Euroopa Liidu regulatsioon loomade riituslikust tapmisest usuvabaduse kontekstis

Euroopa Liidu regulatsioon loomade riituslikust tapmisest annab lühiülevaate usuvabadusest, loomade riituslikust tapmisest moslemi ja juudi kogukondades, Euroopa Liidu õigusaktidest ja kohtupraktikast, millele tuginedes reguleeritakse loomade riituslikku tapmist EL liikmesriikides. Viimaks on välja toodud riitusliku tapmise regulatsioonid Eestis.

Usuvabadus Euroopa Liidus

Euroopa Liidu kõik liikmesriigid on ühinenud Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga (edaspidi ka: harta). Tegemist on dokumendiga, milles fikseeriti Euroopa Liidu liikmesriikide isikute kõige põhimõttelisemad õigused ja vabadused. Need õigused ja vabadused tulenevad liikmesriikide põhiseadustest, rahvusvahelistest lepingutest ning tavast ja on kokku pandud üheks kataloogiks. Harta artikkel 10 lõige 1 ütleb, et igaühel on õigus usuvabadusele. See õigus kätkeb vabadust usku või veendumusi muuta, kuulutada nii üksi kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt kultuse, õpetamise, tava ja kombetalituse kaudu. Euroopa Liidu toimimise leping (edaspidi ka: ELTL) on liikmesriikide poolt kinnitatud rahvusvaheline leping, mille artikkel 10 ütleb, et liit püüab võidelda usutunnistuste diskrimineerimise vastu.

Järelikult tunnistab Euroopa Liit usuvabadust kui isikute põhiõigust ja kaitseb seda. Igal Euroopa Liidu liikmesriigis oleval isikul on õigus valida oma usku ja veendumusi, teda ei tohi selles takistada ega temasse halvemini suhtuda. Terminil “usuvabadus” puudub definitsioon. Täpne vaste looks usuvabaduse olemusele liiga kindlad raamid. Igapäevane käsitlus üldjuhul nii ühemõtteline ei ole, seega oleks defineerimine pigem kahjulik kui kasulik. See-eest aga annab harta artikkel 10 loetelu, kuidas võiks usuvabadust mõista (vt. käesoleva peatüki esimest lõiku) ning eelkõige tuleks sellest lähtuda.

Loomade riituslik tapmine Euroopa Liidus

Euroopa Liidu väärtuseks on loomade heaolu, mida kinnitab Euroopa Ühingu asutamislepingu protokoll 33, mis räägib loomade heaolust ja kaitsest. Inimeste teadlikkus loomade väärkohtlemisest on kasvanud, sh lihatööstustes. See on põhjustanud pahameele ja ettevaatlikkuse tarbijana. Osa religioone näevad ette loomade riitusliku tapmise ning see on Euroopa Liidus tugevat kritiseerimist leidnud just eeltoodud teadlikkuse suurenemise tõttu.

Peamised religioonid Euroopa Liidus, mis nõuavad loomade riituslikku tapmist, on islam ja judaism. Mõlema religiooni pühakirjadest (islamis Koraan, judaismis Vana Testament) tulenevad nõuded söödavale lihale ning need on üsna sarnased: loomad peavad olema enne veretustamist (verest tühjaks laskmist) elusad ja vigastamata.

Religioossest vaatepunktist võib olla probleemne, et nii mõnigi loomi uimastav tagasipööratav meetod võib tekitada loomadel vigastusi enne rituaalset tapmist. Tagasipööratav uimastamise meetod tähendab, et loom ei sure uimastamise tõttu.

Levinumad uimastamise meetodid:

• koljuluud läbistav poltpüstol
• koljuluud mitteläbistav poltpüstol
• elektronarkoos
• heakskiidetud koostisega gaasiseguga uimastamine.

Uuringud on näidanud, et vere väljavool looma kehast ei sõltu looma eelnevast uimastamisest. Riitusliku tapmise jaoks on sobivaim uimastamisviis elektronarkoos, kuna see ei tekita loomale vigastusi. Gaasiseguga uimastamine ei ole sobilik, kuna see toob suure tõenäosusega kaasa looma lämbumise ja surma. Poltpüstol vigastab looma ning toob kaasa surma.

Elektronarkoosi miinuseks on, et see ei pruugi alati töötada tagasipööratavana. Elektrivool pähe tekitab loomal epilepsiahooga sarnase seisundi, kus loomal puudub teadvus. Vahel jõuab vool südamesse, mis toob kaasa südame seiskumise ja looma surma. Tihti ei suudeta eristada, kas loom on pärast uimastamist teadvuse kaotanud või surnud, seda just suuremates tapamajades, ning seetõttu ei usaldata liha kvaliteeti.

Mõnes juudivoolus on uimastamismeetodid (sh tagasipööratavad) juudi seaduse vastased, sest arvatakse, et uimastamine tekitab loomadele valu. Ka islamis esineb selles osas religioonisiseseid lahkhelisid, kuna ükski suur religioon pole homogeenne.

Euroopa Liidu Nõukogu määrus nr 1099/2009, mis käsitleb loomade kaitset nende surmamise korral, sätestab erandi loomade tapmiseelsele uimastamisele. Määruse artikkel 4 lõige 4 ütleb, et rituaalse tapmise jaoks ei ole eelnevat uimastamist vaja, kui tapmine toimub tapamajas. Sama määruse põhjendus 57 ütleb, et liikmesriikidele tuleb tagada teatud paindlikkus. Põhjenduses 18 on öeldud, et antud määrusega austatakse ka usuvabadust. Järelikult tagab liit loomade heaolu ja kaitset, kuid samal ajal arvestab ka liikmesriikide elanike vajadustega.

Suurtes tapamajades saab seda erandit samuti rakendada, kuid see riivab tugevalt loomade heaolu ja kaitset võrreldes väiketapamajadega, kuna tapmist viiakse läbi liinitööna, mis võib tuua kaasa palju vigu. Loomade riituslik tapmine on spetsiifiline tapmisviis, mille läbiviimisel tuleb jälgida kindlaid nõudeid. Eksimused toovad kaasa suuri kannatusi loomadele ning võivad rikkuda lihakvaliteedi. Tulemuseks on loom, kes talus põhjuseta piinarikast surma, kuna tema liha ei sobi usklikele tarbimiseks.

Suuremates tapamajades on antud erandi kohaldamine problemaatiline, kuna tapmist viiakse läbi liinitööna, mille käigus võib tekkida palju vigu. Loomade riituslik tapmine on spetsiifiline tapmisviis, mille läbiviimisel tuleb järgida kindlaid usunõudeid. Eksimused toovad kaasa suuri kannatusi loomadele ning võivad rikkuda lihakvaliteeti. Tulemuseks on loom, kes talus põhjuseta piinarikast surma, kuna tema liha ei sobi usklikele tarbimiseks.

Euroopa Kohtu otsus C-336/19: Centraal Israëlitisch Consistorie van België jt versus Vlaamse Regering

7. juulil 2017 võeti Flaami piirkonnas vastu dekreet, mis keelas religioossetel riitustel loomade uimastamata tapmise. Loomadel kasutatav uimasti peab olema riitusliku tapmise puhul tagasipööratav ning uimastamine ei tohi tagajärjena kaasa tuua looma surma ega vigastamist. Vastu võetud dekreet tekitas tugevat vastukaja juudi- ja islamiusuliste seas, kes väitsid, et kehtestatud piirangud takistavad neil oma usku praktiseerida ning nõudsid õigusakti osalist või täielikku tühistamist. Kaebajate murede lahendamiseks esitas Belgia konstitutsioonikohus 8. aprillil 2019 Euroopa Liidu Kohtule eelotsusetaotluse, milles soovis teada, kas Flandrias kehtestatud õigusakt on vastuolus liidu õigusega. 17. detsembril 2020 otsustas Euroopa Kohus kohtuasjas C‑336/19, et liikmesriigis vastuvõetud dekreet ei satu vastuollu Euroopa Liidu õigusega.

Asjaolud ja problemaatika

Eelotsusetaotluses esitas Belgia konstitutsioonikohus Euroopa Kohtule kolm küsimust. Esiteks soovis Belgia konstitutsioonikohus teada, kas 7. juuli 2017. aastal vastu võetud dekreet võib kõrvale kalduda nõukogu määruse (EÜ) nr 1099/2009 artiklist 4 lõikest 4. Kõrvalekalle toimus sama määruse artikli 26 lõike 2 punkti c alusel, mis lubab kehtestada siseriiklikud eeskirjad loomade tõhusamaks kaitseks nende surmamisel. Juhul, kui selline kõrvalekalle on lubatud, siis kas dekreet satub vastuollu Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 10 lõikega 1. Nimelt tohib määruse artikli 4 lõike 1 alusel loomi surmata üksnes pärast uimastamist (teadvuse ja tundlikkuse puudumine tagatakse looma surmani), kuid lõige 4 seab erandi, mille kohaselt ei kehti tingimused religioossetele tapmisviisidele. Riitusliku tapmise eesmärgiks on usklikele tagada liha loomalt, kes on tapetud vastavalt religioonist tulenevatele nõuetele. Juudi- ja islamiusulised väitsid, et 7. juuli 2017. aasta dekreet ei võimalda neil enam usulistele tõekspidamistele vastavat liha hankida ja tagasipööratav uimastamine on vastuolus nende veendumustega. Islamis ja judaismis on nõutav, et enne veretustamise protseduuri ei tehtaks loomadega ühtegi toimingut, mis võiks nad tappa enne verest lõplikku tühjenemist. Niisiis piirab dekreet usukogukondade arvates liigselt harta artikli 10 lõikega 1 tagatud usuvabadust, sest ei võimalda neil tappa loomi tapmisriituse jaoks eelnevalt uimastamata.

Kolmandaks uuris Belgia konstitutsioonikohus, kas nõukogu määrus nr 1099/2009 võiks vastuolus olla harta artiklitega 20, 21 ja 22, mis tagavad võrdsuse, diskrimineerimise, kultuurilise, usulise ja keelelise mitmekesisuse. Sisuliselt taheti teada, kas riitusliku tapmise piirangud on ebavõrdses seisus jahipidamise, kalapüügi, kultuuri- või spordiürituste käigus tapetud loomadele sätestatud piirangutega.

Suuremas pildis tekitas kohtuasi C-336/19 poliitilise küsimuse, mis nõuab riigi ja religioonide omavaheliste suhete vahekorra kindlaksmääramist. Euroopa Kohus pidi kaaluma, kas juudi- ja islamiusuliste õiguste seesugune riive on demokraatlikus ühiskonnas vajalik. Euroopa Liidu liikmesriikidel on aga lubatud säilitada teatud paindlikkus, mis võimaldab neil riigisiseselt vastu võtta ulatuslikumaid eeskirju loomade kaitseks, mistõttu sai õigusriive probleem üldse tekkida. Euroopa Kohus nendib, et määruse nr 1099/2009 näol on loodud raamistik, mis juhib vaid tähelepanu loomade heaolu ja kaitse nõuetele, kuid samaaegselt võtab arvesse liikmesriikide enda tavasid ja õigust. Sellest tulenevalt peab iga liikmesriik ise leidma loomade heaolu ja kaitse ning usuvabaduse praktiseerimise tasakaalu siseriikliku õiguse muutmisel.

Kohtujuristi arvamus

Antud kaasuses esitas kohtujuristina oma arvamuse Gerard Hogan, kes oli enne Euroopa Kohtusse asumist Iirimaa kõrgeima kohtu kohtunik.

Euroopa Liidu kohtuotsuses Oeuvre d’assistance aux bêtes d’abattoirs versus Ministre de l'Agriculture et de l'Alimentation jt punktis 47 tõdeti teadusuuringutega kinnitatud fakti, et uimastamise abil on võimalik tagada minimaalseim loomade heaolu kahjustamine nende tapmisel. Nõukogu määruses nr 1099/2009 artikli 4 lõikes 4 on toodud erand, mis lubab eelneva uimastamiseta tappa looma tapamajas, kui seda tehakse religioossel eesmärgil. Erandi eesmärgiks on kaitsta juudi ja islami usku inimestel Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 10 sätestatud usuvabaduse teostamist. Gerard Hogani arvamuses tõlgendas ta määrust nii, et liikmesriigid ei tohiks erandi mõttest tuleneva eesmärgi tõttu kehtestada riigisiseses õiguses loomade rituaalsele tapmisele karmimaid piiranguid, kui antud määrus ette näeb. Muidu riivaksid liikmesriigid liigselt usuvabaduse teostamise õigust. Seega Hogani arvates kohaldasid Flaami piirkonna seadusandjad Belgias määrust vääralt, kui nad keelasid loomade religioossetel eesmärkidel uimastamiseta tapmise. Kohtujuristi meelest oleks igasugune kõrvalekalle määruses sõnastatud erandist, nagu ka uimastamise kohustuslikuks muutmine rituaalsetel tapmistel, vastuolus artikli 4 lõikega 4.

Kohtujurist väljendas eriarvamuses, et liikmesriigid peavad seadusloomel tõlgendama antud sätteid nii, et neil ei ole õigust kehtestada õigusnorme, mis keelavad uimastamiseta tapmise. Liikmesriikidel ei ole ka usuvabaduse kontekstis õigust nõuda alternatiivset tagasipööratavat uimastamismeetodit riituslikeks tapmisteks.

Antud kaasuses on seadusandjad vastukaaluks välja toonud, et uimastamata tapetud loomade liha on usulistel ühendustel ja nende liikmetel võimalik osta importkaubana ja sellepärast on uimastamata looma tapmise keeld proportsionaalne usuvabaduse riivamisel. Sellele aga vaidles kohtujurist vastu, sest religioossete ühenduste liikmete huvides võib olla ka ise tapmistalituste läbiviimine ning nende ajal kohal viibimine, mille tõttu ei saadaks lauspiirangu puhul usuvabadust teostada.

Lisaks toob Gerard Hogan välja määruse nr 1099/2009 artikli 4 lõike 4 murekohana selle laia tõlgendatavuse. Rituaalse tapmise kattevarju all on võimalik müüa tavatarbijale liha, mille päritolust ei tea klient midagi ning samas ei ole sellele indiviidile ka oluline, et loom oleks tapetud riituslikult. Taolise olukorra vältimiseks peaksid liikmesriigid pakendile kirjutama, kuidas loom on tapetud, et klient saaks teha informeeritud valiku enda isiklike veendumuste kohaselt.

Muud lahendid

C-426/16

Kohtulahendi nr C-336/19 keskne küsimus oli, kas liikmesriigi õigusakt on vastuolus liidu õigusega, kui see kehtestab, et looma riituslikku tapmist tohib läbi viia ainult looma eelnevalt tagasipööravalt uimastades. Euroopa Kohus vastas, et selline siseriiklik õigusakt ei ole vastuolus liidu õigusega. Ehk, kui määruse nr 1099/2009 artiklis 4 lõikes 4 on kehtestatud erand riitusliku tapmise läbiviimiseks ilma eelnevalt looma uimastamata, siis see muutub sisutühjaks, kui liikmesriik otsustab siseriiklikusse õigusesse sellist erandit mitte lubada (sama määruse artikli 26 lõike 2 punkti c alusel). Samas on lahendis C-426/16 Euroopa Kohus punktis 55 kinnitanud, et määruse 1099/2009 artiklit 4 lõiget 1 ja 4 koos artikli 2 punktiga k tuleb tõlgendada nii, et ilma eelneva uimastamiseta on looma tapmine erandkorras lubatud. Punktis 56 on täpsustatud, et määruse artikli 4 lõikega 4 on võtnud liidu seadusandja endale kohustuse tagada erandkorras ilma eelneva uimastamiseta loomade riituslik tapmine.

Siin lähevadki kaks lahendit vastuollu, ühelt poolt on liit võtnud endale kohustuse tagada erandkorras loomade riituslik tapmine ilma eelneva uimastamiseta, kuid teiselt poolt aktsepteerib liit siseriiklikku akti, mis keelab täielikult loomade riitusliku tapmise ilma eelneva uimastamiseta. Samas ei saa öelda, et moslemitel ja juutidel, kelle elukohariigis selline keelav õigusakt kehtib, ei ole võimalik saada liha loomalt, keda ei ole enne tapmist uimastatud, sest sellist liha on võimalik riiki importida. Euroopa Kohus on lahendis C-336/19 öelnud, et liikmesriigid on tohi takistada ega keelata loomsete saaduste (nt liha) importimist põhjendusel, et see ei vasta siseriiklikele nõuetele.

C-497/17:

Vaidluse ajendiks olid riituste tõttu loomadele tekitatud kannatused, mis oleksid välditavad, kui loomad enne tapmist uimastada. Tasakaalu leidmine loomade heaolu ning usuvabaduse austamise vahel on olnud keeruline protsess. Lahendusena kasutati määruse nr 1099/2009 artikli 4 lõiget 4, mille kohaselt uimastamiskohustus ei kehti juhul, kui loomad tapetakse riituslikult tapamajas. Sama määruse põhjenduse 18 kohaselt ongi see ette nähtud usuvabaduse kaitsmise eesmärgil. Lahendis C-497/17 nenditakse, et kuigi selline lahendus on sobilik usuvabaduse tagamiseks, siis ei pruugi see olla piisav kaitsmaks loomade heaolu miinimummääral. Põhjuseks toodi, et liidupoolne erandjuhul lubatud tapmisviis ei vähenda loomade kannatusi määral, mis oleks võrdväärne tapmisele eelnevast uimastamisest tingitud teadvuse ja tundlikkuse kaotusega. Määrusest nr 1099/2009 toodi välja ka põhjendus 43, mille kohaselt tuleb eelnevalt uimastamata looma kõri terava noaga täpselt läbi lõigata, et tema piinu vähendada. Lisati, et selline tehnika ei vii määruse nr 834/2007 artikli 14 lõike 1 punkti b alapunkt VIII kohaselt loomade kannatusi nende “miinimumini”.

Kohtuotsus

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 13 sätestab Euroopa Liidu põllumajanduslike majandusüksuste kohustuse tagada loomade kui aistmisvõimeliste olendite heaolu, arvestades samaaegselt liikmesriikide tavasid, mis käsitlevad religioosseid praktikaid. Sellele tuginedes leidis kohus, et liikmesriikidele antud paindlikkus usuvabaduse ja loomade heaolu tasakaalustamisel annab neile ka õiguse tagada ulatuslikum kaitse loomade surmamisel.

Kaebajad rõhutasid eelotsusetaotluses ilma uimastamiseta tapetud loomade liha toiduks tarbimise olulisust nende religioonis. See on oluline seetõttu, et usupraktika kohaselt peab loom surema just veretustamise tagajärjel, kuid uimastusmeetodi kasutamisel enne veretustamist ei saa veenduda looma elusolekus. Soovides tagada Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 10 lõikes 1 sätestatut, tunnistas kohus 7. juuli 2017. aastal vastu võetud dekreedi juudi- ja islamiusuliste õigusi ja usuvabadusi riivavaks.

Riive proportsionaalsuse määramiseks hakkas kohus vaidlusaluse sätte proportsionaalsust kaaluma. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 9 lõikes 2 on sätestatud, et usuvabadust võib piirata seadusega juhul, kui see on tehtud ühiskondliku turvalisuse ja tervise kaitseks. Flandria seadusandja piirangu eesmärk oli vähendada loomade ebavajalikke kannatusi enne nende surmamist. Flaami piirkonna dekreedi ettevalmistavatest materjalidest selgus, et piirangu seadmisel lähtuti teadusuuringutest, mis tõestasid alternatiivsete uimastamise meetodite nullilähedase mõju veretustamisele. Elektronarkoos, kui üks alternatiivse uimastamise meetoditest on tagasipööratav ning ei põhjusta looma surma. Sellega on tagatud, et loomadega ei tehtaks ühtegi toimingut, mis põhjustaks nende surma enne verest tühjenemist.

Euroopa Liidu Kohus, võttes arvesse eelmainitud asjaolusid, langetas otsuse, et Flandria seadusandja ei väljunud talle antud piiridest ELTL artikli 13 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 10 ühitamisel.

Kolmanda küsimuse asjus, mis seadis kahtluse alla, kas riituslik tapmine on pandud ebavõrdsesse seisundisse jahipidamise, kalapüügi, kultuuri- või spordiürituste käigus tapetud loomadele sätestatud piirangutega, leidis kohus, et määruse nr 1099/2009 eesmärk oli reguleerida toiduks tapetud loomadega tehtavaid toiminguid. Spordi- ja kultuuriüritused pole seotud liha või muude loomsete saaduste tootmisega, seega ei saa antud määrust siinkohal kohaldada. Samuti ei oma spordi- ja kultuuriüritustel toodetud lihasaadused olulist majanduslikku mõju. Riituslik tapmine ei ole pandud jahipidamise või muude kultuuri- või spordiüritustega võrreldes ebavõrdsesse olukorda, kuna need ei ole omavahel võrreldavad.

Rituaalse tapmise regulatsioon Eestis

Loomade rituaalne tapmine on Eestis reguleeritud loomakaitseseadusega ning põllumajandusministrimäärusega nr 93 “Põllumajanduslooma religioossel eesmärgil tapmise erimeetodid, religioossel eesmärgil tapmise loa taotluse täpsemad sisu- ja vorminõuded ning religioossel eesmärgil tapmise läbiviimise nõuded ja kord”. Enne 2013. aastat oli vaja rituaalsetest tapmistest teatada Veterinaar- ja Toiduametile, loom tuli hukata oskuslikult, järelevalveametniku juuresolekul ning loom tuli uimastada kohe pärast trahhea ja kägiveenide läbilõikamist.

24. septembril 2009 vastu võetud Euroopa Liidu nõukogu määruse nr 1099/2009 tõttu tekkis vajadus Eesti regulatsiooni täiendada. Määruse ainuke tingimus loomade rituaalsele hukkamisele oli selle läbiviimine tapamajas, kuid määruse nõudele lisaks otsustati Eestis muuta olemasolevat regulatsiooni veel karmimaks: tapmise jaoks loa saamiseks tuleb Põllumajandus- ja Toiduametile esitada kirjalik taotlus, tapmist peab taotlema Eestis registreeritud usuline ühendus, tapetav loom peab olema põllumajandusloom, tapmine peab olema vajalik usulise ühenduse liikmete tarbeks, tapmise juures peab viibima korrakaitseorgan ning põllumajandusloom tuleb enne tapmist või peale jugulaarveeni ja karotiidarteri läbi lõikamist viivitamatult uimastada.

Eesti loomakaitseorganisatsioonid on teinud ka ettepaneku eelneva uimastamiseta loomade tapmine täielikult keelustada, kuid loomakaitseseaduse ja sellega seotult ka teiste seaduste muutmise seaduste eelnõu seletuskirjas on välja toodud, et täielik keeld riivaks Põhiseaduse §-ga 40 kaitstud usuvabadust. Kõnealuses käsitluses on eelkõige mõeldud Põhiseaduse § 40 lõiget 3, mille järgi on igaühel vabadus täita usutalitusi, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust. Põhiseaduse § 40 lõige 3 annab kaitse just tegevuse kaudu teostatavale usuvabadusele. Selle paragrahvi lõige on kvalifitseeritud seaduse reservatsiooniga ehk lõikega kaitstud põhiõigust saab piirata ainult samas lõikes välja toodud väärtuste kasuks: avaliku korra, tervise ning kõlbluse jaoks. Religioossete talituste läbiviimise vabaduse piiramiseks peab antud põhiõiguse riive sobima eesmärgi täitmiseks, olema vajalik ning ka mõõdukas arvestades riive tugevust ja riive eesmärki.

Kuigi loomakaitseseadust muutes rõhutati, et seadusesse tehtav erand kaitseb usuvabadust, jäi loomakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõus käsitlemata loomade religioosse tapmise nõuete proportsionaalsus usuvabaduse suhtes. Lisaks on hiljem välja toodud, et loomakaitseseaduse § 17 lõike 3 nõue uimastada loom viivitamata peale jugulaarveeni ja karotiidarteri läbilõikamist, arvestades usulise ühenduse religioosseid tavasid, ei pruugi olla vajalik, sest lõikejärgne uimastamine aitab looma heaolule kaasa ainult siis, kui uimastamine on tehtud viie sekundi jooksul peale lõiget. Normi kohaselt viivitamata lõikejärgne uimastamine tähendab seda, et loom tuleb uimastada esimesel võimalusel rituaali religioossetest traditsioonidest lähtuvalt, mille tõttu võidakse hilisema uimastamisega looma heaolule liigset kahju teha ning sel juhul ei täidaks norm enam oma eesmärki kaitsta looma heaolu.