Ferriitmälu: erinevus redaktsioonide vahel

[[PiltFail:KL CoreMemory.jpg|pisi|1024 bitti sisaldav 32 × 32 ferriitmälu]]

[[PiltFail:Ringkernspeicher hysteresekurven.agr.png|pisi|Südamiku [[hüsterees]]isilmus ning sellel liikumine lugemisoperatsiooni käigus. Olenevalt südamiku algsest magneetumissuunast, lugemise käigus tekib või ei teki vooluimpulssi tagasiside traadil]]

* Kuikui loetav südamik oli asendis 1, siis südamiku magneetumissuund pöördub ja põhjustab sellega tagasisidetraadil pingeimpulsi.

Südamiku hüstereesisilmus sõltub temperatuurist, mistõttu tuleb erinevatel temperatuuridel kasutada kirjutamiseks ja lugemiseks erinevaid voolutugevusi. Kasutamise käigus aga südamikud soojenevad. Probleem tõuseb esile eriti siis, kui ühte südamikku adresseeritakse mitmeidmitu kordikorda lühikese aja jooksul.<ref name="KknVL" /> Üheks lahenduseks on [[termistor]]ide kasutamine, mille abil mõõdetakse südamike temperatuuri ja korrigeeritakse vastavalt voolutugevusi. Teine lahendus on kogu mälu hoidmine püsival temperatuuril. Selleks soojendatakse mälu ruumi temperatuurist kõrgemale ja hoitakse stabiilsena, näiteks õlivanni abil. Ferriitmälu kasutamisel on tähtis vaid temperatuuri püsivus. Püsiva temperatuuri hoidmine soojendamise teel on palju lihtsam kui jahutamise teel.<ref name="RedOrbit" />

Ferriitmälude valmistamine oli keerukas ja tolleagsetetolleaegsete masinatega võimatu, mistõttu valmistati neid käsitsi. Töölised kasutasid peenikeste traatide läbi südamike viimiseks stereomikroskoope.<ref name="EdwinD" />

Viiekümnendate alguses olid südamikud ~2&nbsp;mm suurused, kuid 1970. aastate lõpuks oli need vähenenud suuruseni ~0,4&nbsp;mm. Sama aja jooksul tõusis taktsagedus 200&nbsp;kHz-st üle 1&nbsp;MHz-ni,<ref name="BenNorth" /> mälu maht aga paisus kuni 2 miljoni südamikuni.<ref name="BrentHilpert" />