Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

Reasisene

Redaktsioon: 1. juuni 2021, kell 12:18

Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum välisvaates.

Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum on kohalikule spordile pühendatud muuseum Tartu vanalinnas, mis asub aadressil Rüütli 15. Tegemist on Baltimaade suurima spordimuuseumiga. Kultuuriministeerium tegi Eesti Olümpiakomiteele ettepaneku luua Eesti Spordimuuseumi asemele sihtasutus Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum 2015. aasta novembris. Sihtasutuse asutamislepingule andsid 14. aprillil allkirjad toonane kultuuriminister Indrek Saar ja endine Eesti Olümpiakomitee president Neinar Seli. Alates 2016. aastast on organisatsiooni direktoriks Siim Randoja.

Tegevus

Muuseumi eesmärgiks on Eesti maa ja rahva ajalooga seotud kehakultuuri- ja spordialaste materjalide kogumine, säilitamine, uurimine, vahendamine ning eksponeerimine hariduslikel, teaduslikel ja meelelahutuslikel eesmärkidel.

Selle eesmärgi parimaks täitmiseks tegutseb muuseum avatud kultuurikeskusena, kus korraldatakse näitusi, konverentse, seminare ja muid üritusi ning antakse välja trükiseid.

Ajalugu

Mõte "spordiasjade muuseumi" rajamisest on Eestis olemas olnud sadakond aastat. Juba 1913. aastal arutlesid muuseumi avamise üle Tallinnas tegutsenud Kalevi seltsi liikmed. Tolle aja kohta oli tegemist äärmiselt uuendusliku ideega, sest iseseisvalt tegutsevaid spordile pühendatud muuseume maailmas veel peaaegu ei tuntudki!

1920. aastatel võeti muuseumi loomise plaan ka Eesti Spordi Keskliidu põhikirjaliste tegevuste hulka. Spordiajalooliste materjalide kogumine keskliidu juurde sai endise elukutselise maadleja Tõnu Võimula südameasjaks.

Muuseumi tegelik loomine

Sõjatuulte vaibudes pärandas Tõnu Võimula nii idee kui ka enda poolt kogutud materjalid toona Tartu Riiklikus Ülikoolis spordiajalugu õpetanud Johannes Laidverele. Mitmete entusiastide ühispingutuse tulemusena moodustati 1962. aastal spordimuuseumi asutamise toimkond, mida juhtis Eesti Põllumajanduse Akadeemia kehalise kasvatuse kateedri juhataja Aksel Tiik.

Toimkond tegutses mõjusalt ja juba 28. jaanuaril 1963 kinnitas ENSV Spordiühingute ja -organisatsioonide Liidu Nõukogu presiidium muuseumi põhimääruse ja isikkoosseisu. Just seetõttu peetaksegi 28. jaanuari Eesti Spordimuuseumi sünnipäevaks. Ühiskondlikel alustel tegutsenud muuseumi direktoriks sai Aksel Tiik.

Eesti NSV Riiklik Spordimuuseum

Sammhaaval sai ühiskondliku muuseumi inimestele selgeks, et nende entusiasmist muuseumi arengu tagamiseks ei piisa ja nii võeti suund riikliku muuseumi loomisele. 1. juulil 1967 asutatigi lõpuks ENSV Ministrite Nõukogu määrusega ENSV Kultuuriministeeriumile alluv Eesti NSV Riiklik Spordimuuseum, mille esimeseks direktoriks sai spordimuuseumi sünnile kaasa aidanud spordiajaloolane Olaf Langsepp.

Pärast taasiseseisvumist

1990. aastate teises pooles täienesid Spordimuuseumi kogud hoogsalt, sellest tulenevalt hakkas senine kodupaik Pauluse kiriku tiibhoones väikeseks jääma. Uue asukoha otsingul langes valik Rüütli tänaval asuvale kunagisele postimajale. Enne lõplikku sissekolimist pidi maja läbima kapitaalse remondi, nii kulusidki esimesed poolteist aastat arheoloogilistele väljakaevamistele ja vundamentide toestamisele, seejärel said uue sisu ka hoone vanad müürid. Maja sai raudbetoonvahelaed ning mansardkorruse, lisaks kaevati keldris välja ja konserveeriti keskaegsed müürijäänused. Hoone kogupind tõusis 2200 ruutmeetrini. Ehitustööd lõppesid 2001. aasta suveks. Sama aasta 1. augustiks oli kogu muuseum kolinud oma uude asupaika.

2001. aastal lõppes muuseumi ajaloos tähtis etapp - 9. aprillil lahkus direktori kohalt 30 aastat ametis olnud Enn Mainla. Konkursi tulemusena kinnitati uue direktorina ametisse pikaaegne Tartu spordijuht Mati Tolmoff.

2001. sügiseks jõudis töö uue kodu sisseseadmisel sedavõrd kaugele, et 1. oktoobril avati maja uksed avalikkusele.

Järgmine oluline muudatus lasi ennast oodata pea 20 aastat, sest 2020. aasta suvel alustati Spordimuuseumis mastaapset uuenduskuuri. Ehitus- ning arendustööde käigus muudeti ümber vana püsiekspositsioon ja ruumid, milles igapäevane elu toimub. 23. oktoobril taasavatud püsiekspositsiooni läbivaks teemaks on "Eesti spordi lugu", kus kajastatakse siinsete atleetide kõrghetki ja madalpunkte läbi aastakümnete. Külastajatele pakuvad mitmekülgseid tegevusi kaasakiskuvad atraktsioonid nagu näiteks rallisimulaator või reaktsioonisein. Silmailu ning teadmisi leiab rikkalikelt infoseinadelt ja vitriinide tagant, kus paiknevad erinevate ajastute medalid/karikad. Neist kõige mõjukamad on kahtlemata olümpiaatleetide omad.

Muuseumi ajaloost

1969 – esimene näitus väljaspool oma maja – "Maadluskorüfee Georg Hackenschmidt"
1971 – avati I püsiekspositsioon "Eesti kehakultuuri ja spordi ajaloost"
1975 – kogud ületasid 10 000 museaali piiri^[1]
1977 – algas I spordiajaloolise teatmematerjali kogumise võistlus
1978 – toimus spordimuuseumi I konverents
1987 – avati II püsiekspositsioon "Kehakultuur ja sport Eestis"
1989 – loodi Eesti Spordiajaloo Selts
1993 – kogud ületasid 50 000 museaali piiri
1995 – Pauluse kiriku tiibhoone tagastati kogudusele
1996 – muuseumile anti üle tulevane uus kodu – Tartu endine postimaja aadressil Rüütli 15
2001 – uude majja kolimine
2001 – muuseum sai veebilehe www.spordimuuseum.ee
2002 – kogud ületasid 100 000 museaali piiri
2004 – avati III püsiekspositsioon "Hortus Athleticus"
2006 – Eesti Spordimuuseumist sai rahvusvahelise olümpiamuuseumide koostöövõrgustiku OMN asutajaliige
2010 – Eesti Spordimuuseum liitus rahvusvahelise spordiarhiivide võrgustikuga ICA/SPO
2011 – uksed avas spordimuuseumi esimene filiaal – Otepää Talispordimuuseum
2012 – ilmavalgust nägi ajakirja Sport & Muuseum esimene number
2013 – Eesti Spordimuuseum tähistas 50. sünnipäeva
2016 – Eesti riik ja Eesti Olümpiakomitee asutasid ühiselt Sihtasutus Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi
2016 – Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum sai uue visuaalse identiteedi
2017 – tõeline elamusnäitus pallimängudest "Kõik mängu!"
2020 – Spordimuuseum vajas üle mitmete aastate värskendust, nii alustati juunis laiamahulist renoveerimist, mis lõppes sama aasta oktoobris. Muude toimetuste hulgas sai muuseum järjekordse modernse visuaalse identiteedi
2020 – 23. oktoobril toimus suur muuseumi taasavamine, kus olid kohal nii väärikad prominendid kui televisioon. Uueks püsinäituse teemaks sai "Eesti spordi lugu", mida täiustavad mitmed atraktsioonid, ajaloolised museaalid ja harivad infotahvlid

Kogud

Eesti Spordimuuseumis kogutakse ja säilitatakse esmajoones Eesti maa ja rahva ajalooga seotud kehakultuuri- ja spordialast materjali. Juba ühiskondliku muuseumi päevil alanud tegevus on edenenud ja arenenud edukalt ning tänaseks on suur osa kogudest kantud ka ülemaalisse muuseumide infosüsteemi MuIS^[2], mis muudab need huvilistele hästi leitavaks.

Muuseumi kogu koosneb 18 alakogust. 1. jaanuaril 2014 oli Eesti Spordimuuseumis arvel 137 983 spordiajaloolist museaali. Suurimad alakogud olid fotokogu (34,6% museaalide üldarvust kuulus sinna) ja medalikogu (21,2%), väikseim filmi- ja videokogu (0,06%).

Muuseumis paikneb ka Eesti suurim spordiraamatukogu, mis sisaldab ligi 25 000 spordialast trükist. Raamatukogus on võimalik tutvuda ka spordimuuseumi arhiivkogus leiduvate materjalide – käsikirjade, diplomite ja mitmesuguste dokumentidega. Kõikide materjalidega saab töötada kohapeal, museaale koju ei laenutata.

Vaata ka

Viited

Kirjandus

"Eesti Spordimuuseum 40" (koostaja Kalle Voolaid, toimetajad Kalle Voolaid ja Anu Sillastu) Tartu: Eesti Spordimuuseum, 2003
"Sport & Muuseum: Eesti Spordimuuseumi perioodiline väljaanne" (peatoimetaja Kalle Voolaid) Tartu: Eesti Spordimuuseum, 2013

Välislingid

Koduleht

[1] ttp://www.spordimuuseum.ee/spordimuuseumisse-joudis-100000-museaal

[2] ttp://www.muis.ee

[1]

[2]

@@ 2. rida: / 2. rida: @@
 [[Fail:Välisvaade.jpg|pisi|Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum välisvaates. ]]
 [[Fail:Spordimuuseum detail-25.jpg|pisi|300x300px|Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi püsinäituse medalite kollektsioon. ]]
-'''Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum''' on kohalikule spordile pühendatud [[muuseum]] [[Tartu]] vanalinnas, mis asub aadressil Rüütli 15. Tegemist on [[Baltimaad]]e suurima spordimuuseumiga. [[Kultuuriministeerium]] tegi [[Eesti Olümpiakomitee]]le ettepaneku luua Eesti Spordimuuseumi asemele [[sihtasutus]] Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum 2015. aasta novembris. Sihtasutuse asutamislepingule andsid 14. aprillil allkirjad toonane kultuuriminister [[Indrek Saar]] ja endine Eesti Olümpiakomitee president [[Neinar Seli]]. Alates 2016. aastast on organisatsiooni direktoriks Siim Randoja, juhiabi kohustusi täidab Katrin Mägi.
+'''Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum''' on kohalikule spordile pühendatud [[muuseum]] [[Tartu]] vanalinnas, mis asub aadressil Rüütli 15. Tegemist on [[Baltimaad]]e suurima spordimuuseumiga. [[Kultuuriministeerium]] tegi [[Eesti Olümpiakomitee]]le ettepaneku luua Eesti Spordimuuseumi asemele [[sihtasutus]] Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum 2015. aasta novembris. Sihtasutuse asutamislepingule andsid 14. aprillil allkirjad toonane kultuuriminister [[Indrek Saar]] ja endine Eesti Olümpiakomitee president [[Neinar Seli]]. Alates 2016. aastast on organisatsiooni direktoriks Siim Randoja.
 [[Fail:Spordimuuseum vaiksedfailid-32.jpg|alt=Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi uus visuaalne identiteet.|pisi|450x450px|Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumis on eraldi teemadenurk pühendatud ka Maarjamaa parasportlastele.]]