Estonia-Film

Estonia-Film oli tummfilme tootev ettevõte Eestis. Tegutses aastatel 1919–1932.

Filmistuudio asutas Johannes Pääsuke, kelle idee see erinevate allikate andmeil algselt oli. Kahjuks ei jõudnud ta ise selles stuudios kaasa lüüa, kuna hukkusa 1918 Vene sõjaväkke mobiliseerituna rongiõnnetuses.

Projekti viisid ellu vennad Peeter Parikas ja Georg Johannes Parikas (kapital) & Theodor Märska, Konstantin Märska (teostus). Eeskujuks oli Lumierid'e analoogne filmiettevõta.

Produtseeriti üks täispikk mängufilm: "Armastuse pisielukas" (1921). Estonia-Film tõi eesti filmindusse ringvaate kui sellise. Põhiliselt tegeleti dokumentaalfilmindusega (eluolu- ja päevakajalised filmid). Need filmid olid suuresti Riigikroonika eelkäijad.

Tähtsamate olustikufilmide "Tallinna "ilu"" ja "Tartu "ilu"" eesmärgiks oli ärgitada toonaseid kodanikke linna korrashoiule – näidati linnade varjukülgi üldise korrashoiu seisukohast.

Tähtsaimaks ülevaatefilmiks oli "Filmikaameraga läbi Eestimaa" (1924), millest sai Eesti visiitkaart välisriikides.

Estonia-Film korraldas 1923. ja 1925. aastal Eesti esimesed missivõistlused.

1927. aastal tekkis seoses helifilmi tekkimisega ka Eestis üha suurem nõudlus helifilmi järele. Estonia-Film üritas koondada olemasolevaid ressursse, et teha esimene eesti helifilm, kuid plaanid jäid esialgu vaid plaanideks.

1932. aastal kuulutas Estonia-Film välja pankroti ja lõpetas tegevuse.