford University Press 2004)
  • Intentionalität als Merkmal des Geistigen: Sechs Essays zur Philosophie des Geistes, tlk Markus Wild ja Simone Ungerer, Frankfurt: Fischer Verlag 2007.
  • The Objects of Thought, Oxford: Oxford University Press 2013
  • Aspects of Psychologism, Cambridge, Mass: Harvard University Press 2014

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tim Crane on abielus filosoof Katalin Farkasiga.

Helilooja Laurence Crane on Tim Crane'i vend.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Tim Crane Joins the Department of Philosophy, philosophy.ceu.edu, 27. mai 2016
  2. Tim Crane Joins the Department of Philosophy, philosophy.ceu.edu, 27. mai 2016

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]