Funktsionaalne elurikkus

Allikas: Vikipeedia
Koristatud viljapõld ja seda ümbritsev elurikkus Hamois's Belgias

Funktsionaalne põllumajandusmaa elurikkus (inglise keeles functional agrobiodiversity (FAB)) on elurikkus põldude ja maastiku tasandil, mis pakub ökosüsteemi teenuseid, mis omakorda toetavad jätkusuutlikku põllumajandustootmist. Lisaks omavad nad ka üleüldist positiivset mõju keskkonnale kui ka ühiskonnale tervikuna.[1] Põllumajandusmaastikul eksisteerib poollooduslikule kooslusele omane elurikkus, mida muudelt aladelt ei leia, ning selle säilimiseks on vajalik pidev inimtegevuse jätkumine. Samas aga liiga intensiivne põllumajandus ning inimtegevus mõjuvad hoopis vastupidiselt, elurikkust kahandavalt. Seetõttu ongi kasutusele võetud erinevad keskkonnameetmed funktsionaalse elurikkuse säilitamiseks, mis ühelt poolt aitavad kaasa elurikkuse säilimisele põllumajandusmaastikus ning teisalt toetavad põllumajanduse arengut.[2]

Milleks põllumajandusmaastiku funktsionaalne elurikkus?[muuda | muuda lähteteksti]

Põllumajandusmaa hõlmab ligikaudu 38% maailma maismaast.[3] Sellistes suurtes inimese kujundatud piirkondades on kohastunud tegutsema väga mitmekesine elustik. Looduslik elustik põllumajandusmaastikus pakub erinevaid ökosüsteemiteenuseid.[2]

Kahjuritõrje[muuda | muuda lähteteksti]

Põllumajandustaimede kahjurputukate looduslike vaenlaste olemasolu aitab kaasa kahjuritõrjele. Selle arvelt saab vähendada kasutatavate kemikaalide kogust. Looduslikeks kahjurite vaenlasteks võivad olla jooksiklased, parasitoidid, lepatriinulased, ämblikulised, sirelaste vastsed, lühitiiblased, kiilassilmad ja ka linnud.[2]

Tolmeldamisteenus[muuda | muuda lähteteksti]

Erinevad looduslikud liigid (nt. kimalased, mesilased) pakuvad tolmeldamisteenust põllumajanduslikult kasulikele taimedele. Intensiivsetes põllumajanduspiirkondades on aga märgatud paljude tolmeldajate liikide arvukuse vähenemist insektitsiidide kasutamise ning toidutaimede vähesuse tõttu. Loodusliku elurikkuse säilitamisega ning tolmeldajatele vajalike elupaikade pakkumisega on võimalik vähendada erinevate tolmeldajate arvukuse vähenemist.[2]

Tolmeldamisteenuse hind ehk putukate poolt tolmeldamise teel antav majanduslik panus ulatus 2005. aastal kuni 153 miljardi euroni. See moodustas 9,5% kogu maailma inimtoiduks toodetud põllumajandussaaduste väärtusest. Kõige suuremat mõju avaldasid putuktolmlejad köögi- ja puuviljakultuuridele, millele järgnesid õlikultuurid.[4]

Mulla kvaliteedi parandamine[muuda | muuda lähteteksti]

Mitmekesisuse säilitamisega tagatakse kõrgem mullaviljakus ning puhtam keskkond.[2] Vihmaussid ja muu mullafauna on seotud selliste protsessidega nagu orgaanilise aine lagundamine ja huumuskihi moodustumine. Samuti tagab mullaelustik parema mulla õhustatuse ning omab tähtsat rolli toiteelementide ringluses.[5]

Efektiivsem veeringlus[muuda | muuda lähteteksti]

Suurema loodusliku elurikkuse korral tagatakse parem vee puhastumine ja infiltratsioon. Intensiivse mullaharimise vähendamisel suureneb mullas vihmausside ja muu mullaelustiku liigirikkus ja arvukus. Sellega kaasneb mulla struktuuri paranemine, mis on aluseks efektiivsele infiltratsioonile. Keskkonnameetmete kasutuselevõtuga väheneb ka vajadus taimekaitsevahendite ja väetiste järele. Vähem kemikaale kasutades on väiksem tõenäosus põllumajanduslike reovete sattumisel veekogudesse või põhjavette.[6] Servakooslused ehk harimata alad põllumaade servades takistavad pinnavee äravoolu, vähendades sellega erosiooni ning taimekaitsevahendite ja väetiste sattumist ümbritsevasse keskkonda.[7]

Erosiooni kontrolli all hoidmine ja vähendamine[muuda | muuda lähteteksti]

Terrasspõld Šveitsis, viinamarjaistanduses

Erosioon põllumajandusmaastikus võib põhjustada ümbritsevate veekogude reostust ja eutrofeerumist, viljaka mullapinna ärakannet tuule või vee mõjul, looduslike elupaikade hävimist ning olulist majanduslikku kahju. Selle vältimiseks luuakse põldudele füüsilisi barjääre, mis blokeerivad osa erodeerivast vee- ja tuuleenergiast. Seda sorti barjääre kutsutakse puhveraladeks. Nendeks võivad olla looduslikud taimestikuribad põldude vahel, puud, hekiread. Mägisematel aladel, kus nõlva kalle ei võimalda traditsioonilist põllumajandustegevust, rajatakse terrasspõldusid.[8][9]

Mikrokliima[muuda | muuda lähteteksti]

Koosluse mikrokliima kujundamisel on suur roll mittekultuurtaimedel, kes on toiduks paljudele organismidele (nt. õietolm, nektar, seemned). Taimekoosluse vaesestumine toob kaasa tolmeldajate, lindude ja teiste taimedest toitujate arvukuse ja mitmekesisuse vähenemise, mis omakorda toob kaasa ökosüsteemi teenuste efektiivsuse languse. [2]

Elurikkuse mõjutajad põllumajandusmaastikul[muuda | muuda lähteteksti]

Põllumajandusmaastike elurikkusele omavad suurt mõju erinevad otsesed põllumajanduslikud tegevused nagu niitmine, hekseldamine, karjatamine ja viljavaheldus. Samuti ka taimekaitsevahendite ja väetiste kasutamine ning põldude suurus ja liigendatus. Mitmekesisusele mõjub negatiivselt ka põllumaa homogeensus ning elupaikade ja toiduressursside vähesus. Lisaks liialt intensiivsele põllumajandustegevusele mõjuks mitmekesisusele laastavalt ka põllumajanduspiirkondade hülgamine, tegevuse lõpetamine, kuna põllumajandusmaastiku puhul on siiski tegemist poolloodusliku kooslusega, mis vajab hooldamist.[2]

Nii ülekarjatamine kui ka liiga suured monokultuursed põllud soodustavad erosiooni ning viljaka pinnakihi ärakannet. Mõõdukas karjatamine aga soodustab koosluste püsimajäämist, samuti mõjub ka niitmine.[10]

Taimekaitsevahendid ja väetised hävitavad lisaks taimekahjuritele ka ülejäänud looduslikku mitmekesisust.[2]


Põllumajandus Euroopa Liidus[muuda | muuda lähteteksti]

Võttes arvesse, et peaaegu pool Euroopa Liidu maismaa territooriumist on põllumajandusliku maa all, on funktsionaalse mitmekesisuse säilitamine äärmiselt oluline. Põllumajandus ja looduslik mitmekesisus on teineteisest sõltuvad ning seda on hakanud üha enam märkama ka põllumajanduspoliitika kujundajad. Oluline on kasutusele võtta jätkusuutlikumad majandamise viisid. Mitmekesisust säästva põllumajanduse elluviimise ja toetamisega läbi põllumajanduslike keskkonnameetmete (inglise keeles agri-environmental schemes) tegelevad aktiivselt erinevad assotsiatsioonid.[1] Eestis tegeleb sellega peamiselt Põllumajandusministeerium.

Põllumajanduslikud keskkonnameetmed[muuda | muuda lähteteksti]

Puhveraladega terrasspõld Iowas, USAs.

Elurikkuse säilitamine toimub läbi põllumajanduslike keskkonnameetmete (inglise keeles Agri-environmental schemes) kasutuselevõtu. Need on loodud selleks, et julgustada põllumajandustootjaid keskkonnasõbralikumalt majandama. Sellest tulenevalt makstakse talunikele toetust, kompenseerimaks erinevaid lisakulutusi või sissetuleku vähenemist, mis tulenevad keskkonnameetmete kasutuselevõtust. Tavaliselt sõlmitakse talunikuga leping minimaalselt viieks aastaks. Põllumajanduse keskkonnameetmed on võtmeelemediks keskkonnaalase teadlikkuse ning jätkusuutlikuma majandamise integreerimisel.[11] Erinevateks keskkonnameetmeteks võivad olla hekiread põldude vahel, looduslikud taimestiku ribad põldude äärtes või põldude vahel ning kindla suurusega ja loodusliku taimestikuga maa-alade jätmine põllu sisse, mis pakub elupaika põllulindudele (nt põldlõoke). Samuti jäetakse viljapõldude koristamise järgselt talveks põld kündmata, kündmine tehakse alles kevadel. See võimaldab lindudele toitumis- ja elupaiku. Kasutatakse ka katva taimestiku külvamist talveks, mis aitab vähendada lämmastiku väljaleostumist mullast.[12][13]

Põllumajanduslikke keskkonnameetmeid võib kavandada riiklikul, piirkondlikul või kohalikul tasandil, et neid saaks kohandada kohalikele põllumajandustootmistavadele ja keskkonnatingimustele. Näiteks Euroopa Liidus on aastate 2007–2013 lõikes kulutused selliste meetmete rakendamiseks küündinud ligikaudu 20 miljardi euroni.[11]

Ühtne põllumajanduspoliitika võeti Euroopa Liidus esmakordselt kasutusele 1980. aastate lõpus, mil oli selle rakendamine kõikides liikmesriikides vabatahtlik. Alates 1992. aastast sai kõigile liikmesriikidele kohustuslikuks keskkonnameetmete rakendamine riiklikus põllumajanduspoliitikas.[11]

Ka loomakarjakasvatajatele makstakse toetust keskkonnasõbralikuma tegevuse eest. Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika raames välja makstava loomade karjatamise toetuse eesmärkideks on parandada loomade heaolu, säilitada ja parandada bioloogilist ja maastikulist mitmekesisust ning tõsta kultuurrohumaade mullaviljakust.[14]

Põllumajanduslik keskkonnatoetus Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Loodussõbralikule majandamisele aitab kaasa riik, kompenseerides talunikele põllumajanduslike keskkonnatoetuste kaudu mitmete tegevustega seotud kulud. Alates 2000. aastast on hakatud üleriigiliselt toetama mahepõllumajandust ning alates 2004. aastast toetatakse ka bioloogilise mitmekesisuse säilitamisele ja suurendamisele suunatud tegevusi. Seda tehakse Maaelu Arengukava (MAK) põllumajandusliku keskkonnatoetuse raames.[15] Eesti osaleb ka rahvusvahelises programmis ELN-FAB (The European Learning Network on Functional Agrobiodiversity), mis toetab samuti loodusliku mitmekesisuse säilitamist põllumajanduslikes maastikes.[16] Maaelu Arengukava raames toetatakse ka poollooduslike niidukoosluste (puisniidud, luhaniidud, rannaniidud, loopealsed ning teised pärandkooslused) majandamist. Sellised kooslused on kujunenud pikaaegse mõõduka karjatamise ja niitmise tulemusel. Pärandkoosluste säilitamiseks on oluline säilitada mõõdukas inimtegevus nendes piirkondades kuna ilma niitmise või karjatamiseta niidud võsastuvad ning neile omane elurikkus väheneb tunduvalt. Eestis on poollooduslikud niidukooslused oluliseks kasvupaigaks ligi 700 taimeliigile, tehes nendest ühed liigirikkamad kooslused Eestis.[17]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 ELN-FAB – The European Learning Network on Functional Agrobiodiversity koduleht, taustinfo. (vaadatud 5.10.2014)
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 Põllumajandusuuringute Keskus. Eneli Viik. (27. november 2012). "Elurikkus ja selle seire põllumajandusmaastikus"
  3. Helgi Analytics. Agricultural Land Area. (vaadatud 08.10.14)
  4. Nicola Gallaia, Jean-Michel Sallesc, Josef Setteled, Bernard E. Vaissièrea. (2008). "Economic valuation of the vulnerability of world agriculture confronted with pollinator decline"
  5. Cristina Menta. (2012). "Soil Fauna Diversity – Function, Soil Degradation, Biological Indices, Soil Restoration"
  6. Teara – The Encyclopedia of New Zealand. "Farming and the environment, effects on soil and water" (vaadatud 5.10.2014)
  7. ELN-FAB. Tilburg, the Netherlands: ECNC-European Centre for Nature Conservation. (2012). "Functional agrobiodiversity: Nature serving Europe’s farmers"
  8. Säästev põllumajandus ja mulla kaitsmine Mullasõbralikud põllumajandussüsteemid ja -tavad. Teabeleht 7. (Mai, 2009). "Põllumajandustootmisemullasõbralik infrastruktuur"
  9. The Snyder and Union County Conservation Districts. „Agriculture Erosion and Sediment Control Practices“. Conservation Practices for the 21st Century
  10. IFAD. "Environment and Natural Resource Management"
  11. 11,0 11,1 11,2 European Commission, Agriculture and Rural Development. "Agri-environment measures" (Vaadatud 5.10.2014)
  12. Richard Black. (5.04.2005)."Field stubble helps rare birds" BBC News. (vaadatud 5.10.2014)
  13. European Commission, Directorate General for Agriculture and Rural Development. (2005). "Agri-environment Measures", Overview on General Principles, Types of Measures, and Application.
  14. PRIA – Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet. (2014). "Loomade karjatamise toetus (MAK meede 2.4)" (vaadatud 5.10.2014)
  15. ÖTK – Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskus. (2004). „Põllumajandus ja bioloogiline mitmekesisus"
  16. ELN-FAB – The European Learning Network on Functional Agrobiodiversity koduleht, projekti info ja liikmed. (vaadatud 5.10.2014)
  17. Keskkonnaamet. (2013). "Poollooduslike koosluste tegevuskava aastateks 2014–2020" (vaadatud 5.10.2014)