Hilisromantism (muusika)

Hilisromantism on muusikastiil, mida viljeldi 19. sajandi lõpus, 20. sajandi alguses põhiliselt Saksamaal ja Austrias. 

Võrreldes teiste kaunite kunstidega kestis hilisromantism muusikas palju kauem. Selle põhjuseks võis olla ka juba muusikalise kõrgromantismi pikem kestus. Muusikas räägitakse hilisromantismist üldiselt perioodil 1860–1910, kuid 20. sajandi vahetusel on saksa muusikas tihti keeruline vahet teha, millal lõpeb hilisromantism ja algab ekspressionism.

Hilisromantilise muusika üldisteks tunnusteks on:

• sümfooniaorkestri koosseisu suurenemine hiigelmõõtmeteni ja vaskpillide osatähtsuse tõus, mille näiteks on Gustav Mahleri Kaheksas sümfoonia (1910)
• keerukas kromaatiline harmoonia ja tonaalse lahenduse edasilükkmine
• salongi- ja kodumusitseerimise segunemine institutsionaliseeritud kontserdieluga, mille tulemuseks on mitmesuguste kontserte korraldavate muusikaühingute (Konzertgesellschaft) ja filharmooniate (Philharmonie) teke;
• programmilise muusika (Gustav Holst) ja muusikateatri (Richard Wagner) eelistamine puhtale muusikale.

Väljaspool saksa keeleruumi sarnanevad hilisromantismiga näiteks sümbolism ja varane impressionism (Gabriel Fauré, Aleksander Skrjabin) või ka itaalia verism (Giacomo Puccini), milles omakorda avaldub modernism, kuna tragöödia lõpus puudub katarsis ja tegevus kulgeb traagilise lõpuni.

Hilisromantilist helikeelt iseloomustab järjest keerulisemaks ja lahendust edasilükkavamaks muutuv harmoonia ning tihenev polüfoonia. Alexander von Zemlinsky või Max Regeri teostes võib olla isegi kuni kaksteist kontrapunktiliselt iseseisvat häält, mis on orkestreeritud värviküllaselt ning mille harmoonia lahendus kas ei saabu üldse või saabub väga hilja, viies selle muusika tonaalsuse piiridele. Hugo Wolfi teostes võib leida rohkelt hermoonilist teravust ja senitundmatuid akordide kombinatsioone. Richard Wagneri ooper Tristan und Isolde on kuulus oma tonaalselt määramatu harmoonia poolest, mis hõlmab kogu kaksteistheliruumi.

Jõudmine tonaalsuse piiridele tõi 20. sajandi alguses kaasa tonaalse süsteemi lagunemise ja avas tee uutele harmooniasüsteemidele, näiteks dodekafooniale.

Tonaalsuse kaotanud muusikat hakati nimetama atonaalseks.

Hilisromantilisi heliloojaid: Anton Bruckner, Gustav Mahler, Richard Strauss, Max Reger, varajane Arnold Schönberg