Põhiõigused

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Põhiõigused (inglise keeles fundamental rights) on inimeste õigused, mis kuuluvad neile sünnist surmani. Põhiõigused ehk üldised (universaalsed) inimõigused kehtivad igale inimesele ilma igasuguste lisatingimusteta.[1]

Põhiõigused on suuremas osas sätestatud Eesti põhiseaduse II peatükis, aga ka muudes peatükkides.[2]

Põhiõiguste mõiste[muuda | muuda lähteteksti]

Õigusvaldkonnas eristatakse nii formaalset, libertaarset kui ka protseduurilist põhiõiguste mõistet.[3]

Formaalne põhiõiguste mõiste põhineb riigi põhiseadusel. Formaalse viisi kohaselt võib põhiõigusi leida nendest normidest, mis loovad riigi ja inimese vahelise suhte.[4] Neid õigusi saab piirata ainult kooskõlas põhiseadusega.[5]

Libertaarse põhiõiguste mõiste kohaselt on põhiõigusteks ainult vabaduspõhiõigused. Vabaduspõhiõigused on suunatud isikute vabaduse ja võrdsuse saavutamisele.[6] Libertaarset mõistet on kritiseeritud seetõttu, et see hõlmab vaid kitsast osa põhiõigustest. Näiteks ei ole selle mõiste kohaselt põhiõigusteks isiku õigused kaitsele ning sotsiaalsed põhiõigused.[7]

Protseduurilise põhiõiguste mõiste järgi on põhiõigusteks kõik need õigused, mis tulenevad põhiseadusest ning mille olulisuse tõttu ei saa nende kehtivuse üle otsustada parlamendienamus.[8]

Põhiõiguste pooled[muuda | muuda lähteteksti]

Põhiõigused on kahepoolsed ehk nendega on seotud kaks poolt. Üks pool on põhiõiguste kandjad ning teine pool on adressaadid.[9]

Põhiõiguste kandjad[10] on õigustatud subjektid, mis tähendab, et neil on õigus midagi teiselt poolelt nõuda.[9]

Põhiõiguste adressaadid[11] on kohustatud subjektid, mis tähendab, et nende kohustus on midagi teha või tegemata jätta.[12]

Põhiõiguste liigid[muuda | muuda lähteteksti]

Põhiõigusi on mitut liiki: rahvusvahelised, supranatsionaalsed, rahvuslikud ja igaühepõhiõigused.[13]

Rahvusvahelised põhiõigused[muuda | muuda lähteteksti]

Rahvusvahelised põhiõigused tulenevad mitmetest rahvusvahelistest dokumentidest. Üks tuntumaid on Euroopa inimõiguste konventsioon, mis loodi 14. novembril 1950.[13] Konventsioonis on sätestatud näiteks järgmised põhiõigused: õigus elule[14], õigus isikuvabadusele ja -puutumatusele[15], õigus era- ja perekonnaelu austamisele[16].[1]

Supranatsionaalsed põhiõigused[muuda | muuda lähteteksti]

Supranatsionaalsed põhiõigused on enamasti Euroopa Liidu põhivabadused, mille on välja töötanud Euroopa Kohus. Algul olid põhivabadused seotud peamiselt majandusvaldkonnaga, kuid praegu leidub seal ka muid põhivabadusi. Euroopa Kohtu praktikast tuletatud põhiõigused ei loo aga põhiõiguste terviklikku kataloogi ehk nimekirja.[13]

Rahvuslikud põhiõigused[muuda | muuda lähteteksti]

Rahvuslikud põhiõigused on esitatud riikide põhiseadustes. Põhiõiguste loetlemisega püüavad riigid tuua inimõigusi positiivsesse õigusse. Rahvuslikel põhiõigustel on siseriiklikus õiguses suurem tähtsus, kuna nende rikkumist saab kohtus vaidlustada.[17]

Igaühepõhiõigused[muuda | muuda lähteteksti]

Põhiseaduse kohaselt on iga inimene põhiõiguste kandja. Igaühe põhiõigus kehtib kõigile, olenemata isikute teovõimest, kodakondsusest, välimusest või teistest teguritest. Igaühe põhiõigused on kõigil Eesti ja välisriigi kodanikel ning kodakondsuseta isikutel. Põhiseaduses saab igaühe põhiõigusi tuvastada järgmiste sõnade abil: „igaüks“, „kõik“, „keegi“, „kedagi“, „kellegi“ või „kelleltki“.[18]

Loobumine põhiõiguste kaitsest[muuda | muuda lähteteksti]

Inimene võib loobuda põhiõigustest kahel juhul.[12]

  • Inimene nõustub ise sellega, et tema põhiõigusse sekkutakse. Praktikas on sellise loobumise näiteks olukord, kus isik esitab asutusele enda kohta käivaid andmeid siis, kui see ei ole seadusega kohustuslik.[12]
  • Inimene loob iseendale kohustuse põhiõigust mitte kasutada. Näiteks võib lepingus kokku leppida, et teatud tingimustel lahendatakse vaidlus vahekohtus, mitte kohtus.[12]

Põhiõigustest loobumine peab olema vabatahtlik ning see ei tohi negatiivselt mõjutada kehtivat väärtuskorda. Muul juhul ei ole põhiõiguste kaitsest loobumine põhiseaduspärane.[12]

Üldpõhimõtted põhiõiguste kaitsest[muuda | muuda lähteteksti]

Põhiõigusi saab piirata olukorras, kus tekib vastuolu mõne teise põhiõiguse või muu põhiseadusest tuleneva väärtusega. Üks kaalukamaid väärtusi on näiteks vabadus,  mida on mainitud põhiseaduse preambulis.[19]

Põhiõiguste piiramine ja rikkumine ei ole samatähenduslikud.[20] Põhiõiguste rikkumisel on põhiõiguste piiramine põhiseadusvastane.[21] Põhiõiguste piirangut kontrollitakse kindla skeemi alusel ning kontrolli käigus hinnatakse piirangu kooskõla põhiseadusega.[22] Skeem hõlmab kaht astet: esmalt tuvastatakse põhiõiguse kaitseala riive, seejärel analüüsitakse, kas sellega rikutakse põhiõigust.[23]

Põhiseaduspärasuse skeem[muuda | muuda lähteteksti]

Põhiõiguse piirangut kontrollitakse järgmise põhiseaduspärasuse skeemi alusel.

Kaitseala all tuvastatakse õigushüved, mida põhiõigused kaitsevad.[24] Selleks tuleb eraldi kontrollida esemelist ja isikulist kaitseala.[25]

Esemeline kaitseala: leitakse, millist tegevust, positsiooni või seisundit konkreetne põhiõigus kaitseb.[26] Näiteks elukutsevabadus kaitseb isikut selle eest, et ta saaks vabalt valida endale tegevusala, elukutset ja töökohta ilma riigi sekkumiseta.

Isikuline kaitseala: leitakse, keda põhiõigus kaitseb ehk kellel on õigus tugineda konkreetsele põhiõigusele. Samuti võib tekkida vajadus analüüsida juriidilise isiku kaitseala, näiteks ettevõtlusvabadust.[27]

Riivega on tegu juhul, kui riik mõjutab põhiõiguslikku kaitsehüvet ebasoodsalt mistahes viisil.[28] Riive on põhiseaduspärane, kui see on kooskõlas põhiseadusega.[29] Põhiseaduspärasuse tuvastamiseks kontrollitakse riive formaalset ja materiaalset kooskõla põhiseadusega.[30]

Formaalne põhiseaduspärasus[muuda | muuda lähteteksti]

Põhiõiguste riive on formaalselt põhiseaduspärane, kui see vastab järgmistele tingimustele.

  • Pädevusnõuded on täidetud, kui seaduse on vastu võtnud pädev organ, näiteks Riigikogu;
  • Menetlus- ja vorminõuded on täidetud, kui seadus on vastu võetud, kindlaid tingimusi järgides välja kuulutatud ja Riigi Teatajas avaldatud.[31]

Õigusselgus tagab, et igal isikul on võimalik seadusest aru saada.[32] Näiteks peab keskmiste võimetega isik normi lugedes aru saama, mida sellest normis mainitud tegevus võib endaga kaasa tuua.

Kooskõla parlamendireservatsiooniga tähendab, et kõik olulisemad küsimused otsustatakse rahvale kõige lähemal ehk Riigikogus.[33]

Materiaalne põhiseaduspärasus[muuda | muuda lähteteksti]

Põhiõiguste riive on materiaalselt põhiseaduspärane, kui see vastab järgmistele tingimustele.

Igal konkreetsel riivel peab olema legitiimne eesmärk, et see oleks põhiseaduspärane.[34] Piirangud peavad olema põhjendatud legitiimse eesmärgiga, sest muidu kahjustavad need seadusega kaitstud huvi või õigust.[35] Näiteks ei kuulu legitiimsete eesmärkide alla kättemaks või kellegi jaoks elu ebamugavaks tegemine.

Seadusereservatsiooni all määratakse kindlaks reservatsiooni liik: lihtne seadusereservatsioon, kvalifitseeritud seadusereservatsioon, reservatsioon puudub.[36]

Proportsionaalsus hõlmab sobilikkust, vajadust ja mõõdukust.

Põhiõiguste kolmikmõju[muuda | muuda lähteteksti]

Põhiõiguste kolmikmõju aitab eraisikutevahelistes suhetes põhiõigustel toimida.[37] Põhiõiguste kehtivuse puhul on oluline ka avalik-õiguslikud suhted.[38] Näiteks ei teki kolmikmõju suhet põhiõiguste kahe kandja vahel, vaid selle toimimiseks lisandub suhtesse ka kolmas osapool,  riik.  

Põhiõiguste funktsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Põhiõigustel on kolm funktsiooni: tõrjefunktsioon, kaitsefunktsioon ja toetusfunktsioon.[39]

Tõrjefunktsioon seisneb riigi kohustuses mitte sekkuda inimese ellu põhjuseta.[39]

Kaitsefunktsiooni puhul on riik aktiivses rollis. Tema kohustus on kaitsta oma kodanikku ohu eest (loodusõnnetus, teised isikud jms).[40]

Toetusfunktsiooni korral lähtutakse arusaamast, et tänu põhiõigustele on inimestel õigus inimväärikusele. Ka siinkohal peab riik olema aktiivne ning tagama inimestele võimaluse inimväärikat elu elada. Samuti peab riik abistama neid, kellel esineb raskusi vajalike elatusvahendite hankimisega.[41]

Põhiõiguste kollisioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Põhiõiguste korral võivad kollisioonid ehk vastuolud esineda kas kahe põhiõiguse vahel (kitsam tähendus) või põhiõiguse ja muude normide või printsiipide vahel (laiem tähendus).[42]

Kollisioonide lahendamiseks on kaks võimalust: leida kompromiss kahe poole vahel või mõnel määral kahjustada üht poolt.[43]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1,0 1,1 Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon. – Riigi Teataja, RT II 2010, 14, 54.
  2. ↑ Mõttus, A. Riigiõigus. Ülevaatekonspekt. – Sisekaitseakadeemia 2007, lk 56–58.
  3. ↑ Ernits, M. Põhiõigused, demokraatia, õigusriik. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus 2011, lk 134–135.
  4. ↑ Ernits, M. Põhiõigused, demokraatia, õigusriik. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus 2011, lk 135.
  5. ↑ Eesti Vabariigi põhiseadus. – Riigi Teataja, RT I, 15.05.2015, 2, § 11.
  6. ↑ Ernits, M. Põhiõigused, demokraatia, õigusriik. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus 2011, lk 136–138.
  7. ↑ Ernits, M. Põhiõigused, demokraatia, õigusriik. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus 2011, lk 141.
  8. ↑ Ernits, M. Põhiõigused, demokraatia, õigusriik. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus 2011, lk 142.
  9. ↑ 9,0 9,1 Mõttus, A. Riigiõigus. Ülevaatekonspekt. – Sisekaitseakadeemia 2007, lk 58.
  10. ↑ Eesti Vabariigi põhiseadus. – Riigi Teataja, RT I, 15.05.2015, 2, § 9.
  11. ↑ Eesti Vabariigi põhiseadus. – Riigi Teataja, RT I, 15.05.2015, 2, § 14.
  12. ↑ 12,0 12,1 12,2 12,3 12,4 Mõttus, A. Riigiõigus. Ülevaatekonspekt. – Sisekaitseakadeemia 2007, lk 59.
  13. ↑ 13,0 13,1 13,2 Borowski, M. Ad rem ja ad acta. – Juridica 2001/1, lk 3.
  14. ↑ Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon. – Riigi Teataja, RT II 2010, 14, 54, artikkel 2.
  15. ↑ Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon. – Riigi Teataja, RT II 2010, 14, 54, artikkel 5.
  16. ↑ Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon. – Riigi Teataja, RT II 2010, 14, 54, artikkel 8.
  17. ↑ Borowski, M. Ad rem ja ad acta. – Juridica 2001/1, lk 4.
  18. ↑ Albi, K.(koost). Eesti põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, 2020, § 9.
  19. ↑ Kalmo, H.; Kask, O. (koost). Sissejuhatus. Eesti põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, 2020.
  20. ↑ Mõttus, A. Riigiõigus. Ülevaatekonspekt. – Sisekaitseakadeemia 2007.
  21. ↑ Mõttus, A. Riigiõigus. Ülevaatekonspekt. – Sisekaitseakadeemia 2007.
  22. ↑ Mõttus, A. Riigiõigus. Ülevaatekonspekt. – Sisekaitseakadeemia 2007.
  23. ↑ Alexy, R. Põhiõigused Eesti põhiseaduses. – Juridica 2001/eriväljaanne.
  24. ↑ Annus, T. Riigiõigus. Tallinn: Juura, 2001.
  25. ↑ Alexy, R. Põhiõigused Eesti põhiseaduses. – Juridica 2001/eriväljaanne.
  26. ↑ Mõttus, A. Riigiõigus. Ülevaatekonspekt. – Sisekaitseakadeemia 2007.
  27. ↑ Alexy, R. Põhiõigused Eesti põhiseaduses. – Juridica 2001/eriväljaanne.
  28. ↑ Alexy, R. Põhiõigused Eesti põhiseaduses. – Juridica 2001/eriväljaanne.
  29. ↑ Ernits, M. Põhiõigused, demokraatia, õigusriik. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2011.
  30. ↑ Ernits, M. Põhiõigused, demokraatia, õigusriik. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2011.
  31. ↑ Ernits, M. (koost). Eesti põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, 2017, § 11.
  32. ↑ Albi, K. (koost). Eesti põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, 2020, § 13.
  33. ↑ Sullin, K. Õigusriigi aluspõhimõte. – Arvutivõrgus: https://www.google.com/url?sa=t&rct=j&q=&esrc=s&source=web&cd=&ved=2ahUKEwjfpJ-io_36AhUUTRoKHZwkDvwQFnoECAoQAQ&url=https%3A%2F%2Fwww.just.ee%2Fmedia%2F2931%2Fdownload&usg=AOvVaw16RLXnGHRUPONPC_qdHZwZ.
  34. ↑ Jõks, A. Õiguskantsler kaitseb õigussüsteemi legitiimsust. – Arvutivõrgus: https://rito.riigikogu.ee/wordpress/wp-content/uploads/2016/03/Õiguskantsler-kaitseb-õigussüsteemi-legitiimsust.pdf.
  35. ↑ Jõks, A. Õiguskantsler kaitseb õigussüsteemi legitiimsust. – Arvutivõrgus: https://rito.riigikogu.ee/wordpress/wp-content/uploads/2016/03/Õiguskantsler-kaitseb-õigussüsteemi-legitiimsust.pdf.
  36. ↑ Kalmo, H.; Kask, O. (koost). Sissejuhatus. Eesti põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, 2020.
  37. ↑ Šipilov, V. Põhiõiguste kolmikmõju. – Arvutivõrgus: https://www.google.com/url?sa=t&rct=j&q=&esrc=s&source=web&cd=&ved=2ahUKEwi4vs6SqdX6AhVNPewKHf1hCCEQFnoECA0QAQ&url=https%3A%2F%2Fwww.just.ee%2Fmedia%2F334%2Fdownload&usg=AOvVaw0Bf7e8zbg4X7z0G1TZoC5U.
  38. ↑ Šipilov, V. Põhiõiguste kolmikmõju. – Arvutivõrgus: https://www.google.com/url?sa=t&rct=j&q=&esrc=s&source=web&cd=&ved=2ahUKEwi4vs6SqdX6AhVNPewKHf1hCCEQFnoECA0QAQ&url=https%3A%2F%2Fwww.just.ee%2Fmedia%2F334%2Fdownload&usg=AOvVaw0Bf7e8zbg4X7z0G1TZoC5U.
  39. ↑ 39,0 39,1 Mõttus, A. Riigiõigus. Ülevaatekonspekt. – Sisekaitseakadeemia 2007, lk 56.
  40. ↑ Mõttus, A. Riigiõigus. Ülevaatekonspekt. – Sisekaitseakadeemia 2007, lk 56–57.
  41. ↑ Mõttus, A. Riigiõigus. Ülevaatekonspekt. – Sisekaitseakadeemia 2007, lk 57.
  42. ↑ Alexy, R. Kollisioon ja kaalumine kui põhiõiguste dogmaatika põhiprobleemid. – Juridica 2001/1, lk 6.
  43. ↑ Alexy, R. Kollisioon ja kaalumine kui põhiõiguste dogmaatika põhiprobleemid. – Juridica 2001/1, lk 8.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Põhiõigused&oldid=6269755"