Finantsinstrument

Allikas: Vikipeedia
Finantsinstrumentidega kaubeldakse börsidel (foto: Wikipedia)

Finantsinstrument (ingl financial instrument) on rahaline leping eri osaliste vahel. Raamatupidamisseaduse järgi on finantsinstrument leping, millega üks pool saab finantsvara ning teine finantskohustuse või omakapitaliinstrumendi.[1] Selliste lepingutega saab kaubelda, muuta või tasuda. Nendeks saab olla mõne ettevõtte osalus, nagu aktsia ja võlakiri, või keerulisem instrument, näiteks futuur, swap, forvard ja optsioon.

Finantsvara hulka kuuluvad erinevad asjad. Lihtsaim finantsvara on raha. Lisaks võib see olla lepinguline õigus saada teiselt osaliselt raha või muid finantsvarasid (nt mitmesugused nõuded ostjate vastu) või vahetada teise poolega eeldatavasti kasu saamise eesmärgil finantsvarasid. Samuti võib finantsvara olla mingi teise ettevõtte omakapitaliinstrument (nt teise ettevõtte aktsiad).

Finantskohustus on lepinguline kohustus tasuda teisele osalisele raha või muid finantsvarasid (nt kohustust tarnija ees) või vahetada teise poolega eeldatavasti kahju saamise eesmärgil finantsvarasid (nt tuletisinstrumente, mis on negatiivse õiglase väärtusega).

Omakapitaliinstrument on leping, mis annab õiguse osaleda ettevõtte netovaras. Netovara võib olla näiteks aktsia või aktsiaoptsioon.

Finantsinstrumendi õiglane väärtus[muuda | muuda lähteteksti]

Parim indikaator finantsinstrumendi õiglase väärtuse tuvastamisel on selle turuväärtus. Kui õiglast väärtust pole võimalik aktiivse turu puudumise tõttu hinnata, võib selle leida näiteks hiljuti aset leidnud ostu-müügitehingutest, kus on tehtud sarnase või samasuguse finantsinstrumendiga tehing. Õiglase väärtuse leidmiseks on võimalik kasutada ka diskonteeritud rahavoogude meetodit (ehk finantsinstrumendist tulenevate rahavoogude diskonteerimist).[2]

Finantsinstrumendi klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Kui finantsinstrumente soovitakse klassifitseerida finantskohustuseks või omakapitaliinstrumendiks, siis lähtutakse nende majanduslikust sisust, mitte ainult juriidilisest vormist.

Finantsinstrumendid on kas rahalised või tuletisinstrumendid.

Tuletisinstrumentideks loetakse finantsinstrumente, mille

1) väärtus sõltub intressimäära muutustest väärtpaberi hinnas, valuutakursis, hinnaindeksis või mõnes teises sarnases alusmuutujas;

2) soetusmaksumus alguses on null või väga väikene võrreldes mõne teise laenutüübiga, mis reageerib turusituatsiooni muutusele nii samas suunas kui ka ulatuses;

3) arveldamine toimub ainult tulevikus.[3]


Varaklassi alusel saab finantsinstrumente jagada võla- ja omakapitalipõhisteks finantsinstrumentideks. Võlapõhised finantsinstrumendid jagunevad omakorda lühiajalisteks ja pikaajalisteks finantsinstrumentideks. Lühiajalised finantsinstrumendid kestavad ühe aasta või vähem, pikaajalised kestavad üle ühe aasta. Omakapitalipõhised finantsinstrumendid on aktsiad.[4]

Finantsinstrumendid saavad olla kas raha- või derivatiivinstrumendid. Rahainstrumendid on need, mille väärtus sõltub otseselt finantsturgudest. Nendeks võivad olla aktsiad või võlakirjad. Derivatiivinstrumendid on need, mille väärtus sõltub alusvarast, näiteks aktsia hinnast, mõnest konkreetsest börsiindeksist, valuutakursist või intressimäärast. Sellised instrumendid on futuurid ja optsioonid.

Derivatiive on nimetatud ka tuletisväärtpaberiteks. Tegemist on väga keeruliste instrumentidega, mille väärtus võib palju kõikuda. Seda, kui ohtlikud võivad derivatiivid olla, ilmestab maailmakuulsa investori Warren Buffetti ütlus, et derivatiivid on massihävitusrelvad.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "RTJ 3 Finantsinstrumendid".
  2. "RTJ 3 Finantsinstrumendid".
  3. "RTJ 3 Finantsinstrumendid".
  4. "Financial instruments. Investopedia".