Fidelio
"Fidelio" (originaalis Fidelio oder Leonore, Die Triumph der ehelichen Liebe; "Fidelio ehk Leonore, Abielulise armastuse triumf") on Ludwig van Beethoveni ooper (op. 72) algselt kolmes, hiljem kahes vaatuses Joseph von Sonnleithneri libretole (1805) Jean-Nicolas Bouilly poolt Pierre Gaveaux’le kirjutatud libreto "Léonore ou l’amour conjugal" (1798) järgi. Teksti on muutnud ja täiendanud Stephan von Breuning (1806) ja Georg Friedrich Treitschke (1814).
Ooperi esmaettekandes oli teose pealkiri "Fidelio, oder Die Eheliche Liebe" ja lavateos kanti ette 20. novembril 1805 Viini Theater an der Wienis. Rollide esmaesitajad olid Anna Milder (Leonore), Friedrich Christian Demmer (Florestan), Joseph Rothe (Rocco), Johann Michael Weinkopf (Don Fernando), Sebastian Meier (Don Pizarro), Louise Müller (Marzelline) ja Joseph Caché (Jaquino). Dirigeeris Ignaz von Seyfried.
Ooperi saamislugu[muuda | muuda lähteteksti]
"Fidelio" komponeerimise lugu algas 1803. aastal, mil Theater an der Wieni impressaario, näitleja ja libretist Emanuel Schikaneder sõlmis Beethoveniga lepingu ooperi kirjutamiseks. Leping sisaldas ka klauslit, et Beethoven võib komponeerimise ajal elada tasuta teatri korterikompleksis. Beethoven sai Schikanederilt libreto "Vestas Feuer" ("Vesta tuli"), kuid see ei olnud Beethovenile meeltmööda. Ta veetis Schikanederi valdustes muusikat komponeerides umbes kuu, kuid jättis töö pooleli, kui tema tähelepanu köitis "Fidelio" libreto.
"Vestas Feuerile" kulutatud aeg ei läinud raisku. Kaks selle komponeeritud numbrit leidsid olulise koha hiljem "Fidelios". Need olid Pizarro aaria „Ha, welch ein Augenblick!" ning Leonore ja Florestani duett „O namenlos Freude". Pärast „Vesta tulest” eemaldumist elas Beethoven mõnda aega Theatre an der Wieni majas edasi, sest Schikanederi lepingust polnud kerge taganeda. See sai teoks alles siis kui impressaario 1804. aastal teatrijuhi kohalt vallandati.
Versioonid[muuda | muuda lähteteksti]
"Fidelio" on kõnedialoogidega numbriooper. Ooperi pealkirja "Fidelio" laenasid libretistid Shakespeare'i tragöödiast "Cymbeline" (1611), kus kuninga tütar Imogen võtab endale meheks riietatuna Fidelio nime ning on oma mehele kõigutamatut truu nagu ka Leonore Beethoveni ooperis. Jean Nicolas Bouilly libreto ise Beethoveni ooperile põhines Boiully väitel tõestisündinud lool tema tuttava Madame de Tourraine'iga, kes meheks maskeerituna päästis 1793. aastal oma abikaasa jakobiinide käest.
Esimene versioon pidas vastu vaid kolm etendust, sest oli liiga pikk ja koormas publikut. Viin oli tollal prantslaste poolt okupeeritud ja Beethoveni talendi austajad linnast lahkunud. Prantsuse okupatsioonivõimud ei pööranud Beethoveni teose sisule mingit tähelepanu. Nad ei mõistnud saksa keelt. Teatri juhtkond oli aga ettevaatlik ning otsustas mitte võimaldada tõmmata paralleele Pierre Gaveaux ooperiga "Léonore, ou L'amour conjugal" (1798) ja Ferdinando Paeri ooperiga "Leonora" (1804), mis mõlemad baseerusid samale allikale kui Beethoveni ooper ning mõlemat nimetati vabastamisooperiks.
Otsustati muuta pealkirja ja soovitada heliloojal teost tublisti lühendada. Teine versioon, mis oli von Breuningi poolt pisut muudetud tekstiga ja Beethoveni komponeeritud kolmanda avamängu variandiga, esietendus 29. märtsil 1806 Viini Theater an der Wienis pealkirjaga "Leonore, Die Triumph der ehelichen Liebe". Ettekandajad olid samad, kes esitasid algvarianti, välja arvatud Florestani rolli esitaja, kelleks oli Joseph Röckel. Seegi etendus polnud edukas. Ikka põhjusel, et asjatundlik publik oli Viinist lahkunud. Pärast teist etendust keelas solvunud helilooja teose edasise mängimise. Ta tundis end teatriinimeste poolt reedetuna.
Beethoven ei puudutanud ooperi partituuri aastaid, kuid varasem läbikukkumise ei andnud rahu. Kaheksa aastat pärast teise versiooni esitamist võttis maestro ooperi uuesti muutmiseks käsile. See oli töömahukas protsess. Sellest on säilinud 25-leheküljeline visandivihik. Sonnleithneri algteksti revideeris Georg Friedrich Treitschke. Tegevustik muudeti tihedamaks, kolmest vaatusest tehti kaks, peategelaste traagilised iseloomujooned tugevnesid, vabastamise teema tõsteti rohkem ja selgemalt esile ning Leonore karakter muudeti inimlikumaks. Ooper pidi saama ka neljanda avamängu variandi, kuid see polnud esietenduse päevaks valmis. Kasutati avamängu nr 3. Uus avamäng sai valmis kolm päeva pärast esietendust. See oli lühem ning esitati edaspidi alati, kui kuskil "Fidelio" tuli ettekandmisele.
Kolmanda versiooni, pealkirjaga "Fidelio", esiettekanne toimus 23. mail 1814 Viini Kärntnertortheateris. Helilooja ise eelistanuks pealkirja "Leonore", et viidata esimesele redaktsioonile, kuid teatri juhtkond eelistas "Fideliot". Rolle esitasid Anna Milder-Hauptmann (Fidelio), Julius Radichi (Florestan), Johann Michael Vogl (Don Pizarro), Carl Weinmüller (Rocco), Ignas Saal (Don Fernando), Joseph Freuhwald (Jaquino) ja Anna Bondra (Matzelline). Dirigeeris Michael Runde. Kolmas redaktsioon tõi ooperile ülemaailmse kuulsuse. Kuid mitte kohe, vaid pärast seda kui tollane rahvusvahelise nimega primadonna Wilhelmine Schröder-Devrient asus 1822. aastal Leonore rollis domineerima. Seejärel võttis Beethoveni ainus ooper koha sisse maailma juhtivate ooperiteatrite püsirepertuaaris ning on seal püsinud tänaseni.
Avamängud[muuda | muuda lähteteksti]
Ooperile on kirjutatud neli erinevat avamängu. "Leonore" nr 1 (op 138) komponeeriti aastatel 1806/1807 Praha 1808. aastal kavandatud esietenduse jaoks, kuid seda etendust ei toimunud. Selle avamängu avaldas 1838. aastal Tobias Haslingeni Viini kirjastus. "Leonore" nr 2 (op 72a) avamäng on tegelikult esimene, mis komponeeriti aastatel 1804/1805 ooperi algversiooni jaoks. See trükiti esmakordselt 1842. aastal Leipzigis Breitkopf & Härteli muusikakirjastuses. Suurepäraseks hinnatud avamäng "Leonore" nr 3 (op 72b) juhatas sisse 1806. aasta teise redaktsiooni. Selle trükkis Breitkopf & Härtel juba 1810. aasta juulis. Avamängust kujunes peagi üks Beethoveni tuntumaid teoseid, mida sageli esitatakse kontsertidel, kuna see ületab oma dramaatilisuse ja muusikalise radikaalsuse poolest üldtunnustatud ooperi avamängu standardeid. Neljandat, lühikest avamängu, tuntakse pealkirja "Fidelio" all. Sellega algas 1814. aasta redaktsioon ja sellega alustatakse tavaliselt seda ooperit ka tänapäeval.
Ooperi poliitiline hõngus[muuda | muuda lähteteksti]
Beethoveni ooper jäi sisuliselt ka pärast kolmandat versiooni heliloojale meelepäraselt lõpuni viimistlemata. Maestrol jäi hinge rahulolematuse tunne. Ta andis lubaduse, mitte kunagi enam ooperit komponeerida ja seda lubadust ta pidas. Lõpetamatusele vaatamata hinnatakse oopust kui ühte kuulsamat vabastamisooperit ja tituleeritud üheks suurimaks ja väärikamaks, mis ooperiliteratuuris loodud. Teosel on pidevalt olnud unikaalne koht ooperiteatri repertuaaris. Seda on aegade jooksul sageli võetud mängukavva just siis, kui teater tahab kaudselt avaldada poliitilist meelsust või toetada rahvuslikku vabadusvõitlust.
"Fidelio" ettekannete edukäik 20. sajandil sai alguse 1904. aastal, kui Beethoveni vabastamisooper tuli dirigendi ja helilooja Gustav Mahleri initsiatiivil ettekandmisele Viini Õukonnaooperis. Mahler pidas silmas, et üldsus oli nördinud Vene-Jaapani sõjast. Nõukogude Liidus tekitas furoori 1928. aastal Leningradis Proletkulti poolt ette kantud "Fidelio" nõukogude revolutsiooniliste kommentaaridega kokku monteeritud lavastus. Hetkel, kui trompetihelide saatel saabus minister, süttis ekraanil kiri, mis teatas publikule, et kui nüüd kodanlus vangid vabastab, siis on see vastuolus bolševistliku klassiteadvusega ja nemad Proletkultist rebivad vangide vabastajate maskid maha. Sellel kohal lõpetati ooperi ettekandmine.
"Fidelio" valiti ka Teises maailmasõjas puruks pommitatud ja restaureeritud Viini Riigiooperi hoone avamisetenduseks, mis toimus 5. novembril 1955. Avamine langes kokku viimaste okupatsioonisõdurite lahkumisega Austriast. Etendust juhatas Karl Böhm. Poliitiliselt plahvatusohtlik oli lavastus Dresdeni Semperoperis 7. oktoobril 1989, mida esitati Saksa DV neljakümnendal ja viimasel aastapäeval. Sajad meeleavaldajad, kes selle aastapäeva tähistamise vastu väljaspool teatrimaja demonstreerides toetasid sõna- ja liikumisvabadust, viidi Stasi agentide ja politsei poolt vanglatesse. Teatrilaval toimus samal ajal tegevus vanglas, mis okastraadiga ümbritsetult ja betoonmüüride vahel asuvana viitasid Berliini müürile. Lõpustseenis ilmusid osatäitjad lavale tavalistes igapäevariietes, nagu oleksid koori liikmed just tänavalt demonstratsioonilt ooperisse marssinud, et vange vabastada. Publik sai sõnumi kätte ja ovatsioon kestis kümneid minuteid.
Ooper lavastati tugeva sisuliste muudatuste, lavaliste eksperimentidega ja poliitilise alltekstiga ka Stuttgardis (1998). Leonore käib avamängu ajal taskulambiga mööda lava meesteriietes ning otsib sissepääsu kinnisesse vanglasse. Florestan on pikast vanglas viibimisest hulluks läinud. Don Pizarro lõikab Florestanil kõri läbi, mispeale Leonore tulistab Don Pizarro surnuks. Mõne hetke pärast tõusevad kaks mõrvatud ohvrit verisena püsti ja ooper läheb edasi. 2008. aasta sügisel Dessaus Anhaltisches Theatres etendatud "Fidelio" lõppes vahetult pärast finaali kõigi ooperis osalenute markeeritud vastastikuse tulistamisega, et juhtida tähelepanu ebaõiglusele, mis maailma asjades ikka veel eksisteerib. 28. juunil 2014 esietendus ooper vabaõhuversioonis Cottbusi teatri lavastusena muuseumiks muudetud linnavangla hoovis, kus 1000 pealtvaatajat jälgisid etendust vangla kongidest läbi trellitatud akende. Kohal oli Saksamaa kultuuri riigiminister Monika Grütters. Ooperikoori naiste riietust ilmestasid Kuuba vabadusvõitlejate sümbolid. Kooris laulis ka neli endist vangi. 2018. aastal esitas St. Galleni teater esimest korda Leonoret mitte meheks maskeerituna, põhjendusega, et see naine on erakordne isiksus ega vaja maskeeringut.
Viini Riigiooperis esietendus 1. veebruaril 2020 "Fidelio" algversioon, mida polnud esitatud üle kahe sajandi.
Eestis on Beethoveni meistriteost esitanud Vanemuine (1974) ja Nargen Opera (2007) Viinistu kunstimuuseumi katlamajas.
Helisalvestised on aastatest 1938, 1941, 1951, 1953, 1957, 1962, 1964, 1969, 1970, 1976, 1978, 1979, 1982, 1989, 1990, 1994, 1995, 1997, 1999, 2003, 2006 ja 2011.
Tegelased[muuda | muuda lähteteksti]
- Florestan (tenor) – aadlikust vang
- Leonore/Fidelio (sopran) – Florestani naine
- Rocco (bass) – vangivalvur
- Marzelline (sopran) – Rocco tütar, armunud Fideliosse
- Jaquino (tenor) – vangivalvur, armunud Marzellinesse
- Don Pizarro (bass-bariton) – vanglaülem
- Don Fernando (bass) – minister
Süžee[muuda | muuda lähteteksti]
Tegevus toimub 18. sajandi lõpul Hispaania riigivanglas Sevilla lähedal. Hispaania aadlik Florestan on üle kahe aasta kadunud. Ta on poliitilistel põhjustel pandud vangi. Tema abikaasa Leonore on oma meest otsinud ja jõuab Sevilla vanglasse lootuses oma abikaasa vabastada. Ta on maskeerunud noormeheks nimega Fidelio. Heasüdamlik vangivalvur Rocco võtab Fidelio tööle. Temasse armub Rocco tütar Marzelline, ehkki tal on oma peigmees Jaquino, kes nüüd kõrvale lükatakse. Vanglaülem don Pizarro saab teada, et Madridist tuleb vanglat inspekteerima minister don Fernando. Pealinnas kahtlustatakse, et vanglas peetakse ilma kohtuotsuseta kinni süütuid inimesi. Don Pizarrole tundub Florestani illegaalne vangishoidmine liiga ohtlikuna ja ta tahab panna vangide kõrvaldamise ülesande Roccole. Too keeldub küll tapmast, kuid on nõus kaevama haua salapärasele vangile. Don Pizarro otsustab ise Florestani hukata, et kaotada jäljed. Leonore kuuleb seda juttu pealt ja mõistab, et tegemist on tema mehega. Ta soovib vana vangivalvurit hauakaevamisel abistada. Nii sattub Leonore esimest korda maa-alusesse salakongi. Leonore/Fidelio veenab teda, et enne hukkamist on vaja lasta vangid viimasele jalutuskäigule. Don Pizarro tahab selle eest karistada vangivalvurit, kuid too viitab kuninga sünnipäevale ja vanglaülem lubab vangid jalutama. Rocco ja Fidelio lähevad haudu kaevama. Florestan palub Roccol teatada kõigest, mis temaga on juhtunud Leonorele. Leonore/Fidelio tunneb hääle järgi ära oma mehe. Don Pizarro on valmis hukkamisotsust täide viima. Leonore/Fidelio paneb püstoli vastu vanglaülema rinda, ähvardades teda tappa. Kõlavad trompetihelid. Saabub minister. Ta lõpetab don Pizarro hirmuvalitsuse ja vabastab Florestani. Rahvas juubeldab. Florestan ja Leonore juhatavad vangid vabadusse valguse kätte. Minister tunneb Florestanis ära oma kadunud ja surnuks peetud sõbra. Marzelline on hämmingus, nähes, et Fidelio on naine. Kõik poliitvangid vabastatakse. Rahvas juubeldab ja nõuab türannile karistust. Don Pizarro heidetakse vangikongi. Leonorest saab rahvuskangelane.
Muusikalood[muuda | muuda lähteteksti]
- Jaquino ja Marzelline duett „Jetzt, Schätchen, jetzt sind wir allein”
- Marzelline aaria „O wär ich schon mit dir vereint”
- Marzelline, Leonore, Rocco ja Jaquino kvartett „Mir ist so wunderbar”
- Rocco aaria „Hat man nicht auch Gold beineben”
- Rocco, Leonore ja e Marzelline tertsett „Gut, Söhnchen, gut”
- Pizarro aaria kooriga „Ha, welch ein Augenblick”
- Don Pizarro ja Rocco duett „Jetzt, Alter, jetzt”
- Fidelio aariad „Abscheulicher!” ja „O Gott! Welch ein Augenblick!”
- Leonore, Rocco, Marzelline, Jaquin ja Pizarro ansambel vangide kooriga „O welche lust, in freier Luft ”
- Leonore aaria „Abscheulicher wo eilist du hin!
- Rocco ja Leonore duett „Nur hurtig fort, nur frisch gegraben”
- Pizarro, Florestan, Leonore ja Rocco kvartett „ Er sterbe! Doch er soll erst wissen”
- Florestani, Rocco ja Fidelio tertsett „Euch werde Lohn in bessern Welten”
- Fidelio ja Florestani duett „O namenlos Freude!”
- Fernando, Rocco, Pizarro, Leonore, Florestan, Marzelline ja Jacquino ooperi finaali ansambel „Heil sei dem Tag, Heil sei der Stunde!”